28. juulil astub uue linnafestivali Sweet Spoti ühel laval pulti Gilles Peterson – legend, kellega võiks vabalt teha intervjuu iga pealkirjas nimetatud sildi järgi.

Peterson sai hoo sisse Londoni klubiskenes 1980ndatel ning tegi omale nime piraatraadiot pidades, peamiselt olles just tollal tõusva acid jazz saundi esirinnas. Ta oli ka 1987. aastal plaadifirma Acid Jazz kaasasutaja, kuid lahkus sealt peatselt, et teha leibel Talkin’ Loud, mis haaras tantsumuusikat laiemalt ning lasi välja muusikat paljude teiste hulgas artistidelt nagu Nuyorican Soul, Roni Size’s Reprazent, MJ Cole ja 4Hero. Kuid siiski just raadio on olnud tema peamiseks väljundiks ning tuntuse allikaks, põhiliseks brändiks eklektiline saade Worldwide, mis sai alguse BBC Radio 1 kanalil ning on tänaseks kolinud BBC 6 Music alla ja mille rahvusvahelist versiooni kantakse üle eri kanalites üle maailma.

Ta on pühendunud uute ja värskete saundide otsimisele, erilise fookusega Brasiilial ja Kuubal. 2009. aastal käivitas ta projekti Havana Cultura, et esitleda põnevaimaid Kuuba artiste. Läbi selle on ilmunud mitmeid albumeid, millest ehk eraldi väärib tähelepanu 2012. aastal välja antud “Mala in Cuba”, kus Gilles ise kohalikega koostööd tegi. Albumi väljaandjaks oli Brownwood Recordings, veel üks plaadifirma, mille Peterson tegi 2006. aastal ja mis on välja andnud teiste hulgas artiste nagu Ben Westbeech, Ghostpoet (keda on samuti võimalus sel suvel Eestis näha), José James ja Owiny Sigoma Band.

Kuna Gilles pole isegi kaugeltki tundmatu ega uus tegija, siis oma lühida telefonikõne ajal proovisin pigistada temast välja mõned täpsustused ja natuke elutarkust.

Mul oli piraatjaam nimega K-Jazz, kui ma tundsin, et õhustik on muutumas. Mulle tehti haarang ja seda mitte valitsuse poolt, vaid teise piraatjaama poolt. Ja see oli aeg, kui ma lõpetasin – kui piraadid hakkasid üle võtma teisi piraate.Piraatraadiote aega Londonis on kirjeldatud kui midagi äärmiselt romantilist ja seikluslikku ning seda kinnitab ka Gillesi enda alustamise lugu. “Oma esimese piraatraadiojaama üles seadmiseks oli mul tagahoovi sätitud plaadimängijad ning mikser salvestajaga. Salvestasin tunnise miksi TDK kassetile ja mu naaber tegi teise tunni. Selleks ajaks oli mu isa loobunud proovimast mind millegi muuga tegelema suunata ning aitas mul ja mu sõbral raadiosaatja üles panna. Püstitasime selle kodust natuke kaugemale, Lõuna-Londoni ühele kõrgemale kohale. Ta sõidutas meid sinna ning ühendas saatja ja antenni puu otsas ning saatja enda ühendasime mu kassetimängijasse. Vool tuli muidugi autoakult. Kassett mängima ja esimesed 60 minutit läks eetrisse. Jagasime eelsalvestatud saates ka telefoninumbrit ja ise istusime kolmekesi telefoniputkas lootes, et keegi helistab. Saime üks-kaks kõnet, see oli ülipõnev! Sellest elevusest ja energiast piisas mitmeks kuuks.” Hiljem võttis see romantika üpris pahatahtlikud pöörded, osad allikad räägivad isegi päris organiseeritud kuritegevuse seotusest piraatjaamadega. Gilles ise on öelnud, et see oli väga põnev, kuid pingeline aeg, eriti kui võimalik kasum viis rivaalitsemiseni piraatide endi vahel.

Kui küsin piraatraadiote majandusloogika kohta, siis vastas ta, et oli tõesti periood, kui see sai olla midagi enamat kui lihtsalt hobi ning leidus inimesi, kes oskasid sellest ärilises mõttes toimiva tegevuse teha. “Esimesena proovis raadio nimega London Weekend Radio oma tegevusele majandusliku mõõtme anda. See tähendas reklaamimüüki – klubiõhtud, kohalikud ärid. Kindlasti polnud selles tegevuses kunagi mingit suurt raha, aga piisavalt, et ehk ühel-kahel inimesel oleks võimalik sellest ära elada. Ma ise muidugi ei näinud kunagi mingit raha, see kehtis pigem vaid mõne üksiku bossi kohta. Mäletan, et mul oli piraatjaam nimega K-Jazz, kui ma tundsin, et õhustik on muutumas. Mulle tehti haarang ja seda mitte valitsuse poolt, vaid teise piraatjaama poolt. Ja see oli aeg, kui ma lõpetasin – kui piraadid hakkasid üle võtma teisi piraate. Ma ei olnud valmis selliseks gängsta värgiks ja see oli ka aeg kui eri kambad hakkasid natuke rolli mängima.”

“Sa pead alati meeles pidama, et muusikatööstus on 95% äri ja 5% muusika,” luges kord Petersonile moraali Jalal Mansur Nuriddin. Kui pärin selle tuntud tsitaadi konteksti, ütleb Gilles, et siinkohal tuleb meeles pidada, et Jalal oli põhimees The Last Poetsis, mida võib nimetada esimeseks hiphop grupiks. “Seega oli ta oma aja kodanikuõiguste radikaalne hääl, jõulise poliitilise tooniga. Acid jazz liikumise alguses elas ta Londonis ning oli äärmiselt üllatunud kuuldes oma loomingut raadios, sest USA-s ei mänginud seda muidugi keegi. Ja siis olid järsku poisikesed Londonis, kes mängisid The Last Poetsit ning miksisid seda acid house’i ning jazziga. Suurest põnevusest otsis ta mind üles ja seetõttu teadsime üksteist. Kui ma asutasin plaadifirma Talkin’ Loud, andsin ma välja esimesena kogumiku artistidega, keda ma kas plaanisin leibeli alla võtta või kes olid mind mõjutanud. Küsisin ka loo Jalalilt ning siis ta seda ütles, sest olin just alustamas suhet suure plaadifirmaga (Talkin’ Loud oli Phonogrami all, mis oli osa PolyGramist ja seega Universalist – toim.). Olin tollal 22 ja mul polnud suuremast pildist aimugi. Seega jagas ta lihtsalt elutarkust, mis tagasivaates osutus 100% tõeks. Aga mul läks ikkagi 10 aastat, et omaenda vigadest õppida. Põhimõtteliselt oli mul vaja aru saada, et ka muusikaäri on äri.”

Minu jaoks oli suure plaadifirmaga liitumine midagi täiesti teistsugust kui omaenda leibeliga majandamine. See oli nagu võõrana väljast suure pangaga liitumine – ma pidin äkitselt mõistma, kuidas äri käib.Hoolimata pikaajalisest kogemusest on Gilles oma praeguse plaadifirma Brownwoodiga seoses öelnud, et välja arvatud kui paar sünkroniseerimisdiili välja tuleb, siis on see paras sahmimine ning ses äris pole mingit raha. Mulle meenus selle peale üks hiljuti loetud väga hea intervjuu, kuidas üks endine pagar on muusikaärisse sukeldunud ning laiab, et keegi muusikaäris ei tea, mida nad teevad. Ta võrdleb muusikat pagaritoodetega ja ütleb, et kui pagariäris 25. kuklist pidevalt 24 ära viskama peaks, siis oleks pankrott kohe ukse taga – vihjates sellega olukorrale, kus tihtipeale plaadifirmades üks edukas artist teisi järgi veab ja üleval hoiab.

“Jaaah, ma ei tea. Meil kõigil on erinevad lood. Enne PolyGrami jaoks töötamist mul juba oli oma plaadifirma, Acid Jazz Records. Pean silmas, et see oli leibel, mille all oli näiteks Jamiroquai. Aga peab meeles pidama, et olin tollal sellises vanuses, kus… lihtsalt teed asju. Ja meil on kõigil erinev teekond tarkuseni, erinev õppetundide jada. Minu jaoks oli suure plaadifirmaga liitumine midagi täiesti teistsugust kui omaenda leibeliga majandamine. See oli nagu võõrana väljast suure pangaga liitumine – ma pidin äkitselt mõistma, kuidas äri käib ja mitte lihtsalt muusikategemine, vaid kogu äri, kogu globaalne võrgustik ning see ei ole midagi, mille õpid ära ühe pärastlõunaga või mingil kursusel. Õppimiseks pidin tegema selle kõik kaasa ja ka kõik oma vead ära tegema. Nüüdseks, 30 aastat hiljem, olen koostööd teinud nii suurte kui indie plaadifirmadega, leibelitega Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, USAs ja igaühel neist on erinev valem toimimiseks. Selleks, et saada kellekski, kel on väga hea arusaam kogu sellest masinavärgist, mis lisaks on pidevas muutumises, pead sa selles asjas sees elama. Lihtsalt minu jaoks pole muusikatööstus, eriti viimased 10 aastat, olnud midagi, millega raha teenida. Ma näen seda vaid platvormina, millega endale meeldivat muusikat reklaamida. Kui selle juures on mingi tulu, siis on see boonus.”

Viitan selle peale, et tal on diil WeTransferiga, mis ilmselt on samuti sissetulek, mis võimaldab n-ö oma kunstiga tegeleda, põhimõtteliselt bränditoetus artistile. “Minu jaoks on see veidi keerulisem, see on teine ala. Kui ma nüüd ausalt üles tunnistan, siis ainus asi, mille puhul ma tunnen end raha küsides mugavalt, on esinemine. Ma olen endiselt DJ, see on mu põhiline sissetulek. Kõik muu, olgu selleks mingi eriprojekt, midagi Havana Cultura raames või koostöö WeTransferiga, on lihtsalt toetavad tegevused. WeTransfer põhimõtteliselt aitab mu raadiojaama toetusega ja mu raadiojaam on lihtsalt platvorm, mis võimaldab muusikat esitleda, teatud eklektilist valikut, laiendus sellele, mida ma BBC-s teen. See on suures plaanis Worldwide FM-i idee. WeTransfer vaid toetab ja seda osaliselt, sest nagu ilmselt isegi tead, sellised asjad maksavad palju raha. Sul peavad olema mingid inimesed seal töötamas, pead maksma kõik tasud ja maksud jne. Seega, hoolimata kõigist neist eri tegevustest, selleks, et oma kodulaenu maksta, pean siiski minema ja tegema esinemise Eestis või esinemise Tokyos või mõne festivali kuskil Põhja-Inglismaal.”

Ma arvan, et see kehtib kõigi kohta, kes peavad laval olema – on oluline, et sa tõesti-tõesti usud sellesse, mis sa teed. Isegi kui see tähendab, et kõik jalutavad selle peale saalist välja. Kõige viimane asi, mida publik näha tahab, on laval keegi, kes iseendas kahtleb.“Tänapäeval on nii palju DJ-sid, et raske on tänaval jalutada ja mitte mõnega kohtuda,” on Gilles ühes varasemas intervjuus öelnud ning selle peale alustajatele nõuandena rõhutanud, et tähelepanu tuleb pöörata eelkõige oma identiteedi arendamisele ning tõsisele tööle. Ta on olnud ise viimase elavaks näiteks, nähes algusaegadel kõvasti vaeva, paludes ennast peole mängima ja hoolitsenud selle eest, et läbi tema tuleb sinna peole ka piisavalt inimesi juurde. Samas, justkui väikese vastuoluna, on ta öelnud, et ta eelistab mängida muusikat, mille peale võib juhtuda, et tuhandest inimesest 990 jalutab saalist välja, kuid allesjäänud kümme saavad jumaliku kogemuse. “Ma mõistan vastuolu, aga ma pidasin silmas, et sa pead tegema seda, millesse sa usud. Võid seetõttu küll sattuda olukordadesse, kus tõesti inimesi jalutab saalist välja, aga vähemalt keegi saab sellest tõeliselt midagi. Noorena üritustel käies oli minu enda jaoks see väga äge, kui DJ julges mängida midagi väga veidrat, ehkki ta võis sellega tantsuplatsi kaotada. Ja minu jaoks – ehkki ma arvan, et see kehtib kõigi kohta, kes on muusikas või kunstis ning peavad laval olema – on oluline, et sa tõesti-tõesti usud sellesse, mis sa teed. Isegi kui see tähendab, et kõik jalutavad selle peale saalist välja. Sest kõige viimane asi, mida publik näha tahab, on laval keegi, kes iseendas kahtleb. Pead leidma midagi, mis just sulle rahuldust pakub. Ja tegema seda nii ülevoolava energiaga kui suudad. Selliselt võiks kõlada mu elufilosoofia,” lõpetab ta naerdes.

Viimase küsimusena toon välja, et ta on mitmes intervjuus kõvasti Londonit kiitnud – näiteks tsitaat: “See on kaugelt parim linn maailmas. UK on muusika ja noortekultuuri osas pikalt ees, sest see on nii võistlushimuline. Pidevalt on keegi, kes tuleb välja uue lähenemisega. Mingi koht nagu Berliin peaks olema tõeliselt elu täis, aga nimeta mulle grupp või artist, kes on sealt tulnud viimase kümne aasta jooksul.” Samas muusikapress armastab väga pealkirju, et see või teine linn on nüüd, kui mitte muusika üldiselt, siis vähemalt mingi stiili uus globaalne pealinn. Küsin, mis ta sellest arvab, olles mänginud eri kohtades üle maailma – kas see “pealinna staatus” liigubki nii väledalt või London on ja jääb, vähemalt nähtavas tulevikus ja vähemalt Euroopas, muusikalise gravitatsiooni keskpunktiks? “Ma ei tea. Pean silmas, et sellele on tõesti keeruline vastata. Jah, olen tõesti öelnud, et London on mu jaoks väga oluline koht kui pideva uuenemise ja taasleiutamise allikas. Tead isegi, et paljudel kohtadel on omad momendid või nad teevad suurepäraselt midagi nagu ei keegi teine, kuid nad ei paista kunagi arenevat. London on täna endiselt mu jaoks koht, mis suudab iseennast taas leida ja uueneda. Seetõttu on mu jaoks eluliselt tähtis seal elada, sest ma vajan seda energiat. Olen leidnud sellist energiat ka mujalt maailmast, aga minu jaoks on see ikkagi London, kus erinevad teed kohtuvad ning mis on pidevalt segaduses ja iseenda otsinguil. Ma arvan, et need on Londoni elujõu allikad. Praegu Brexiti ja kõige selle segadusega, immigratsiooni ja rassismi küsimustega, globaalse poliitika seoses, on London isegi veel huvitavam. Minu jaoks isiklikult. Kuidas ta saab sellega hakkama, kuidas ta edasi liigub, kuidas ta reageerib? Jah, muidugi oleks suurepärane leida mingi koht, mis oleks soojem ja odavam, sest, oeh, London on külm ja kallis. Aga siiski. London.”

Gilles Peterson esineb Sweet Spot Festivalil laupäeval kell 20.30.

PS. Viimasele küsimusele leiab vastuvaidlemist hiljutisest intervjuust Jonty SkruFFFiga, samuti legendaarse ajakirjaniku ja DJ-ga.