Myrra Rós
Kui möödunud suvel oli üks Patarei Kultuuritolmu peaesinejatest pärit Rootsimaalt (Molly Nilsson), siis sedakorda jõuab festivalile külaline veelgi kaugemalt põhjast – Myrra Rós Islandilt, Reykjavikist. Myrra esineb festivali Rannalaval laupäeva õhtul kell 22:00 ja mõned päevad enne festivali algust vahetas Kaido Kirikmäe temaga mõned sõnad elust ja olust.

Alustuseks uurin, et mis teema teil seal saarel nende roosidega on ja kuidas elab Suur Kala, kes pidavat legendile toetudes sügaval ookeanis elutsema ning neelama alla igasuguse laevastiku, kes Islandile mingilgi moel ohtu kuulutama peaks?
Islandil pole midagi erilist nende roosidega seoses, aga selline on lihtsalt minu nimi. Samuti on ka Sigur Rós tüdruku nimi ja veelgi täpsemalt Jónsi (Sigur Rósi laulja) noorima õe nimi. Ma pole päris hästi kursis, mis kalast sa räägid, aga võibolla on see Lagarfljóti madu? Kui nii, siis rahvasuus hoitakse selliseid asju elus siiani.

Ole kena ja räägi lugejatele veidi oma minevikust, mis ühel või teisel moel on muusikaga seotud. Milliste helide järgi lapsepõlves raadio ees tantsisid ja mis sind ajendas muusikat looma?
Kui ma olin noor, siis inspireeris mind see muusika, mida mu ema ja isa kuulasid, nagu enamikel lastel vist. Mu emale meeldis Michael Jackson ja ma mäletan hetke, kus ma istusin üksinda, kõrvaklapid peas, päikselisel päeval meie elutoas ja kuulasin teda ja maailm tundus nii täiuslik sel hetkel. Ma olin umbes kaheksa aastane ja ma imestasin selle üle, kuidas keegi võib nii ilusat muusikat teha. Varsti peale seda tutvustas mu isa mulle Nirvanat, kui nad olid Nevermindi välja andnud. Siis juhtus minuga sarnaseid asju. Ma olin lihtsalt lummatud Kurtist ja nende saundist. Ilmselt mu muusikaline maitse ja mõtlemine hakkas arenema sealtmaalt, aga alles pärast 12 aastat peale seda kõike hakkasin ma ise muusikat tegema. Ma olin lill, kes puhkes hiljem õide. Tegelikult pidi minust saama maalikunstnik, aga see muusikavärk püüdis mind osavalt lõksu.

Paljude inimeste jaoks, kes elavad väljaspoolt Islandi on nn. haldjasaare saund kergesti eristuv mujal maailmas viljeletavast muusikast. On sinu meelest neil juttudel alust ja millised on sinu arvates Islandi muusika suurimad trumbid, mida võiks uhkusega laual asetsevale maailmakaardile lüüa?
Kui ma reisin maailmas ringi, siis ma tunnen alati, et igatsen siinset maastikku. Arvan, et mingil teadvustamatul tasandil istub see meis kõigis sees. Ma usun loodusesse ja ma arvan, et ei tohi kunagi alahinnata looduse jõudu meid vormida, nagu seda teevad paljud muudki tegurid elus. Me veedame siin enamuse oma ajast lühikeste ja hämarate päevade saatel. Ma arvan, et see mõjutab kindlasti. Ilmselt see ongi see peamine asi – Loodus. Vähemalt mina leian nii.

Kiiruga üle maade ning merede ja Eestisse, kus sa peagi esined festivalil nimega Patarei Kultuuritolm. Kui ma õigesti aru saan, siis sa ei ole varem siinkandis viibinud ja äärmiselt põnev oleks teada sinu ettekujutust siinsest elust – olust ning inimestest.
Jah, ma pole kunagi varem Eestisse sattunud. Ma kujutan siinseid inimesi lahkete ja kenadena nagu enamikes kohtades, kus ma käinud olen. Naudin alati reisimist ja uute inimestega kohtumist. Millegipärast tunnen ma, et tuleb ilus ja mõnus päev täis naeratavaid inimesi, on mul õigus?

Kindlasti oled juba end kurssi jõudnud viia, et oma minevikus sooritatud tegude tulemusena on sinu esinemispaigaks sel korral kunagine merekindlus ja kummituslik vangla, kus on läbi aegade juhtunud seda ja teist. Milline on siiani eksootilisem paik, kus oled esinenud?
Ma ootan juba huviga, et näha paika, kus ma Tallinnas esinen. Olen näinud seda kohta fotodelt ja see tundub hämmastav. Kui valida välja kõige eksootilisem paik, kus ma esinenud olen, siis see on Książi loss Poolas. See on suuruselt kolmas loss Poolas. Väga ilus ja võimsa ajalooga. Ma soovitan selle kohta lugeda. Tundsin ennast printsessina, kui ma olin seal. Nüüdseks olen seal juba kaks korda esinenud ja lähen sinna peagi tagasi.

Meil siin Eestis kurdetakse tihti, et tegemist on väikese maaga, kus elab veelgi vähem inimesi ja kelledest veelgi väiksem protsent armastab kuulata head muusikat ja seetõttu vaatavad kohalikud muusikainimesed üha lootusrikkamalt piiri taha. Tutvusta meile natuke olukorda Islandi muusikamaastikul aastal 2013 ja seda Myrra Rosi silme läbi.
Siin on metsikult palju muusikat nagu sa tead. Reykjavíkis toimub väga palju ja erinevaid muusikaüritusi. Sa võid minna välja jazzi kuulama, aga lõpetada oma õhtu hoopis metal-kontserdil. Siin on loomulikult erinevad muusika skened, aga nii väikesel maal ei saa need eksisteerida sellisel kujul nagu suuremates riikides. Siin asjad segunevad rohkem. Erinevate muusikastiilide esindajad puutuvad üksteisega tihedalt kokku, mistõttu kõik on paremini kursis, kus ja mis toimub ja nii. Äkki see ongi see võti, kes teab. Kirjeldada muusikaskenet… arvan, et õilmitsev oleks hea sõna selle iseloomustamiseks.

Eelviimane küsimus – ütleme, et sa kehastud hetkel positsiooniga muusikamanageriks / organiseerijaks, siis millist uut ja toredat Islandi artisti sa julgeksid lugejatele soovitada?
See on lihtne. Sísý Ey on oma tõusu teel ja uus hea asi. Soovitan järgi uurida.

Aitähh sulle intervjuu eest ja lõpetuseks selline radaseitsme traditsiooniline küsimus – milline on sinu lemmik rada 7?
Noh, Sigur Rós on see ainuke eriline asi ikkagi. Ma olen suur fänn pärast seda, kui nende album "Ágætis Byrjun" muutis mu elu. See on tõsi, ükski album pole pärast seda minuga enam nii teinud. Parim rada 7 on siis "Viðrar vel till loftárása". Alguses kõlab see nagu pärast pikka ja halba ilma päike tuleks välja… hommikukaste on murul ja sa näed päikest tõusmas. Täielik maagia.

Ootan kannatamatult peatset kohtumist ja võimalust teile esineda.

Myrra Rós on laulukirjutaja / trubaduur kaugelt, Atlandis ja Põhja-Jäämeres asuvast Islandi saarelt.

Myrra Rós debüütalbum "Kveldúlfur" (Ööhunt) ilmus eelmise aasta alguses tuntud Islandi plaadifirma Geimsteinn alt, kuid sel aastal ilmavalgust nägev uus album üllitatakse juba Saksamaal ning sellega kaasnevad ka kontserdid üle Euroopa.

Festivali lisainfo: 12-07-2013 kuni 13-07-2013 Patarei Kultuuritolm 2013