Sellel nädalal toimub neljandat korda Tallinn Music Week, mille raames astub nelja erineva bändiga ülesse ka Argo Vals. Kuigi Argo alustas oma elektrikitarriõpinguid alles 15-aastaselt, on ta kirjutanud või olnud kaastegev nii filmimuusika kirjutamistel, loonud muusikalise kujunduse lastesaatele, mänginud selleaastasel presidendi kätlemistseremoonial ning mitmes erinevas bändis jnejne. Hiljuti juhtus kõne all olev noormees kolima minu kõrvaltuppa Viljandis. Mul on vist esimene kord elus hea meel, et seinad nii õhukesed on, sest tihtipeale võib sealt ruumist kuulda teoseid, mis kõditavad ka minu kõrvu. Niisiis kõikide eelnevalt mainitud asjade kokkusattumisel otsustasin Argolt paluda, et ehk oleks ta nõus jutustama oma tegemistest ja muusikalisest minevikust. Sain meeldivalt tagasihoidliku nõusoleku.

Animal Drama @ plaadiesitlus Genialistide klubisOkeiko
Millised tunded Sind käesoleva nädalavahetuse suhtes valdavad, mil pead Tallinn Music Weekil nelja erineva ansambliga kontserdi andma?
Esmajoones tahaksin mainida, et üsna üllatav oli lausa nelja erineva bändiga Tallinn Music Weekile kutsutuks saada. Ma olen ootusärevil. Loodan, et kontserdid lähevad edukalt kõigi kollektiividega.

Kas on mõni kindel bänd nendest neljast ajab Sind rohkem või vähem ärevile ka?
Kõige kindlamini tunnen ennast Argo Vals Bandi ja Viljandi Guitar Trioga. Talamakiga saame aga suhteliselt harva kokku – enne eelmist teisipäeva kohtusime nüüdseks lausa 5 kuud tagasi. Animal Dramal on bändis kõige jagatum vastutus.

Sa mängid lisaks ka Rob Findelis, nii et kokku 5 bändi. Ma kujutan ette, et nii mitmes bändis kaasategemine on üpriski ajamahukas. Mis on see, mida need ansamblid Sulle pakuvad, et Sa kõikides oma panuse annad?
Ma vajan neid ansambleid, et väljendada erinevaid muusikalisi külgi, mis minus on. Need ansamblid täiendavad üksteist. Mõned žanrid on kindlasti veel, millega tegeleda ja katsetada soovin.

Need katsetused tähendavad, et varsti on oodata ka siis kuuendat bändi?
Mmm…jah. Tahaksin hakata tegema ka ühte progressiivse suunitlusega metalbändi. Meil on tuumik olemas, kellega seda teha võiks, aga hetkel on kiired ajad. Võib-olla hakkame midagi tänavu suvel selles vallas nokitsema. Suuremad ootused ja plaanid on meil täpselt aasta pärast, mil osa tuumikust Hollandist Eesti tagasi elama kolib.

Kui saladus ei ole, siis kes sinna tuumikusse kuuluvad?
Ei ole saladus. Karl Petti, kellega mängin koos Talamakis ning Indrek Mällo, kellega mängin Animal Dramas. Hetkel kindlat püsivat trummarit ei ole. Kõigi kindlakäeliste trummarite pakkumised on oodatud.

Talamak @ Plektrum festival 2011
Sa oled Indrekuga ka varem bändi teinud. Selle nimeks oli vist Clumsy Parachuter? Kas see oli Sinu esimene bänd?
Ma olin ka varem teinud bändi. Aga nendest ma ei räägi – need jäävad Ahjale (kerge muie). Kuigi Clumsy oli ka Ahja bänd…Aga sellest ei ole piinlik rääkida.

Aga mis siis Clumsy Parachuterist sai?
Mingi hetk me ei sobinud nii väga enam kokku, ka muusikamaitsed läksid lahku. Lisaks lõpetasin gümnaasiumi ja kolisin Viljandisse õppima. Teised hakkasid Groundhog Dayd tegema.

Kui jutt juba Ahjale läks, siis kuidas Sa üldse kitarrimänguni jõudsid?
Ma ei tea, kas ma olin 11- või 12-aastane, kui esimese kitarri sain. See oli jõulukink. Tegemist oli Kodu-Anttila kitarriga.

Kas see oli see täiskomplekt Anttilast koos võimude jms?
Aa, ei. See oli akustiline.

Kaua Sa selle kitarriga mängisid?
Kuskil poolteist aastat või kaks. Pigem vist kaks. Vahepeal olin selle aja jooksul suutnud pilli ka tagasi saata, sest see oli praak. Siis ma sain uue samasuguse (naer).
Seejärel alustasin klassikalise kitarri õppimisega. Võtsin tunde Tartust ja mu esimene westernkitarr rändas ühele Ahja noorsandile edasi. Tahtsin elektrikitarri juba sel ajal väga mängida, kuid selleks polnud võimalust.

Millal Sa elektrikitarrini jõudsid?
Ma olin siis 15. Siis sain sugulase käest Musima Deluxe´i. Mängisin sellega umbes aasta. See oli üsnagi kehvas olukorras, aga see-eest nägi khuul välja. Ma ei teadnud, milline elektrikitarr mul olla võiks. Tahtsin millegagi alustada.

Kes on Su peamised eeskujud? Kuivõrd on Su suunanäitajateks olnud õpetajad?
Klassikalise muusika juurde suunas mind soov õppida kitarri ning loomulikult õpetaja.
Muidu peamiselt andsid esimese lükke erinevad rockbändid. Mul internetti algselt kodus ei olnud ja kogu see muusikaline info jõudis enamjaolt kassettide kopeerimise kaudu: kas siis raadiost lindistatuna või sain selle mõnelt Ahja tuttavalt, kellel juhtus huvitavat muusikat olema. Kõige meelepärasemat materjali sain aga oma Põlva sugulastelt. Neil oli Nirvanat, Guano Apesi jms. Sealt algas mu nu-metali vaimustus. Lahe, rebel, väljapoole muusika.

Kunagi ütles üks mu sõber, et uskus puberteedieas kitarriõpinguid alustades, et kui „Nothing Else Matters“ õpitud, siis on ta tehtud mees. Kas Sul oli ka mõni selline kindel pala?
„Nothing Else Matters“ mängimist sai ka proovitud jah. Üldiselt oli nende õpingutega aga nii, et ma võtsin alati liiga soundi-põhised lood. Lindi pealt kõlas kõik hästi, aga akustilise kitarri peal mängides need metallood nii vinged enam ei olnud. Päris frustreeriv oli selline reaalsuse tajumine.

Rääkides soundidest, siis Su endagi muusikas on sound väga tähtsal kohal. Kas see on tingitud pigem nendest kuulatud muusikastiilidest või Su kitarriõpetajatest? Kes Su kitarriõpetajateks üldse olnud on?
Mu esimene kitarriõpetaja oli Peep Peterson – ta õpetas mind esimesed pool aastat. Seejärel Peeter Prints- teada kitarriõpetaja Lõuna-Eestis ning kolm aastat Kuldar Kudu. Klassikalise kitarri õpingutest sain ma väga olulise tõuke selleks, et mõista, kui oluline on püüdlus mängida oma instrumenti hea tooniga.
Soundidega hakkasin ma rohkem tegelema Clumsy Parachuteri lagunedes. Hakkasin üksinda nokitsema, sain ühe salvestusprogrammi, ühendasin elektrikitarri arvutiga.
Rohkem hakkasin ma kõlapilti hindama siis, kui tulin õppima Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse ning mu kitarriansambli juhendajaks sai Robert Jürjendal.
Ma paneksin Kuldar Kudu ja Robert Jürjendali olulisuse suhtes ühele pulgale, kuna mõlemad on mu arengus väga olulised eeskujud olnud.

Kas klassikaline kitarr mängib ka tänasel päeval Sinu elus mingit rolli?
Klassikaline kitarr on minu jaoks hakanud jälle n-ö „üles soojenema“. 2011. Aasta sügisest õpetan Põlva muusikakoolis klassikalist kitarri.

Ka Su vend tegeleb muusikaga: mängib Badass Yukis trumme. Kas Sina mõjutasid teda, tema Sind või millised suhted Teil selle vallas on?
Varasemas eas mõjutasin vanema vennana tema muusikalist maitset palju. Kui koju Interneti saime, siis avastas ta enda jaoks teistsuguse muusika. Praeguseks kuulame valdavalt erinevat muusikat. Aga on ka üsna palju asju, mis meile mõlemale ühiselt korda läheb. Need ühenduskohad on enamasti Eesti alternatiivmuusikas. Me satume võrdlemisi tihti koos samadele kontsertidele.

Ehk nimetad mõnda ühiselt nauditavat kodumaist artisti.
No näiteks käis ta hiljuti Ans. Anduri uue plaadi esitlusel, kuhu soovisin samuti minna, kuid kahjuks teatud faktoritest tingituna jäi siiski minemata. Teistest artistidest veel ka Pia Fraus, Vaiko Eplik, Dallas.

Missugused on need žanrid, mis Teie maitses erinevad?
Mul on natukene kahju, et meil ei ole ühenduskohti metal-muusikas, sest ma lähen vahetevahel ülientusiastlikult koju, presenteerin talle huvitavat kütet, kuid üldjuhul ei näita ta selle suhtes välja erilist huvi. Ta kuulab rohkem sellist vanakooli indiet: teistmoodi ja sissepoole muusikat. Märksõnadeks võiks olla müra ja hägusus. Mulle tundub, et üldjoontes läheb talle peale selline 80ndate lõpu ja 90ndate alguse muusika.

Nancy?
Ei ma mõtlen pigem rock- ja indie-bände, natukene isegi shoegaze´i. Muusika, millel ühenduskohad akadeemilise muusikaga puuduvad. Meie erinevate taustade tõttu mõjub see muusika meile tõenäoliselt erinevalt.

Tulles tagasi Tallinn Music Weeki juurde: Sa oled esindatud nii Folgi, Jazzkaare, HUH kui ka „Suusabaasis on tantsupidu“ showcase´il. Metalmuusikat Sa enne mainisid, aga mis seis Sul sellistes žanrites nagu folk ja jazz on?
Rääkides Viljandi Guitar Triost, siis ta puhtalt ei sobitugi kuskile žanri, kui esindatud showcase´s silmas pidada. Kõige loogilisem lahterdus teist aastat järjest ongi ehk Folgi showcase – meil on ka mõned pärimusmuusika seaded. Kuid me siblime ka igasuguses muus muusikas, mis meie koosseisule parajasti põnev tundub olevat. Oleme suhteliselt selline tehniline progressiivne kitarriansambel: mõneski mõttes võiksime VGT-ga sobituda ka jazzi showcase´i. Selleks nädalavahetuseks valisime pigem folgilikuma kava, kuigi säilitades ka seda läbivat joont, mida praegusel ajal ajada tahame.
Jazzist rääkides, siis on väga huvitav ja lahe, et mind Eesti jazzmuusikutega ühte kavva sobitati. Eks me oleme natukene ka jazzilikud, aga me ei hoia sellist liini, et instrumentalistil igas loos end soologa näidata vaja oleks. Tegemist on ikkagi suhteliselt komponeeritud muusikaga. Nii et ta ei vasta väga jazzi standardile.

Viljandi Guitar Trio @ TMW 2011
Standardiseerimata jazz?
Jah, seal on üsna palju mõjutusi ka teistest žanritest. Aga üldine fiil on jazzilik.

Sa mängisid see aasta ka presidendi vastuvõtul. Kas tuli imestavaid pilke ka möödakäivate prominentide poolt?
Väga julgeks ma helikujundusega ei läinud. Ei tahtnud kedagi šokeerida. Eesmärk polnud liigset pilku tõmmata või kõrva olulisimalt eemale juhtida. Mul oli üks idee, mille viimasel hetkel siiski ära jätsin.

Tulevasest metalbändist?
Mitte päris. Aga jah, see oli natuke müralisem idee. Üldiselt keegi suuri silmi ei teinud. Võttegrupile väga meeldis. Ajasid pöidlad püsti. Meeldiv keskkond, kus mängida.

Ja lõpetuseks: mõtted tulevikuks, kellega, kuhu, kuidas ja mida?
Talamakiga oleme alustanud salvestust meie debüütplaadi tarbeks. Meil ei lähe küll nii hullusti kui Aidesel kunagi, kuid hiljaaegu ütles meil üles kõvaketas, millel olnud mõne loo materjalist me koopiaid teinud polnud. Kaduma läksid kahe loo minu kitarripartiid, mille jaoks olin augustis korralikult aja maha võtnud. Kõvakettal oli peal ka Magnuse basskitarri salvestatud partiid- kõik, mis ta senimaani talletanud oli. Natukene tõmbas motti maha…Üks lugu kõlas miksimatagi ikka väga hästi. Nüüd peaks kadunud materjali uuesti salvestamise taas ette võtma, aga kevadel kahjuks aega ei ole.
Samuti on plaanid ka enda albumiga, aga kuna hetkel rohkelt ka muid kohustusi, siis ei ole salvestamisega saanud tegeleda. Tahaks aja korralikult maha võtta – ma ei saa töötada nii, et teen ühe osa päevast üht asja ja teine osa teist. Töö sellega ootab mind ees suvel. Küll aga olen debüütalbumil nii mitmeski loos kõlama saava ansambliga mitme kuu vältel asiselt proove teinud. Meie Tallinna debüüti ja ühtlasi alles kolmandat kontserti saab kuulata Tallinn Music Weeki juba täna õhtul teatris No99 Jazz showcase-l.
Need kaks albumit on siis sel aastal välja tulemas. Vaikselt teeme mõne ansambliga samme ka välisriikide külastamiseks.

Ja ehk nimetad ära ka mõned Eesti lahedamad metalbändid?
Neoandertals, Horricane. Ja kindlasti ka Stem, kuigi kahjuks nad enam ei tegutse.

Argo Valsi ülesastumised Tallinn Music Week 2012 raames:
Reedel: 23.30 Argo Vals band @ Jazz showcase
http://jazzkaar.ee/et/?task=item&item_id=534&category_id=2
Laupäeval:
21.15 Animal Drama @ Suusabaasis on tantsupidu presents
http://www.rada7.ee/yritus/60604/1
22.30 Viljandi Guitar Trio @ Folk showcase
http://www.folk.ee/et/Sundmused&nID=1432
02.00 Talamak @ Hea Uus Heli showcase
http://www.rada7.ee/yritus/61147