“There’s nothing to fear but fear itself,
If you know how to look inside yourself.”
– Tricky

Me leiame plaadikattelt kaks Andres Lõo fotot. Me vaatame neid ja näeme, et tema silmades on midagi. Me ei tea veel kindlalt, mis see on, aga koos muusikaga saame teada ning kindlad olla – ma olen päris kindel, et “Skeletons On Rock” räägib meile hirmust ja paanikast.

Hirmufaktoriga koos peaksime ehk kaaluma ka tõefaktorit. Üks sooloplaat peaks ju ikkagi mingit moodi aus olema, ennast kuidagi paljastama, kas pole? Kuid kui ma mõtlen sellistele hirmust rääkivatele lauludele nagu Michael Jacksoni “Who Is It?” või John Cale’i “Fear (Is A Man’s Best Friend)” või toosama Tricky “I Sing For You”, millelt ma oma kirjutise algusse tolle tsitaadi laenasin, siis pole aususes tegelikult üldse küsimus. Pigem on need kõik armastuslaulud hirmule ja just nagu iga hea armastuslaul paratamatult teatraliseerib ja monumentaliseerib oma iha objekti, tehakse seda ka hirmuga. Hirm nõuab pühendumist ja selleks tarbeks pead sa ta asetama enesest väljapoole. Siis oled sa vapustatud, tardunud, imetled. Ja see ongi ilus.

Võtame siis näiteks Andres Lõo. Tema hirmude allikad näivad – nagu paljudel meist – olevat need argielu üksikasjad, mille elektrooniline maailm suurendusklaasina meie ümber kuuldavaks-nähtavaks teeb. Kuid tegelikult on selleks päris allikaks pigem isegi tehnoloogia ise, tema maailma viirastused ja kummitused, tema kõikvõimas ja hiiliv intiimsus. Filosoofid nagu Marshall McLuhan ja Jean Baudrillard on rääkinud klassikalise modernistliku võõrandatuse lõpust seoses moodsa meedia ja tehnoloogiaga. Uued pinged meie personaalsuses tulenevad nende arvates sellest, et meil mingit personaalsust, privaatsfääri enam alles polegi. Et me oleme läbistatud, üle võetud, pidevalt millegagi kusagil kontaktis, pidevalt connected… Vahest ehk ainus, mis meil üle jääb, ongi hirmu tunda? Olla valvel ja krambis, kujutleda tehnoloogilise maailma sissetungi düstoopilise katastroofi võtmes, lavastada oma hirmule mingi objekt õudusfilmi vaimus. Mis siis, et reaalselt pole meil sellest lämmatavast pealetungist pääsemine võimalik – kunstilise strateegiana töötab see ometi.

Ja täpselt siit Lõo lähtubki. Ta teab, et kuna elektrooniline kõlamaailm esitab end enamasti pehme, orgaanilisena ja soojana, osana meie olmest, on ainus võimalik tõrjereaktsioon tema liialdamine teises, häirivalt, mittenauditavas suunas. Nii kisubki ta koost lahti tämbrite korrapära ja paneb nood uute, kõrvakriipivate rõhkudega taas jälle kokku – nii näiteks lugudes “Post”, “Money Moral Motor Steam” ja “Introvert Dancer”. Nii võtab ta rütmi ning võtab sellelt siis justkui voolavuse, funktsionaalsuse, pingeid taandava kõnevõime (“Trigger Trickster”, “Speed Of Darkness”, free jazz-trummidega proge “Post Dogmatic Love”, monokromaatiline ja monomaaniline metal-riff “Selective Memory”).

Kuid kõige kaalukam siin plaadil on see, mida Lõo teeb inimhäälega. “How do you do? How have you been?”, küsib lausa paluvalt “Magazine”, üks selle plaadi paremaid konstruktsioone. Ning “Unruly Bird”, “Rain Skit” ja “Mondaynity” toovad oma varj(ut)atud üminaga meelde näiteks Al Bowlly lauldud mälukatked, mis kõlasid hotellis Overlook tolles Kubricku filmis. Lõo esitab enese lauluhäält – aga ka näiteks David Bowie oma loos “Oh Man!”, millele on nime andnud sämplitud fraas laulust “Life On Mars?” – justkui suletuna. Kogu kõlapilt nende häälte ümber on justkui väga jäik elektrooniline konteiner, omamoodi hi tech-vangla, samas ka tundetoonide päästev-säästev varjupaik. Need hääled on justkui ära mäletatud mälestused, sünteetilised fragmendid, mida saab kokku koguda ja üha uuesti ja uuesti kasutada. Kuid me ei jõua nende kaudu selleni, mida me tõeliselt taga igatseme ja mäletada püüame.

Igatahes just nende häälekatkete kaudu kogub “Skeletons On Rock” kokku oma õõnsuse, tühjuse ja ähvardusjõu. Just ähvardusjõu, sest lõppkokkuvõttes ei öelda siin plaadil erineval moel muud, kui todasama kuulsat kuulutust Cronenbergi filmist “Kärbes” – “Be afraid! Be very afraid!”. Ja kui me nüüd, kuulanuna, veel kord Andres Lõo fotole silma vaatame, teame mõlemad, mis tunne see on.