Esmaspäeval käisime Evertiga koos Argo Vals Bandi proovis. Evert, nagu arvata võite, tegi pilte. Mina, peale selle, et nautisin muusikat ja proovisin mitte jalus olla, sain võimaluse ka kiirelt Argot küsimustega tüüdata. Etteruttavalt võin öelda, et läbimängus kuuldu ja nähtu oli võrratu.
Argo Vals on kirjutanud nii jazz-, indie- kui ka metalmuusika sugemetega lugusid erinevatele koosseisudele ja ka muusikat filmidele, telesaadetele ja tantsulavastustele. Laiemat tähelepanu äratas tema looming 2012. aastal, mil noor muusik kutsuti mängima Eesti Vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtule. Peagi tituleeris Eesti Ekspress ta Areeni tulevikutäheks. Rada7.ee jälgijale aga on Argo tuttav juba pikemat aega – esimesed demod tema enda nime alt võis foorumist leida aastal 2006.
Muide, hoolimata Argo arvukaist soolokontsertidest kodu- ja välismaal, ei ole Argo Vals Band Eestis üles astunud ligi poolteist aastat. Bänd, mis hetkel on koos heli-, valgus- ja visuaalikunstnikuga arvestades lausa 9-liikmeline, lõpetab kolmapäevast esinemispausi ning esitleb suvel radaseitsmes eelkuulamises olnud albumit „Nokturn” neljas linnas: 14. oktoobril Viljandi Kitarrifestivali raames Pärimusmuusika Aidas, 17. oktoobril Jazzkaare Sügisjazzil Kumu auditooriumis, 23. oktoobril Jõhvi Kontserdimajas ja 31. oktoobril Jazzkaare kontserdil Genialistide Klubis.
Plaadiesitluskontserte annab Argo Vals Band uuenenud koosseisus: kollektiiviga on ühinenud Ott Adamson trummidel, Siim Avango basskitarril ja Karl Petti elektrikitarril. Jätkuvalt on Kaarel Kuusk klahvpillidel ja Tanel Kadalipp kontrabassil. Varem on selle koosseisuga esinetud vaid selle aasta augustikuus Helsingis. „See on esimene kord kui mängime uue plaadi lugusid Eestis. Ühe korra oleme neid Soomes mänginud, aga selles mõttes on see kontsert täiesti erinev. Pool kavast on täiesti esimest korda esitlusele tulev,” seletab Argo ise.
Proovis on näha nii Argo aktiivset juhendamist, kui kuulda teiste ettepanekuid. Näiteks, kuidas mingi visuaal peaks paremini hetkega sobituma. Argo sõnul andis ta kõigile peaaegu vabad käed. „Mulle meeldib mõte laivesitluses sellest, et inimesed annavad oma isiklikke ideid sinna juurde. Visuaalikunstnik teab paremini, kuidas siduda heli pildiga.”
Ka uus album pidi olema esialgselt rohkem bändiplaat kui sooloalbum. „Nihe bändi poole on suurem selle plaadiga, aga kuna vahepeal juhtus palju asju bändiga, siis mõned lood läksid ikkagi sellise kitarri või ühemehe väljenduse poole. Nüüd on kontserdil mõned lood veidi rohkem nagu nad ehk alguses oleks olnud. Mõnda lugu isegi ei saa mängida nagu plaadi peal, sest mul on seal päris palju kihte. Vahepeal oleks tarvis lavale kolme või nelja sündimängijat.”
„Selle bändi asjaga on ikkagi nii, et selleks, et kuut või üheksat inimest kokku saada, peab olema nö loominguline juht. Keegi peab kodus midagi ära tegema, muidu on kaos. Oleks freejazzi bänd või mis iganes. Lihtsalt olude sunnil. Ma ei taha teha kolme või nelja inimesega bändi, mul on rohkem vaja praegu. Siis on mul endal vaja rohkem ära teha. Ja tegelikult trummibiitidega on mul oma teema. Neid mõtlen väga palju täpselt ette, kuhu miskit võiks minna. Trummaril on minu bändis kõige raskem mõnes mõttes. Kõige rohkem ettekirjutatud asi. Ma tegelikult väga trumme ei oska mängida, aga trummid on mu lemmikinstrument.”
Ajakirjanduses on juunikuus ilmunud plaati peetud oma eelkäijast „Tsihcierist“ rokilikumaks ja küpsemaks. Minu arvates on aga kõikides Argo lugudes, olenemata konkreetsest bändist või stiilist, mingisugune ühisnimetaja. Ma ei oska seda isegi seletada ja proovin õnne saundiküsimusega. „Väga keeruline küsimus. Keegi ei ole küsinud, mis on minu saund. Kui ma võtan kitarri kätte, siis need sõrmed teevad selle kõla, mitte miski muu. Ma ei oska öelda tõesti,” on ka Argo mu ebamäärasuse peale segaduses. „Kui nüüd proovida kuidagi iseloomustada, siis sõprade hinnangul, kes mängivad ka kitarri, on mu saund alati selline suur ja lai ja pehme olnud. Aga nüüd mängin juba kaks aastat Stratiga ja minu meelest on erineva pilliga erinev saund. See lihtsalt ei kõla nagu vana mina. Uus plaat on tehtud uue kitarriga. Aga kui ma mõtlen, kuidas need lood minu jaoks erinevad tulid, siis esimese plaadi ma mõtlesin välja kitarrivõimuga, teise ma mõtlesin välja arvuti taga. Päris kitarriga, aga läbi arvutisimulaatori. See päris saundi puudumine mõjutas seda kõla, ma arvan. Tingimused olid sellised, et ma ei saanud väga lärmata ja seepärast kasutasingi rohkem arvutit. Hoopis teised ideed tulevad, kui ei ole tahtmist proovikas kidravõimu põhja keerata.”
Esitletavalt albumilt jäi töö käigus vaid paar lugu kõrvale – väljalangemise protsent on Argol alati üsna väike. „Ma kuidagi liigun lineaarselt edasi. Kuude lõikes vast kaks lugu korraga ees. Vahel ma küll lihvin liiga palju ning vahel ma väsin neist ära. Mõtlen, miks ma ei suuda neid kiiremini valmis teha või neist lahti lasta. Vist ongi nii, et ma lõpetan alles siis, kui ma lihtsalt ära väsin. Näiteks järgmine hommik kell 9. Nagu täna, ma olen poolteist tundi maganud. Ma lihtsalt pidin tegelema proovide ja meilidele vastamisega ning öö jäi vahele. Langesin ära siis, kui lihtsalt ei suutnud enam.” Nõrkemiseni muusikat, nagu kommenteeris Evert. On ju ka album „Nokturn” ise inspireeritud ööst ja minuteist koidu eel.
Rohketest varasematest bändidest on praeguseks alles jäänud lisaks Argo Vals Bandile vaid kaks. Koos Jalmar Vabarna ning Jaan Jaagoga Viljandi Guitar Trio ja Talamak (lisaks Karl Petti, Liis Ring, Siim Avango ja Hans Kurvits), mille alguse võib kusjuures radaseitsmeni tõmmata. „Me suhtlus (Karliga) sai alguse Rada7-st. Paari tehnikaalase küsimuse kaudu. Austasin bändi Fluidum, milles Karl mängis. Suhtluse käigus selgus, et meie muusikamaitse on suurel määral kattuv. Nii see alguse saigi,” selgitab Argo intervjuus „Täna Krahlis debüteeriv Talamak usub, et head asjad käivad Rada7 kaudu” (07.07.2011).
Argo sõnul pakuvad erinevad bändid erinevaid tehnilised väljakutsed. „Ka lood ise on väga erinevad. Viljandi Guitar Trios kasutame ainult akustilisi pille ja ühtegi efekti ei kasuta. Teistes on väga palju muid saunde ja palju valjem kogu asi. Aga Talamaki ja minu bändi balanss on kuidagi nihkunud viimase pooleteist aasta jooksul. Minu bänd kõlas varem minu enda jaoks selliselt pehmemalt ja rahulikumalt. Talamak oli rohkem rokikõlaga ja andsime rohkem minna. Me ei ole samal latil stiilides, aga kuidagi sujuvalt on see ikkagi muutunud. Pean silmas, et Talamak läheb samuti pehmemaks, kuidagi Karlile meeldib praegu see idee.”
