Bänd on moodustanud ringi, et kutsuda välja vägisammast.
Üksvahe logistas Talbot mööda igasuguseid uberikke ringi. Ei olnud tarvis veoautotäite viisi kola ega kedagi kolmandat suuri väljakuid ette broneerima, et sellist tegutsemist igasuguse valehäbita tuuriks nimetada. Tuleb ise härjal sarvist haarata. Kui juba omal käel plaatide lindistamine ja välja andmine ei võta tükki küljest, asi siis ringreisi korraldamine ära ole. Pealegi on aeg nii kaugele jõudnud, et maa on elektrifitseeritud, igas vähegi asustatud kohast on võimalik leida elementaarse sisseseadega lava. Ka liikumisvahendeid ei tule ise konstrueerima hakata. Säherduste tingimuste juures on maailm iga bändi jaoks austrikarp.
Estoner on sellise suhtumise heaks näiteks. Dimensioonideülene piir ületati viimase albumiga "Lennud Saatana Dimensioonis", nüüdseks on ületatud ka Schengeniväliseid piire – bänd naases maikuu alguses Venemaa, Ukraina ja Valgevene tuurilt.

Põhimõtteliselt saab öelda, et praktiliselt kõik Tallinna stoneri-ivaga bändid tegutsevad ühes majas, praktiliselt samas Telliskivi proovikas. Lagipähe lõõskava päikese eest proovikasse jõudes ja fontäänina avanenud pudeli järelt läbu kraamides hakkab silma, et laual vedelevad ansambli Juur loovtööd bändilogo ainetel. Samas kambris harjutavad kokkumängu veel Liblikas ja Kannabinõid. Korrus allpool teeb samal ajal proovi Jadira. Lõunaosariikidelt on initsiatiiv üle võetud.

Kui proovikas kõlavat oleks tarvis võtta kokku ühe fotoga.

Räägin bändile, kuidas on mõneti uskumatu, kui palju segadust suudavad tekitada üks kangialune, poolteist tänavat ja paar ühesugust maja, millest Tellisikivi koosneb. Eriti, kui on vaja midagi üles leida. Isegi päise päeva ajal ja isegi selliseid kohti, kus on mitu korda käidud. Ääriveeri jõuame sinna, et Estoner pole ju varem Venemaal käinud.

Trummar Anton tutvustab: "Pärast aasta eest toimunud Soome tuuri jäime mõttesse, kuhu edasi minna. Millegipärast tuli pähe vaid Venemaa."
Kristian, kes laulab ja tõmbab kitarri, lisab vahele: "Et oleks seiklushimulisem regioon!"
Anton: "Pärast Soome tuuri, läinud suve alguses, hakkasin kohe täpsemalt uurima. Nii vara maksabki uurima hakata – saab ajad ja asjad täis. Hakkasin lihtsalt guugeldama, otsima kontakte ja kohe joppas. Leidsin ühe asjaliku tüübi, kes oli valmis tuuri korraldama ja oma bändiga kaasa tegema. Aga ainult Venemaa osa. Tagasitulles olid Ukraina ja Valgevene. Venemaal seitse konsat. Ukrainas kolm, Valgevenes kolm ja üks Lätiski. Üks jäi Venemaal ära, kuna Siberis põles vahetult enne tuuri kaubanduskeskus maha ja üks klubi pandi tuleohutuse põhjustel kinni."
Bändi kitarrist Ralf ja bassimängija Jaanus hoiavad esialgu salapärasemat joont ja vestlusesse ei sekku.

On kaunis naeruväärne, et selle kõige juures tehakse pidevalt lõbusat nägu.

Linna peal liigub hüpotees, kuidas eestimaine muusika talub transporti üsna halvasti. Vahetult pärast riigipiiri ületamist hakkavad selle kaubanduslikud omadused justkui langema. Nagu on omal nahal tunda saadud, sadu kilomeetreid riigipiirist eemal on see suuremates saalides juba praktiliselt müüdamatu, sest Eesti päriolu pole omaette suurem asi argument. Või on?

Jaanus julgeb müüti murda: "Meile elasid inimesed kohe kaasa."
Kristian: "Linnad on suured ja elanikke palju. Keegi ikka kuulab. Päris suvalisi külamatse meil kohal ei käinud."
Jaanus: "Saranskis tegime ajalugu, kohalike purjus karvaste väitel olime esimene sludge bänd, kes seal linnas on mänginud."
Kristian: "Inimesed olid ekpsressiivsemad igatepidi. Igal livel oli moshpit lava ees."
Jaanus: "Doom metal moshpit!"
Kristian: "Saratovi biker klubis jõudis esimese looga 10% peale mängida, kui kaks tüüpi juba sisse lendasid."

Basskitarrist Jaanus on astunud dialoogi võimendiga.

Kui bänd ei ole veel võõras linnas nime teinud, ei maksa tagasihoidlikult läheneda. Estoneril tekkis hea võimalus muusikasektoris väliskaubanduse puudujääki veelgi enam vähendada, oleks vaid konjunktuuri osas parem eelinfo olnud.

Anton: "Kõik särgid läksid kaubaks. Plakatid olid kuum kaup. Inimesed ostsid plakateid."
Ralf: "Tavalised plakatid, neid pidanuks toruga kaasa võtma."
Anton: "Tühje saale ei olnud, klubid on tänapäevaselt varustatud. Macgyveri tehnikat ei leidu. Kuigi Venemaal olme ei olnud kõige parem, aga kontserdid olid head."
Jaanus: "Kõige parem kontsert oli Kiievis."
Kristian: "Riias mängisime ühes mugavas keldris, kus 1,7 meetri kõrguselt jooksis terastala. Hea pead ja kitarri ära lüüa."

Uute lugude käigud on pannud kitarrist Ralfi elu ja muu seesuguse üle järele mõtlema.

Võib õelda mida tahes, aga kilomeetreid Venemaal ei loeta. Neid jagub küllaga, on ülearugi. Tuur on tuuri moodi, kui arvestus ei käi hilisõhtuse Aktuaalse Kaamera ajaks koju jõudmise, vaid kliimavöötmete järgi. Päevade viisi mööda maanteid logistamine moraalile ei mõjunud?

Anton: "Oli intensiivne iga päev nii palju sõita. Venemaal minimaalne 6-7 tundi sõita päevas. Keskmiselt oli linnade vahel 400 – 500 km. Venemaal istusime kaheksakesi koos van’is. Elasime nagu väikeses mustlasasulas. Kägaras ja kotid-asjad süles. Vene piiril läks tuuri kaasa teinud Pressor Moskvasse tagasi, siis tekkis ruumi juurde. Euroopas on linnade vahe väiksem, 3-4 tundi ja teed on samuti palju paremad."
Kristian: "Siin oleks kuu aega vabalt välja vedanud. Kuu aega jaksaks küll järjest."
Anton: "Kui ei oleks haiged vahepeal."
Jaanus: "Meil juhtus see, et Moskvas jäime kõik korraga tõbiseks. Köhisime terve tee."
Ralf: "Terve tuuri saatis köhakoor."

Trummar Anton on saanud mingisuguse sõnumi saatana dimensioonist ja esitab seda dešifreeritud kujul.

Karu ei sattunud nägema?

Kristian: "Karu jäi nägemata. Nägime Leninit."
Anton: "Igas linnas on Lenini tänav ja Lenini kuju."
Kristian: "Sain Moskvast hea nokkmütsi, millel kuldne pärg ja nõukogude värk. Panin pähe, tänaval punaste lippudega tüübid läksid mööda ja surusid oma ajalehe pihku."

Kristian: "Huvitavates kohtades sai magada. Pärast kontserti pidi uurima, ega kellegi poole ööbima ei saa? Vähemalt oli soe, üle 30 kraadi. Aga Volga jõgi oli pooleldi jääs."
Anton: "Kõik olid linnakonsad, aga üks ööbimine oli Volga jõe ääres, korraldaja girlfriendi suvilas, kus jäime mudasse kinni. See oli väga sludge. Üks vanamees käis Nivaga välja tõmbamas."
Ralf: "Terve see asula oli muda sisse ehitatud, iga maja ees oli valatud betoonist väike ruut, mis ei vaju muda sisse ära, kui ülejäänud peaks vajuma."
Jaanus: "Ja suvilast lahkudes anti reispassiks kaasa purkide kaupa kurki ja tomatit."

Anton: "Saratovas magasime joodiku juures. Sealt käib Putin Süüriat pommitamas, suur õhubaas."
Kristian ja Jaanus: "Me ei maganud!"
Kristian: "Ta saabus kontserdile ja oli silmini täis. Õeldi, et ärge teda silmist kaotage. Aga kui kontsert läbi sai, oli ta veel viina joonud ja ei mäletanud, kus ta elab."
Jaanus: "Ei suutnud enam aadressi välja öelda."
Anton: "Leidsime tema sõbra, kellelt õnnestus aadress teada saada. Ja seal võeti välja uued viinad."
Jaanus: "Ja liiter samakat."
Kristian: "Tal olid teised külalised veel, kel nagu kõigil kohalikel, pole muud teha, kui teha trenni ja juua."
Anton: "Pärast seda läksin mina magama. Hommikul ärgates olid need ära joodud, aga lauda olid ilmunud uued viinad. Ja grillkana, mis oli vahpeal ilmunud ja ka ära söödud. Ülejäänud seltskond oli sama."
Kristian: "Kõik oli peen. Viina peale hammustati kurki ja tomatit. Marineeritud."

Ristakem kitarrid, et anduda kuratlusele.

Kunagi vist ansamblil Garbage jäigi Eestis esinemata, sest piiril pidi kõik juhtmed ja medikad mitu korda üle lugema. Reguleeritud piiride ületamine on bändiga endiselt jama?

Anton: "Piiriületamine ei ole mure tänapäeval, kui näkkab."
Kristian: "Piiripunktides oldi samuti viisakad. Alguses Eesti-Vene piiril oli üks ebaviisakas härra. Üritas välja mõelda asju, mille eest saaks raha nõuda. Miilitsamüts uljalt kuklas."
Jaanus: "Valgevene piiril tõmmati tühjaks, pidi kõik kotid lahti tegema. Mis see on, mida see kaalub ja palju maksab?"
Anton: "Kõik merch peab olema suveniirid sõbrale. Muidu on see kaup ja peab deklareerima."
Kristian: "Üks kord miilits pidas kinni enne Balakovot – kes olete, kuhu lähete?
– Mängime rokenrolli ja tuleme teie linna mängima."
Anton: "Andsime talle plaadi."

Härrasmees avab daamidele uksi, pudeleid ja särginööpe. Ja kannab siseruumides vahetusjalatseid.

Talboti Magnus, kes on ka väikestviisi tehnoloogiafilosoof, on õelnud, et iga buss läheb kord katki. Kuidas selle teesiga?

Anton: "Üritasime parkida igale poole, kus suletud ala."
Kristian: "Korra ise lõhkusime natuke bussi, see tõmbas eelarvet alla. Parkisime tagaluugi niimoodi kinni, et lukk ei käinud enam lahti. Minskist leidsime garaažide vahelt vanamehe kuvaldaga, kes sättis luku paika. Andsime talle 20 rubla."

Kui peaks konsultatsiooni korras teistele tuuritamishuvilistele mingit tarkust jagama, siis mis see oleks?

Kristian: "Kui ei tea, kuidas midagi teha, siis küsi."
Anton: "Või guugelda."
Jaanus: "How to band?"
Kristian: "Jah, seal on kõik kirjas!"

Musikaalne rituaal elektril töötavatest aparaatidest koosneva megaliitrajatise vahel.

Lõpetuseks igihaljas. Mis tehtud, mis teoksil, mis tulemas?

Kristian: "Järgmine plaat."
Anton: "Järgmise plaadi anname välja ise. Ega ühtegi plaadifirmat siin enam pole. Teoreetiliselt 2/3 plaadist on olemas. Ega pole labeli vajadust ka. Kui just keegi tegeleks promo ja orgunniga, aga ega pole võimalust sellise lõbu eest maksta."
Kristian: "DIY käib küll. Eelmise plaadi puhul ise lõikasime ja kleepisime. Teeme jupi kaupa. Kui hakkab otsa saama, siis teeme uue portsu."
Ralf: "Tuuril proovisime uusi lugusid."
Kristian: "Kui üldse ei tööta, siis keegi siin ei saa teada."
Jaanus: "Läksime ühe looga, tagasi tulime mitmega."
Anton: "Nüüd kustuti Soome tagasi, sest me käisime Soomes tuuril ja jäime kellelegi ette."
Kristian: "Keegi guugeldas viro doom metal ja avastas: "Ohooo, bänd!"

– – – – – – –

Estonerit saab sel suvel näha:
27. – 28. juulil toimuval Punk & Rock festivalil
17. – 19. augustil toimuval Skeneraator Festivalil

https://www.rada7.ee/artist/estoner
https://estoner.bandcamp.com/
https://www.facebook.com/estonerband