1996. aastal ilmutasid neli soome poissi albumi, kus nad t¨ellodel Metallica kavereid vihtusid. Tol ajal võtsid paljud seda kui ühekordset projekti, kuid üksteist aastat ja kuus albumit hiljem on Apocalyptica end tõestanud vägagi arvestatava bändina, kes lihtsalt teeb metal’it t¨ellodel. Seoses hiljuti ilmunud uue kauamängiva "Worlds Collide" ja kontserdiga Eestis, rääkisin veidi Apocalyptica trummari Mikko Sireniga.

Millist sügavamat mõtet kannab „Worlds Collide“ sinu jaoks?
Loomulikult saab pealkirja mõista erinevat moodi. Mulle ongi kõige tähtsam, et see paneb kuulaja sellise küsimuse esitama. Igaüks mõistab seda omamoodi, kuid vähemalt meie arvates igapäevaeludes põrkuvad maailmad kogu aeg. Võta kas või see album, kus on ühendatud t¨ellode ja metal’i maailm. Minu meelest on lahe kaasata kuulajat ja panna ta sügavamalt mõtlema albumi olemuse üle.

Võrreldes teie viimaste albumitega keskendusite „Worlds Collide’il“ rohkem raskusel kui tavapärasel kiirusel. Miks otsustasite just selle suunitluse kasuks?
Põhimõtteliselt polnud meil algselt sellist eesmärki. Kui albumit salvestasime, siis oli meil 40 lugu, millest 11 osutusid lõpuks väljavalituks. Teatud aegadel olime tegelikult üsna mures, et „Worlds Collide“ tuleb liiga popp ja rahulik, pooltki mitte nii raske kui eelmised. Kui aga kuulasime lugusid teineteise kõrval, siis aimasime, et see album ikkagi on raske, kuigi kiireid lugusid seal peal eriti pole. See lihtsalt juhtus nii, ilma et see oleks olnud taotluslik. Me olime ise ka päris üllatunud.

Kui palju te muidu t¨ello üldist kõla stuudios moonutate kui üldse?
50-60 (naerab) See sõltub ikka väga paljudest teguritest. Põhisaund tuleb ikka selline nagu t¨ello akustiliselt kõlama peaks ja kasutame erinevaid helipäid, et see kõige paremini esile tuua. Selline moonutatud ja metal’ile omane heli tuleneb kindlast mängutehnikast. Nad kasutavad ka näiteks kontrabassile mõeldud poognaid, et saavutada hästi tume ja kärisev heli. Samas meil on väga palju plokke ja efekte vahel, mida kontsertidel kasutame.

Te saite viimasele kauamängivale päris palju nimekaid külalisesinejaid. Kuidas te nad välja valisite ja üldse nendega koostööd teha saite?
Me oleme lihtsalt õnnelikud värdjad (naerab). Ei, kui aus olla, me oleme neid tundnud juba mitmeid aastaid ja oleme pidevalt omavahel rääkinud, et võiks midagi koos teha. Meil on vedanud ka selles suhtes, et nad kõik on meie muusika austajad ja vastupidi. Me tutvusime Corey Tayloriga (Slipknot, Stone Sour) ühel festivalil, kui ta tuli meie juurde ja ütles, et talle meeldib meie looming ja kui suhted on sellisel tasemel, siis oli oluliselt lihtsam tema poole pöörduda. Kõige keerulisem asjaolu selle kõige juures oli ajastamise küsimus, sest nad on kõik üpriski tuntud ning neil on omad bändid ja nad on pidevalt hõivatud, nii et pidime ajakavad paika saama. Till (Lindemann) kirjutas parajasti uut Rammsteini materjali ja Corey oli Stone Sour’iga tuuril, aga ta ikkagi leidis aega. Kui me saatsime talle loo, siis oli see ta ainus vaba päev, mis isegi oli ta sünnipäev, kuid ta ikkagi lendas Dallasesse ja laulis oma osa ära. Väga mõnus on töötada selliste fantastiliste muusikutega.

Dave Lombardo on kaasa teinud kõikidel albumitel alates „Reflections’ist“. Sind võeti bändi suhteliselt kohe pärast „Reflectionsi“ ilmumist. Oli sul Dave’i partiidega raskusi ka?
Mul oli ikka väga palju raskusi nende mängimisega. Ma leidsin lahenduse nii, et püüdsin tabada n-ö rütmide mõtet ja siis mängida neid omas stiilis, sest oleks absurdne teda täpselt imiteerida, sest tema stiil on väga isikupärane ja tugev. Lõpuks ma lihtsalt kohandan käike, et nad kõlaks rohkem „minu moodi“. Tõsiselt lahe on, et ta viitsib meiega koostööd teha.

Aga pärast „Reflections’it“: kas tegi ikka kõik ise või töötasite te edaspidi rohkem koos?
„Reflectionsi“ peal tegi ta kõik ise. Me saatsime talle lugude põhjad ja ta lindistas kõik oma kodustuudios. Eelmisel albumil ta kuulis lugu alles stuudios ja siis mõtles sinna käigud juurde. Seekord, kuna see oli Eicca (Toppineni) lugu, siis läksime Eiccaga proovikasse ja lollitasime veidi selle looga, kuigi teadsime, et lõpuks mängib sellel lool trumme Lombardo, nii et demol olid trummid juba olemas. Ma üritasin mängida natukene tema stiilis ning kui ta lugu kuulis, siis ta improviseeris sellega. Temaga on lausa lust olnud koos töötada, kuna ta on väga mõnus isiksusena ja muusikalise poole pealt on temalt palju õppida. Kui ta mängib, siis õhkub ainult positiivsust. Ta mängib väga agressiivselt ja see teebki temast ühe võtmeisikutest metal-skenes.