Foto: Evert Palmets
Hiljuti oma debüütalbumi „End Game” välja andnud Aigar Vals, kes on trumme mänginud nii Badass Yukis kui Junk Riotis, jagas bändikaaslase Paul Sillaga mõtteid oma muusikast ja loomeprotsessist. „End Game” plaadiesitluskontserdid toimuvad 4., 5. ja 6. oktoobril vastavalt Viljandis, Tallinnas ja Tartus.
Mäletan, et kunagi umbes aasta tagasi rääkisid sa veendunult sellest, et oled aru saanud, et tahad ise muusikat teha. Mitte, et trummimäng muusika tegemine poleks, aga mõtlen just meloodiate ja erinevate instrumentidega komponeerimist. Ütlen ausalt, et ei osanud toona selle muusika vormi väga hästi ette kujutada. Seega see, mida ma plaadilt kuulsin, oli huvitav üllatus. Mis sulle üksinda plaadi tegemise protsessi juures meeldis ja mis mitte?
Loominguline vabadus ja katsetamine. Huvi meloodilise muusika loomise üle oli mul kestnud pikalt ning olin kindel, et tulemus võib olla seda huvitavam, et mu põhipilliks on löökriistad. Kõige tüütum oli alguses see, et ma ei osanud oma ideid rakendada. Albumile lugusid valmistades ma alles õppisin muusikat looma.
Su muusika kõlab kohati filmilikult. Kas see, et sa video- ja filmimaailmas tegutsed, on su muusikat ka mõjutanud mingite nägemuste või stseenide kaudu?
Võimalik. Filmilik grandioossus on mulle alati meeldinud. Ühel perioodil oli mu hüüdnimekski Imperaator ning eks teatav enesekultuslik fiktiivne maailm on mulle filmides huvi pakkunud. Võib-olla sellest on koorunud ka see antiikaega meenutav büst. Sellel albumil on palju erinevaid maailmasid, millest igaühest saaks teha omaette filmi.
Millest su loomeprotsess selle plaadi lugude puhul üldiselt alguse sai?
Loomeprotsess algas kas öösel unes kuuldu diktofoni salvestamisest või lihtsast improviseerimisest. Mõlemad toimivad väga hästi. Improvisatsiooni korral alustan akordide või käikudega klahvidel. Sageli kuulen unes muusikat ja olen sellest vaimustuses. Äratan ennast selle peale üles ning enamjaolt jõuan seda diktofonile jäädvustama enne, kui idee tuhmub.
Näen esmalt rohkem vaeva meloodiatega. Löökpillid lisan kõige viimastena, kuna nad petavad lugu kuulates ära ning muudavad loo juba nö päris looks. Mul oli soov nihutada enda võimete piiri iga korraga kaugemale ning lõpuks teha iseennast peegeldava autoriplaadi.
Teiste muusika kuulamine võib vahel enda loomingulist tegevust segada. Kui palju sa ennast teadlikult mõjutada lasid selle plaadi puhul? Kas sa tahtsid, et see plaat kõlaks kuidagi teatud moodi või omandaks teatud atmosfääri?
Ma olen aasta-aastalt aina vähem muusikat kuulanud ning selle plaadi tegemise perioodil ma praktiliselt ei kuulanudki uut muusikat. Mul pole aimugi, mis tänapäeva muusikas aktuaalne on, ega ka soovi seda jälgida. Vanad lemmikud on küll jäänud, kuid needki on ennast ammendanud. Mingit eesmärki või sihti ma albumi osas ei seadnud. Seadsin ainult daatumi, mis ajaks ma selle valmis peaksin saama, milleks oli mu sünnipäev. Tegin muusikat eelkõige endale ja just seesugust, mida ise kuulata sooviksin. Suureks abiks oli loomulikult ka miksimine ja järeltöötlus Ö Stuudios (Martin Kikas). Nagu ka filmide puhul öeldakse – film sünnib teist korda montaažis.
Sa esined enda pärisnime all ja kaunistad oma plaadikaant iseenda büstiga. Kas see viitab julgele siirusele, kergele nartsissismile või on sellel puhas esteetiline väärtus?
Millegipärast on mul tunne, et kaanefoto endast polnuks vähem nartsissistlik kui seda on skulptuur. Büst on kujundina võimsam, mis annab sellele lisaväärtuse ning mul oli hea meel, et mul tekkis paari aasta eest idee see valmistada. Lõpuks sai albumi valmimisega see ring täis.
Albumil kõlab ka paaris loos su lauluhääl. Kas sa leidsid selle lihtsalt?
Ehhee, nii lihtsasti vist mitte. Ma ei pea ennast üldse heaks lauljaks, kuid eks ma sain enda eesmärgi täidetud. Puhtalt sõnadega pole mind muusika võlunud. Isegi räpis ei kuula ma sõnu, mistõttu ma ei pea seda žanri tervikuna kuigi huvitavaks. Minu jaoks peitub loo sõnum meloodias ja atmosfääris. Kasutasin vokaali instrumendina, nagu sündid või ükskõik mis muu.
Sul on tulemas kolm albumi esitluskontserti – Tartus, Tallinnas ja Viljandis. Mis pärast neid saab? Kas kirjutad juba uusi lugusid?
Pärast kontserte on mul lõpuks piisavalt aega, et tegeleda tulevikumuusikaga.
Mis plaat sulle sellest aastast siiani kõige rohkem meeldib?
Ei teagi. Mul pole eriti valikut, sest kuulasin aasta sees kõigest viis uut albumit. Taylor Swift “Reputation” oli juba aastal 2017. Kanye West “Ye”, äkki?