Argo Valsi teine sooloalbum "Nokturn" on kirjutatud viimase kolme aasta jooksul Tartus ja kõlab peagi otseesituses üle Eesti. Argo jaoks on plaadi väljaandmine olnud sama intensiivne kui koolis käimine. Sellest, miks albumit esitlev muusik vahepeal mitmeid kuid pilli kätte ei võtnud, ja paljust muust jutustasime Argoga ühe tavalise neljapäeva öösel tema Tallinna kodus.

Foto: Kris Moor
Oleme su kodus praegu kella kolme ajal öösel. Sel ajal, kui inimesed unelevad oma pehmetes voodites, oled sina tavaliselt siin ja salvestad muusikat.

Täna oli mul vaja teha üks töö valmis: ärkasin varahommikul, tulin tuppa, panin arvuti tööle, võtsin pilli kätte ja mõtlesin, et midagi on ikka väga valesti. Ebamugav oli olla. Keerasin kardina täiesti alla ja kui tuba oli pime – panin valguse tööle – siis oli hea tegutseda. Naturaalset valgust tuppa ei tulnud, oli öö vaib. Tean ka mitmeid miksijaid, kes lõikavad selle igapäevase olustiku ära. Oledki täiesti omaette, sa ei näe, et valgus sätib või inimesed vastasmaja akendes siblivad. Oled üksi oma mõtetega.

Valdur Mikita on öelnud, et elu juhtub pimedas…

Kui oleks kogu aeg ilus ja päikesepaiste, siis väga võimalik, et tegeleksin teistsuguse muusikaga ja võib-olla mitte omaloominguga.

Sa lõpetasid veel, juba Tartus elades, Viljandi Kultuuriakadeemiat. Sinu teine sooloplaat "Nokturn" sündis poolenisti sellel ajal.

Jah, poolenisti täpselt. Elust Tartus niipalju, et alates 2013. aasta sügisest tegutsesin vaheldumisi Genklubis ja Taara puiesteel. Enne toda elasin poolteist aastat Filosoofi tänaval, seal lõpetasin esimese plaadi ja alustasin järgmist ka.

Ühe lõpetamine ja teise alustamine oli sul loomulik protsess? Ei pannud punkti ühte kohta ja ei otsustanud, et nüüd hakkan tegema teist?

Pärast esimest plaati ma ei teinud üle kahe kuu mitte ühtegi lugu, ei võtnud peaaegu pilligi kätte, kui just ei olnud vaja kuhugi mängima minna. Mul lihtsalt oli nii suur intensiivne aeg läbi ja oli vaja puhata sellest kõigest. Mitmeid komasid on olnud samuti, see on mu jaoks normaalne.

Sa oled öelnud, et esimese plaadi valmimine oli sulle tohutu vabanemine. Kuidas teise plaadi tulemine tunnetuslikult on olnud?

Teistmoodi. Esimene kujunes sisuliselt 5-6 aasta jooksul, alates ajast, kui hakkasin muusikaga igapäevasemalt tegema – olin siis kaheksateist. Nüüd oli kogemus all ja tundus, et ei ole vaja nii pikalt otsida ja tean rohkem, mis parasjagu tahan.

„Nokturn” on self-release. Mis toredaid asju sa avastasid selle isetegemise juures? Mille otsa komistasid?

Teise plaadiga töötades olid mõõtmed suuremad – rohkem oli lugusid, mis said bändiga salvestatud, see oli ajamahukam ja vajas rohkem organiseerimist. Selline tegutsemine mulle sobis.
Avastasin andekaid inimesi, kellega varem loomingulist koostööd teinud polnud, nagu näiteks disainer Martin Rästa või animaator Roland Seer.

Sul on pea igas loos erinevad muusikud. Kuidas sa külalismuusikud oma lugudesse valid?

Ma ei ole valinud neid juhuslikul teel. Kõige olulisem on, et muusik suudaks ideedega suhestuda ja neid tõlgendada. Üleüldise sobivuse teise muusikuga tunneb ära juba esimest vestlust pidades. Neid, kes valdavad oma instrumenti väga hästi, on palju, kuid kes sellist mõningal määral lihtsamakoelist muusikat sisuga mängida suudavad ja sellega suhestuvad nii palju pole. Mul on külalismuusikutega väga vedanud…toon eraldi välja trummarid. Mõni aeg tagasi võis sellistest mängijatest vaid unistada, aga nüüd on meile Eestisse kasvanud peale uus põlvkond supertrummareid.

Mis on sulle oluline bändiga kontsertide andmise osas? Osad bändid ei anna üldse kontserte…

Minu jaoks oleks ülituim, kui peaksin ainult kuskil ruumis tegema mussi, seda salvestama ja välja andma. Bändi on lõbus teha. Pool muusikategemise võlust peitub minu jaoks muusika elavas esituses. Kontsertide andmine ja sellega kaasnev adrenaliin pakub palju elamusi ja energiat. Juhtub, et pärast mingit esinemist on kuidagi uus hingamine.

Kas sul on mingid traditsioonid ka, mida sa enne kontserti teed? Keskendud esinemisele või harjutad viimaseid käike…

Suvel, kui olid kontsertid, siis ma läksin võimaluse korral lihtsalt korraks jalutama. Ettevalmistushetkedel on mõnus, kui pole palju inimesi ümber.

Album "Nokturn" ilmus 19. juunil ja su esimene plaadiesitluskontsert on 14. oktoobril Viljandi Kitarrifestivalil. Millest selline paus?

Mul oli vaja plaat enne sügist välja anda, et liikuda edasi uute tegevuste juurde ja korraks loominguliselt aeg maha võtta. Albumi välja andmine on suur sündmus. Keegi läheb ülikooli ja lõpetab kolme aastaga ära, see on tema elu intensiivsemaid aegu. Minul olid viimased kolm aastat loominguliselt sama intensiivsed kui kooliskäimine. Enamik inimestest ei lähe kooli lõpetades lihtsalt paberile järele, vaid tahab, et see oleks eriline päev. See ei ole nagu tavaline neljapäev.

Teine plaat on murdepunkt muusikute jaoks. Kas kolmanda albumi materjal on juba mõttes?

Tegelikult ei ole veel mõttes, olen „Nokturni” esitluste lainel. Suvel mõned lood ikka tegin, kuid mitte niivõrd järgmise plaadi peale mõeldes, vaid teleseriaalile, performance-lavastusele ja remix-töötluseks.

Sa teed oma soololoomingu vahepeal just nimelt teiste artistide lugude remikse. Mulle tundub, et sa naudid seda.

Naudin küll jah, niimoodi võõras loomingus sobrada ja seda ümber paigutada on lõbus. Mõnes mõttes ma lasen seal endal veel rohkem katsetada ja eksperimenteerida, mõtlen ainult ühe loo terviku piires.

Kas su albumitel on tervik, mida üritad komplekselt väljendada?

Et kas plaadilugude juures on mingit kontseptsiooni… ei ole. Eraldi lugudest on kujuneb tervik, kui hakkan neid kokku sobitama. Tahan jõuda ka selleni varsti, et mõtlen tervikule juba eos väikeste osadega tegelemisel.

Sa oled öelnud, et su lood peavad natukene settima ja kinnitust saama, et need tõesti tulevad sinu seest. Kui pikalt käis see protsess "Nokturni" puhul?

Kõige vanem lugu on 2012. aasta veebruarist – seekord siis kolm ja pool aastat! Tavaliselt läheb loo valmimiseks kuskil kolm kuni kuus kuud.

Kas mõni lugu on kümne minutiga ka tulnud?

Ma ei ole mitte ühtegi lugu selle plaadi peal või isegi terve elu jooksul kiiresti kirjutanud. Keskpärased ideed jätan nurka ja salvestamata.

Tekitab see sinus trotsi?

Tekitab küll, jaa. Vahel on väsitav. Samas ei ole olnud kahetsemist lugude suhtes, mis on juba välja antud. Ikka juhtub inimestel, et luuakse hetke-emotsiooni ajel ja vormistatakse kohe ära, antakse välja – siis hiljem ei saa enam midagi tagasi võtta. Proovin läbi palju variante ega jää lihtsalt edasijõudmise pärast rahule.

On sul "Nokturni" mõne looga eriline sünnilugu?

"-35". See on plaadi kõige vanem lugu, see sai alguse 2012. aasta veebruaris. Sattusin Viljandis elama üksinda ühte Paalalinna üürimajja ja minu diil majaomanikuga oli, et hoian maja sel külmal perioodil elus. Kütsin seal kahte suurt ahju ja sellest räigest külmast on see lugu sündinud. See oli algselt protestilaul sellele kuradi Eesti külmale veebruarikuule.
Tegelikult ma elasin seal majas ainult kuus nädalat, kui olid kõige külmemad ilmad. Ma polnud varem elanud täiesti üksi, aga need kuus nädalat olin endaga õhtust hommikuni. Mul oli oma rütm seal, see oli eriline aeg.

Plaadi kujunduse on teinud Martin Rästa.

Sattusime Martiniga elama samas majas Tartus. Maja oli väike, vaid seitsmekorteriline, kuid sellegipoolest sain ma temaga tuttavaks alles neli kuud pärast sissekolimist. Hakkasime ühel hetkel suhtlema ja me saime väga hästi läbi, vahetasime kitarriplokke ja muusikat. Tal oli töid, mis olid aastate jooksul mulle meeldinud ja ma polnud neid asju varem omavahel kokku viinud. Mul hakkas plaat oma kuju saama ja tundus, et tema on kindlasti kõige õigem inimene, kes peaks seda plaati kujundama. Kuna olin talle plaadi materjali lasknud ja sellest üht-teist rääkinud, siis teadis ta juba enam-vähem, mida selle loominguga mõtlen. Samas olid tal põhimõtteliselt vabad käed, ma ei andnud kontseptsiooni ette. Palusin tal kuulata plaati ja selle põhjal teha kujundus.
Kujundus on kollaaž mitmetest fotodest, mis on tehtud Uus-Meremaal, kui Martin seal neli aastat tagasi elas. Siin on näiteks Uus-Meremaa väävliväljad ja pannkoogikaljud (pancake rocks).

Lähed peale plaadiesitluskontserte Liis Ringiga Euroopa tuurile. Kust te läbi käite ja mida te mängite?

See on 15 päeva vahemikus 5.-20. november. Alustame Lätist ja lähme Serbiani välja. Läti-Poola-Tšehhi-Ungari-Austria-Serbia. Me mängime mõned lood koos, kuid üldjuhul mina mängin oma kava ja tema oma, klaveri ja lauluga. Varem oleme mänginud neli aastat bändis Animal Drama ja natuke üle aasta Talamakis.

Kas on midagi, millest oled unistanud juba pikka aega?

Muidugi on. Et saaks tuuritada ka bändiga. Panna kokku selline koosseis, kus oleks vähem liikmeid – praegu on neid Argo Vals Bandis kümme! Samas ma ei taha enam visuaalidest loobuda. Selleks, et suuta sättida looming vähesematele bändiliikmetele, näiteks triole, on mul vaja veel skilli arendada. Ja reisimisjanu on üleüldiselt kohal olevam ja suurem kui mõned aastad tagasi.

Argo Vals "Nokturn" tulevad esitluskontserdid:
23. oktoobril Jõhvi kontserdimajas.
31. oktoobril Sügisjazzil Tartus Genialistide klubis.

Argo Valsi eelviimane intervjuu: http://www.rada7.ee/artikkel/85262/Argo-Vals-norkemiseni-muusikat