Anna Calvi on inglise laulja ja kitarrist, mitmete muusikaauhindade nominent ja ühe neist võitja. Ta on sündinud 24. septembril 1980 inglanna ja itaallase peres. Southamptoni ülikoolis õppis ta kitarri ja viiulit. Peale ülikooli lõpetamist elatas Calvi end seitse aastat kitarriõpetajana. Ta on avaldanud kaks stuudioalbumit – „Anna Calvi“ (2011) ja „One Breath“ (2013). Juba loetud päevade pärast, 19. juulil esineb ta Salacgrivas festivalil Positivus ja veel enne seda, 14. juulil peaks ilmuma cover’ite EP „Strange Weather“, millel ta esitab enda versioone FKA Twigsi, Connan Mockasini, Suicide’i, Keren Anni ja David Bowie lugudest. Kahes laulus teeb plaadil kaasa vanameister David Byrne.
Need on faktid, millest peaks vist alustama. Paraku jään ma hätta, kui üritan Anna Calvi muusikast kõneldes asjalikuks jääda. See on liiga võimas ja liiga kirglik. Ja mina olen fänn. Ma alustangi hoopis fännidest.
Muusikafännid jagunevad kaheks. Või ei, äkki siiski kolmeks või koguni neljaks? Aga ma ei taha siinkohal rääkida teismelistest identiteediotsijatest, kelle „haigus“ paraneb aastatega ega stalkeri tüüpi staari-ihalejatest, kes oigavad oma iidoli seksikusest kas avalikult internetis või nii, et teised ei kuule. Tegelikult neid kahte viimast tüüpi ei peagi tingimata muusikafännideks nimetama – kui rääkida muusika ehk siis helide fännidest. Jään siis kahe tüübi juurde – enne kui Hispaania inkvisitsioon jälle uksest sisse tormab. Ühed fännid on veidrikud, sellised nagu ka nende ridade kirjapanija. Nad lihtsalt ahmivad endasse helisid, ise neid maailma tagasi andmata (või kui, siis vahel harva kusagil plaate keerutades), vajudes iga päevaga üha sügavamale oma isiklikku sohu. Teised on sellised nagu Anna Calvi. Jah, ka tema on fänn. Ja veel milline! Anna Calvi on ise tunnistanud, et juba väikse lapsena oli ta muusikast nii haaratud, et iga kord, kui nägi mõnd muusikariista, erutus ta sedavõrd, et süda hakkas kiiremini lööma. Ta nõudis endale viiulit ja kuueaastaselt hakkaski käima viiulitundides. Kaheksa-aastaselt vahetas ta need kitarriõpingute vastu, sest – nagu ta ise ütleb: „miski võttis alati minu üle võimust, kui ma nägin elektrikitarri“. Kümne-aastaselt lindistas ta kitarrimängu duubelmakiga, samas kartis enda häält kuuldavale tuua ega julgenud laulda isegi duši all, ka täiskasvanuna. Kitarr oli kaua aega talle oma hääle eest.
Anna Calvi unikaalne kitarrimängutehnika vääriks omaette teemat, aga oleks õigem, kui seda analüüsiksid sama ala profid (miks mitte ajakirjas Kitarr?). Mul on olnud õnn olla kahel Anna Calvi kontserdil ja julgen nimetada tema pillimängu sõna otseses mõttes ennastunustavaks – väikse võluva naise nägu moondub selliseks, nagu oleks tegemist taadiga, kes on kogenud Altamonti rock-festivali. Aga see on muidugi totter tähelepanek, millega tahtsin illustreerida vaid tema hoiakut ja pühendumust muusikale. Selleks, mis Anna Calvi kontserdil tõeliselt lummab, on helid. Suuremat lavalist liikumist neil kummalgi korral ei toimunud, küll aga on meeles see tunne, kuidas üle ruumi rulluvad lainetena helid ja iga noot või pausikoht tekitab tugeva resonantsi. Ma räägin eelkõige Anna Calvi kitarrist ja vokaalist, aga ka tema bändist, eriti kõigist neist rohkem või vähem tavatutest instrumentidest, millel mängib Mally Harpaz. Nii tema kui mõlema nähtud koosseisu löökriistamängija kohta võib kasutada sõna nüansitundlik. Ma võin iga kell kiita nende kontsertelamuste power’it, aga samas võib meenutada ka helilist mitmekihilisust. Calvi bändi live-koosseis on viimaste aastate jooksul küll suurenenud, ent basskitarri ei ole seal endiselt – selle kohta täidavad klahvpillid ja muidugi ei ole see sellise perfektsionisti nagu Anna Calvi puhul juhus – kõik on läbi mõeldud, nii on mõju sarnasem orkestrile. Sellele vastukaaluks võib aga kohe mainida, et väidetavalt olevat Calvi ja tema bänd esitanud hiljaaegu ühel kontserdil ka surf rocki klassikat ja Jimi Hendrixi loomingut, mille käigus oli ta ka ise hammastega kitarrisoolot mänginud.
Anna Calvi on öelnud, et ta näeb muusikat visuaalselt ja seistes maalide ees kuuleb helisid. (Muide, muusika tegemise kõrval ta ka maalib.) Tema debüütalbum, mis ilmus 2011. aasta algul, pälvis kohe suurt tähelepanu ja esitati ka Mercury muusikaauhinnale, mille sai aga PJ Harvey. Muide, vokalistina on Anna Calvit võrreldud nii PJ Harvey kui Siouxsiega. Neist esimest võrdlust on ta püüdnud korduvalt maha raputada, öeldes, et ehkki ta austab PJ Harveyt kui muusikut, teeb teda kurvaks mõte, et keegi võiks neid võrrelda, kuna sel juhul ei saa need inimesed üldse aru, mida ta teeb või teha tahab – ja lisanud, et temal ja PJH-l ei ole midagi ühist. Siouxsie olevat olnud tema jaoks aga seni täiesti tundamtu, kuni ta kuulis vastavaid võrdlusi. Instrumentaalse poole pealt kõrvutas muusikapress Anna Calvi omanimelist debüütplaati Ennio Morricone, Duane Eddy ja Jimi Hendrixiga. Ta ise on avaldanud ikka ja jälle imetlust Jeff Buckleyle, kelle eeskuju ajendas teda ennastki valima pilliks Fender Telecasteri. Häid sõnu on Calvi suust kuuldud nii Nina Simone, David Bowie, Nick Cave’i, Leonard Coheni, Scott Walkeri, Captain Beefhearti, Pixiese kui Cocteau Twinsi aadressil, kõige kirglikum fännisuhe on tal aga Maria Callasega. Vaimustumist Callase lauluhäälest väljendab lugu „Sing To Me“ Anna Calvi teisel plaadil ja ühel kenal päeval kavatseb Calvi ise esitada Verdi „Othellost“ Maria Callase lauldud aariat „Ave Maria“, mida ta on juba ka harjutanud. Ja kui üks Calvi fännidest küsis oma iidolilt, et kes ta tahaks olla, kui ta ei oleks tema ise, oli vastus lühike: Maria Callas.
Varasest lapsepõlvest peale on Anna Calvile avaldanud mõju klassikaline muusika, eriti XX sajandi klassika. Eeskujudena on ta nimetanud selliseid heliloojaid nagu Messiaen, Debussy, Ravel, Schönberg. Album „One Breath“ on muusiku enda sõnul mõjutatud Steve Reichi plaadi „Different Trains“ hüpnootilisusest. Kahtlemata on Calvi teine plaat esimese, kompaktsena kõlava albumiga võrreldes mitmekesisem ja nüansirohkem. Samas ei saaks öelda, et vähem jõuline. Ühes plaadiarvustuses leiti koguni, et tegu on liiga laiali hargneva teosega ja sooviti, et Anna Calvi suunaks oma energia edaspidi kontseptuaalalbumi tegemisse. Inimestel on ikka mõtteid.
Kõneldes Anna Calvi stuudioalbumitest, on tähelepanuväärne, et nende vahelehtedel ei ole laulutekste. Ja see on taotluslik. Tekst peab jõudma kuulajani koos muusikaga, mitte varem. Siinkohal meenub teine näide Anna Calvi põhimõttekindlusest – nimelt on ta öelnud, et ei ole elus kordagi tarbinud narkootilisi aineid, et mitte tuhmistada loomulikke tajusid.
Oma sõnul teeks Anna Calvi hea meelega muusikat filmidele, eriti kui režissöörideks oleksid sellised meistrid nagu Gus Van Sant või David Lynch. Samuti on ta visanud õhku kerge lubaduse võtta ette kõrvalprojekt elektroonilise muusika vallas. Tema koostöödel suurte moegurudega nagu Karl Lagerfeld siinkohal pikemalt ei peatu. Ehkki see on ju tore.
„The biggest thing since Patti Smith“ – nende Anna Calvi kohta käivate Brian Eno sõnadega võiks lõpetada (samahästi oleks võinud nendega muidugi ka alustada). Mida need sõnad aga ütlevad? Kõlab ju päris õõnsalt. Aga siiski. Kui mitte muud, siis seda, et mees, kes on pühendanud oma elu erinevate helide ja nende nüansside uurimisele, esineb sellise fänni-avaldusega. (Sõnadele lisab kaalu tõsiasi, et Eno on lisaks moraalsele toetusele laulnud kahes Anna Calvi esikplaadi loos ka taustavokaali.) Aga olgu peale, eks igaüks ise teab. Mina ootan igatahes põnevusega. Ainult seda ei oska öelda, kumba ma suurema põnevusega ootan – kas Anna Calvi uut kontserti või tema cover’it Suicide’i „Ghost Riderist“. Kui ta seda ka Positivuse kontserdil teeb, siis ei oleks mõistagi mingit küsimust.