Foto: David Ulrich
Sel reedel stardib Hallis uus peosari U-Bahn, kus on kohe väärikad külalised platsis – kaks neljatunnist setti teevad Berliini legeklubi Sisyphos residendid Jonty SkruFFF ja Fidelity Kastrow.

Vestluskaaslaseks oli seekord Jonty SkruFFF, üks Sisyphose tuntumaid DJ-sid, keda hinnatakse säravalt eklektiliste deep techno (ja aeg-ajalt house) settide tõttu, kus kordused, erinevad kihid ja lives töötlemine üheaegselt kolme-nelja CDJ peal on tema kaubamärgiks. Nagu ikka, käib selle värgi juurde ka ise produtseerimine ja remiksid – nt tema kraami on remiksinud Mute legend Daniel Miller, ise haaras oma miksiga Motori loost “Death Rave” Quartz Awardi (“Prantsuse Grammy”).

Aga see pole veel kõik! Või õigemini, see DJ-värk tuli alles 2004 ja juba 90ndatest on ta tantsumusa ajakirjanik ja väga tunnustatud pealekauba. DJBroadcast, valides ta 11. olulisema Berliini muusikaskene persooni hulka, rõhutas lisaks DJ tegevusele tema tegevusi meedias, Resident Advisor poetas nimetuse “industry guru”, DJ Magazine “dance music mogul”. Ta on olnud käimatõmbajate hulgas mitmel ajakirjal, telekanalil (Superchannelis töötades muuseas küsitles paari aasta jooksul ka kõiki olulisemaid jazzlegende) ja saidil, lõpuks vedades ka populaarset omanimelist blogi ja meilinglisti. Lisaks teemakohaste konverentside kureerimisele (Amsterdam Dance Event, Rio Music Conference jms), on tänane põhikanal iganädalane raadiosaade “Berlin Soul”, mis jõuab eetrisse kanalites Ibizast Brasiiliani.

Ta on pool-naljaga öelnud, et DJ-na alustamise idee tuli ühel Exit festivalil. Esiteks oli see veel aeg, kus sillad olid veel õhku lastud ja seal hunnikutes britte polnud, mistõttu kõik paistsid eeldavat, et ta on üks esinejatest ning vastates, et “ei, ma olen ajakirjanik” asendus elevus silmnähtava pettumusega. Teiseks sattus ta olema Dance Arena backstages kui USA superstaar Roger Sanchez enne oma saabumist lasi kõik hängijad sealt välja visata, üpris järsult ja jõhkrakoeliselt. Selle peale Jonty nimelt leidis end mõtisklemas, et äkki tegeleb ta vale alaga. Nagu sellest vähe oleks, leidis ta end nädal hiljem Judge Julesi dj-boothist Ibizal, kus tema tähelepanu häiris äärmiselt sõbralik modellitüüpi hispaanlanna. Neist sündmustest ja ka omavahel täiesti eraldiseisvalt laekus talle paar nädalat hiljem kolm pakkumist ning nii see läks.

Siia võiks nüüd veel loetleda talt ilmatuma hulga tähtsaid toimetamisi, aga hüppame parem lähiajalukku, kus ta Berliini klubis Katerblau paar kuud tagasi tegi kuuetunnise seti. Seal tegi täismahus tantsu kaasa Halli kamp. Hugo räägib, et kui Jonty seti lõpetas, siis ta ütles Elenale, et see tüüp peab Eestisse tulema, kutsume! “Läksime dj-boothi, kiitsime setti ja Elena küsis ja ta ütles ofkoors. Ütles ka, et vaatas, et mingi kamp lihtsalt tantsis kogu aeg. See, kuidas ta lugusid kihiti paneb, on lihtsalt hull ja tema siin mängimine on endale ka mega motiveeriv,” räägib Hugo tausta. Siit aga jätkame minu küsimuste ja Jonty vastustega.

See Halli kutsumise lugu – kindlasti äärmiselt meelitav, aga samal ajal on üpris naljakas neid peale kuuetunnist setti seal puldi juures ette kujutada. Või on see täpselt see, kuidas sellised asjad heas mõttes juhtuma peaksid?

Mängisin seal hilisel laupäeva hommikul ja märkasin neid tantsimas. Mulle meeldis nende vibe ja suhtumine. Nad hindasid ja mõistsid muusikat, mida mängisin. Ma püüan alati väljendada omaenda iseloomu läbi mängitava muusika (erineva õnnestumise sagedusega), kuid kui nad tulid pärast rääkima, klappisime koheselt.

Täpselt nii ma loodan, et asjad juhtuvad, see on imeline, et saan tulla neli kuud hiljem Halli mängima. Oleme mõlemad Fidelityga põnevil ja ootame seda väga.

Lisaks tulevale seiklusele Tallinnas, mis on põnevaimad asjad, mis sul hetkel artisti ja DJ-na käsil?

Mu põhiresidentuur on Sisyphoses Berliinis ja isegi iga kuu seal mängida on tõsiselt eriline. Esiteks kuna venue on hiiglaslik, kaootiline, maagiline laohoone-tüüpi ruum, mis tihtipeale tundub ise olevat hingav ja elav olend, ning rahvas on alati hea, sõbralikud inimesed, kes on tulnud tantsima. Elena kirjeldas rahvast hästi, kui ta oli seal aprillis: “Sure, they’re nice but baddass”.

Suveks on mõned toredad festivalid ootamas, millest ootan eriti Feel Festivali ja ühte uut Rootsis, lisaks mõned kordusesinemised Pariisis (Concrete) ja Londonis (Egg).

Muusika osas olen tegutsemas portsu uute paladega ning katsetan neid settides, mis on ühteaegu põnev ja äärmiselt abiks. Lisaks õpin kasutama mõnda uut aparaati – Pioneeri DJS-1000 ja SP-16, mis on mõlemad väga huvitavad muusika tegemiseks.

Mulle meeldis väga DJ-ks saamise loo algne inspiratsioon. Nüüd, 14 aastat hiljem, on see olnud selline nagu ootasid?

Mul tegelikult ei olnud mingeid konkreetseid ootuseid, kui Londonis alustasin, ehkki praktiliselt esimestest biitidest olin koheselt konksu otsas. Mul polnud ainugi, et see võib olla nii eufooriliselt meeldiv ja samaaegselt nii sõltuvust tekitav.

Aga on midagi, mida välja tuua, millele ei osanud ajakirjanikuna isegi mõelda?

Mulle hullult meeldis olla muusika-ajakirjanik terve 90ndad, elustiil oli ulmeline ning sain kohtuda meeletu hulga põnevate ja inspireerivate inimestega. Kuid isegi tollal oli see alati väga raske töö ja isegi tollal minimaalse finantsilise tasuga ning elamiseks vajaliku teenimine muutus järjest keerukamaks, surve hakkas üha rohkem varjutama naudingut.

Mis puutub Djks olemise poole ootamatuid külgi, siis esiteks ma poleks kunagi osanud arvata, et ma tegelikult ka teen seda. Ühe üllatusena võib veel välja tuua avastuse, kui kasulikuks osutusid mu pideva reivimise kogemused tantsupõranda mõistmiseks ja eriti selle lugemiseks.

Oled sa sättinud midagi ambitsioonina, eesmärgina kui DJ?

Mu elufilosoofia on üldjuhul olevikule keskenduda, seega mu eesmärk on lihtsalt jätkata, muidugi seejuures rohkem reisida, kuid kõige olulisemana – olla nii hea DJ kui ma suudan. Ma olen seda tüüpi, kes enne iga setti valmistub üliväga, püüan alati uut muusikat otsida ja uusi trikke õppida – lähenen igale esinemisele lootuses, et see saab olema mu uus parim. Praktikas tähendab see muidugi, et kohe peale mängimise alustamist loobun kõigest, mis ette valmistasin, aga kodutöö tegemine tähendab siiski, et olen valmis, loodetavasti, kõikideks erinevateks juhtumiteks.
Foto: Heike Jänichen
Miks Berliin? Küsin seda veidi provokatiivselt. Helistasin just Gilles Petersonile intervjuuks ning küsimusteks valmistudes leidsin, et ta on öelnud Londoni kohta: “See on kaugelt parim linn maailmas. UK on muusika ja noortekultuuri osas pikalt ees, sest see on nii võistlushimuline. Pidevalt on keegi, kes tuleb välja uue lähenemisega. Mingi koht nagu Berliin peaks olema tõeliselt elu täis, aga nimeta mulle grupp või artist, kes on sealt tulnud viimase kümne aasta jooksul.” Ja sa oled ka britt! Pean silmas, et oskad kindlasti väga hästi skenesid võrrelda ja kindlasti on neis linnades erinev vibe, aga kas saaksid seda mõtet edasi veeretada ka muusikatööstuse vaatest?

Olen ka küsitlenud Gillesi mõned korrad ja ta on kindlasti väga tark ja karismaatiline persoon. Samuti on tal õigus, et London on alati millegi uue otsinguil, “the next big thing” kinnisidee kütkeis (ehkki, nii palju kui ma tean Gillesi karjäärist, siis ta sättis end sihikindlalt oma üpris kitsasse nishi juba 80ndatel).

Tuntud näitena võttis London Ameerika pungi ja tegi sellest Pungi, siis sama Chicago house muusikaga, keerates selle acid house’iks, ehkki Londoni hipsterid ja tastemakerid, nii ajakirjanikud kui DJ-d, hülgasid mõlemad koheselt kui need populaarseks said.

Berliinis kontrastina – kui neile midagi meeldib, siis nad püsivad selle juures ja arendavad seda pikalt. Klubitamine on paljude jaoks, st mitte ainult DJ-dele, alternatiivne elustiil siin ning terved kogukonnad on tekkinud jagatud maitsete, huvide või isegi konkreetsete klubide nagu Berghain, Sisyphos, Katerblau või kitkat järgi.

Berliin on lisaks tänapäeval elamiseks OLULISELT odavam kui London, mis tähendab, et noortel ja rahatutel artistidel on oluliselt rohkem võimalusi proovimiseks ja ka üldse aega, et katsetada.

Jõudes sellega tagasi Gillesi tsitaadini, et UK on igatpidi eesrinnas muusika ja noortekultuuri osas, siis ma olen täielikult eriarvamusel. Kui üldse midagi, siis London jäljendab New Yorki, muutudes järjest elitaarsemaks, uskumatult kalliks kaubanduskeskuseks, mis on täis lõputult taastöödeldud versioone varasemaid moehulluseid. Ma mängin seal DJ-na iga paari kuu tagant ja ehkki peod on väga head (koht, kus ma mängin, on huvitaval kombel nimetatud Berlin Berlin), siis linn ise on maitsetu ja uskumatult korporatiivne. Tunnen kergendust ja õnnetunnet tagasi Berliini jõudes.

See on seotud küsimus. Mis sa arvad neist trendikatest pealkirjadest, mis teatavad, et parajasti on kuumim koht selle või teise stiili jaoks see või teine linn? Näiteks, techno ja Tblisi (või on see Kiev juba?). Kas nähtavas tulevikus saab olla mõni teine “maailma technopealinn” peale Berliini?

Berliin on SEE globaalne linn hetkel, täpselt nagu London oli 90ndatel ja New York enne seda. Ülejäänud vaatavad moe-, kultuuri- ja muude trendide ennustamise inspiratsiooniks Berliini poole ja sõnum, mille see linn saadab, on suurkorporatsioonide vastane ning teadliku ning säästliku tarbimise poolt.

Berliini klubid on samuti uskumatult vabameelsed võrreldes muude kohtadega ja klubitajad on järjest kindlama maailmavaatega ning sotsiaalselt teadlikud.

Samas, kas Berliin või technoskene üldisemalt ei piira iseend kuidagi?

Kindlasti on paras hulk väga konservatiivseid klubisid ja Dj-sid, kes mängivad üldiselt samasugust muusikat terve öö, nädalast nädalasse, kuid aja jooksul näed siiski muutuseid detailides. Näiteks viimasel ajal näed tervet rodu DJ-sid mängimas palju kiiremini – üle 130bpm, hiljuti isegi kuni 140bpm. Mulle endiselt meeldib vaheldus (võibolla mu Londoni taust ikka pressib läbi), kuid olen nüüd harjunud ka mängima nelja-viietunniseid sette, mis on hoopis teise olemusega kui Londoni-stiilis kahetunnised.

Technoskenele mõeldes meenub alati üks koomiks. Veteran technomees loetlemas, mida techno tähendab – vabadus, piiride puudumine jne. Kohe selle järel loetleb, mida tänapäeval noored skenes kõike valesti teevad – käituvad valesti, riietuvad valesti jne. Selles on oma paradoks, kas pole? Näiteks nägude kontrollile uksel mõeldes.

Nägude kontroll või pigem uksepoliitika on täiesti vältimatult vajalik, et klubiskene elusana hoida. Ilma nendeta täituks iga üleshaibitud klubi turistidega jättes sellega põhiklientuuri tänavale ja tappes kiirelt koha. Klubitamisel on kolm põhielementi – muusika, venue ja rahvas – ning ehkki ma olen DJ, siis ma usun, et kõige olulisem on rahvas.

Mul on eredad mälestused Bangkokist, Soi 4 piirkond Patpongis 90ndatel, mis oli tollal linna gay-kogukonna epitsenter. Kohad ja muusika olid seal tõesti kohutavad, pop-dance ja juustused diskod, kuid rahvas oli seal metsik, super-alternatiivne, ülimalt mitmekesine ja sõbralik ning peod olid suurepärased.

“Ma mäletan kui ajakiri Muzik väitis 1997, et techno on surnud. Naeruväärne!” ütlesid sa ühes intervjuus. Samas, see pole vaid meedia, mis toodab selliseid väiteid. Eelmine aasta lugesin hea portsu intervjuusid parajasti laineharjal olevate DJ-de ja produtsentidega ja üks asi tõesti hakkas korduma – “parimad techno palad tehti juba aastal…”. Ma lootsin, et järgnev küsimus ajakirjanikult oleks, et aga miks sa siis ise produtseerid kui üldse ei usu sellesse? Mis sa sellest arvad? Mis su meelest on hetkel põnevaimad asjad, mis technoskenes toimumas?

Ma kuulan aeg-ajalt süsteemselt klassikalisi lugusid läbi, et vaadata, äkki mõni töötaks neist täna ja on märkimisväärne, kui vähesed neist sobivad. Tantsumuusika, või vähemalt suurem osa sellest, paistab pigem elavat momendis ja aeguv. Mulle tundub, et muusika on täna üha parem ning DJ vaatenurgast on ka tehnoloogia esinemiseks samuti järjest mitmekesisem.

Lisaks juhtub harva, et mus tekitab elevust DJ, kes mängib lineaarselt (esimene lugu miksitud järgmisega jne) ja mind pigem teeb õnnelikuks vaadata Djsid, kes laovad kihte ja kasutavad korduseid mitme mängijaga, muudavad lugusid käigu pealt. Sellel on lihtsalt palju rohkem võimalusi.

PS. See lugu nüüd ei tähenda, et kõik ajakirjanikud peaks karjäärivahetusele mõtlema. Ta on ka tõmmanud ajakirjaniku ja DJ töö vahele rohkelt paralleele – mõlemad paistavad lihtsad, kui need õnnestuvad hästi, kuid mõlemad võivad olla äärmiselt keerukad, mõlemad võivad olla eufooriliselt meeldivad ning mõlemad hõlmavad ideede väljendamist ja inimestega suhtlemist. Aga kui siiski mõni kaalub, siis ma küsisin ka soovitusi alustamiseks, võin mõne dringi eest jagada 😉