Hocico on bänd, mis ei vaja tumedamale elektroonilisele skenele kindlasti enam tutvustamist. Küll aga leidub meie hulgas palju neid, kes pole ei electro-industrial’i pioneeridest ega kogu dark-electro-/gothic-muusikast veel kuulnudki. Varsti, täpsemalt juba 16. augustil, on Tallinnas taas võimalik end selle skene eliiti kuuluva bändi Hocicoga kurssi viia üritustesarja “Beats From The Vault” ning Raadio 2-s igal teisipäeval eetris oleva saate “Röntgen” esitlusel. Hocico on duo, kes on harjunud poole oma elust tuuril olema ning tavaliselt koguneb nende kontsertidele mujal maailmas tuhandeid tume-elektroonika fänne. Seda energiat, mida need kaks mehhiklast oma publikule pakuvad on raske sõnadesse panna. Küll aga saab ajalehe veerule laotada intervjuu Hocico vokalisti ja frontman’i Erkiga. Küsitlesid meilitsi: Hando Vallikivi ja Anders Melts; tõlkis: Gerty Villo

On üpris tavapäratu, et üks Mehhiko bänd Eestisse nii mitu korda satub. Kui täpne olla, siis 16.08 on sinu jaoks, Erk, neljas kord siin olla, kui Rabia Sorda üritus kaasa arvata.

Nüüd, kui seda mainid, siis on see jah haruldane, et Mehhiko bänd neljandat korda Eestis mängib, aga me loodame, et oleme midagi head teinud, et selline asi ära teenida. Mul on hea meel, et tänu muusikale nii paljusid eri kohti näen.

Kas olete siiani kohaliku vastuvõtuga rahule jäänud? Mida sellest korrast ootate?

Meil on alati Eestis tore olnud, rahvas on meid väga soojalt vastu võtnud ning lõpuni tantsinud, Eesti hocicone’d on väga energilised. Usume, et augustis tulev live on samuti nagu sööst adrenaliini ning kokkuvõttes väga meeliülendav.

Oma muusikas toote välja palju negatiivset, mis maailmas on. Kas arvate, et bänd nagu te ise suudab midagi muuta?

Ma tõesti usun, et kui muudad ühe inimese vaatenurka mingi asja kohta, siis muutub kogu maailm. Muusikal on selles mõttes suur jõud inimesi puudutada. Loomulikult on võimatu muuta maailma ainult muusika abil, kuid kui me kõik midagi ära teeks, siis maailm muutuks ühel päeval.

Kogemuste põhjal võiks öelda, et tumedamal ning agressiivsel elektroonilisel muusikal on üpris mittevägivaldne ning patsifistlik fännibaas. Kas agressiivne muusika aitab leevendada kogunenud pingeid või mida teie arvate?

Leian, et agressiivsemal muusikal on inimestele hea mõju, kuna see aitab neil oma adrenaliini vallandada positiivsel viisil. Vähemalt mulle mõjub see nii …

Hocicot, nagu ka kõiki teisi bände, mis kunagi tehtud, on võrreldud teiste artistidega. Mis on kõige kummalisemad võrdlused, mis teie meelest toodud on?

Arvan, et kõige kummalisemad on need kaks: siis kui me alles välja tulime 1994. a, ütles keegi, et kõlame nagu The Klinik, ning aastal 2002 kuskil Kansases öeldi, et oleme Slipknoti moodi. Mõlemal puhul jäi arusaamatuks, miks.

Teie eelmine stuudioalbum “Wrack and Ruin” ei pakkunud kriitikutele ja fännidele just väga palju uut ja huvitavat, samal ajal otsustasid sina, Erk, alustada oma soolokarjääriga ning paljud arvasid, et see on Hocico lõpp. Kuid nüüd aastal 2008 olete tagasi uue albumiga “Memorias Atras”, mis tõestab kahtlejatele, et olete endiselt veel vägagi elus ning võimelised pakkuma palju värskeid ideid. Nõustud sa minuga?

Kõlakad Hocico laialiminekust jõudsid ka meieni ning need olid üpris naljakad. Tundub, et inimesed ei arvanud, et ma tahaksin kunagi avastada muusikat teistes suundades, nagu ma seda tegin Rabia Sordaga. Meil oli mõlemal vaja veidi hinge tõmmata ja omal käel asju teha. Tagasitulemine võttis meil küll kolm aastat, kuid me saime selle aja jooksul omal käel asju õppida ning kokkuvõttes oli see positiivne. Usun, et “Memorias Atras” (leibeliks Saksa Out Of Line) on meie parim album siiamaani. See on muusikaliselt küps ning me oleme selle üle väga uhked.

Olete maininud, et Hocico ei ole just muusika, mida mängida oma ema sünnipäeval. Kui suure tähestaatuse on teie sellele vaatamata suur edu teile andnud? Kuidas reageerite, kui toidupoes teilt autogramme küsima tullakse?

Vahel seda ikka juhtub, aga me võtame seda rahulikult. Tavaliselt anname autogrammid ära ja laseme pilti teha, selles mõttes oleme fännisõbralik bänd.

Siin Eestis on Hocico üks populaarsemaid industrial’i/dark-electro bände. Kas teie meelest on asi ainult muusikas või on midagi tegemist ka sõnumiga, mida edastate, mis on nii universaalne, et leiab vastukaja ka nii eemalolevates riikides nagu Eesti?

Ma tahaksin uskuda, et muusika ja selle sõnum on midagi, mis puudutab inimesi üle kogu maailma, et inimestega on võimalik muusika abil ühenduda vaatamata sotsiaalsetele ja kultuurilistele erinevustele. Arvan, et Hocico räägib mitmel teemal, millest paljud teised rääkida ei taha. Meie usume endiselt, et muusikas on jõud võitlemiseks võõrandumise ja rõhumise vastu.

Kuidas on teie mõlema soolokarjäär Hocicot mõjutanud? Kas teil olid tekkinud sellised ideed, mis olid nii erinevad Hocico mõistest, et neid sellesiseselt realiseerida ei saanud ning vajasid lisaprojekti?

Minu isiklike kogemuste kohaselt, ning sama kehtib ka Racso (toim. – tema side-project on Dulce Liquido) kohta, oli vaja lihtsalt avastada muusikat teistes suundades. Seetõttu lõin Rabia Sorda, mis lubas mul seda teha ning samal ajal ka enda kohta õppida. Hocico saab kindlasti jätkuvalt kasu meie mõlema sooloprojektidest, kuna me saame katsetada sellest eraldi ja mõlemad soolokad suubuvad lõpuks põhibändi.

Kuidas nii juhtus, et Rabia Sorda video tegi eestlane? Kes kelle leidis?

Tegelikult leidis tema meid. Ronald Kozak kirjutas meile ametlikus foorumis, et ta oli teinud videoklipi Hocico loole “Gota de Sangre”, me kirjutasime tagasi ja õnnitlesime teda hea töö puhul. Umbes samal ajal sai Rabia Sorda album valmis ning teades Ronaldi pakkumist teha ühele loole video, lasin tal ühe valida. Ta valis loo “Walking on Nails” ning viimati Eestis käies Rabia Sordaga oli mul ka võimalus teda isiklikult tänada.

Olete öelnud, et iroonia on tähtis, seda on läbi aja öelnud ka paljud loovinimesed, keda on eri võimude ajal tsenseeritud. Kas teie olete kunagi tundnud end tsensuuri all olevat? Pidades silmas sotsiaalset, negatiivset eitavat tsensuuri pigem kui otsest.

Arvan, et kuna teeme oma parima, kujutades maailma, kus elame, ning teeme seda üpris hästi, ei tunne me, et keegi Hocicot tsenseerida saaks. Me ainult anname edasi enda tundeid ja emotsioone nii hästi kui võimalik.

Oma muusikas kujutate paljusid maailma negatiivseid aspekte, suur osa popmuusikat aga kujutavad, tihti küll võltsil viisil, n-ö positiivseid sõnumeid. On teil endal sealt hulgast mõningaid lemmikuid nimetada?

Mitte kogu popmuusika ei ole minu jaoks halb, samuti nagu pole ka kogu underground-muusika hea. Arvan, et on head muusikat, mis on kaubanduslikult edukas ja see on okei. Tark inimene teeb vahet, kes pakub ainult toodangut ning kes räägib tõtt. Kui ainult mõningaid mainida, siis mulle endale meeldivad Peter Gabriel, The Chameleons, Morrissey.

Kindlatest allikatest on kuulda olnud, et teile meeldis liköör Vana Tallinn. Kas on veel kohalikke alkohoolseid või mittealkohoolseid jooke, mida katsetada sooviksite?

Vana Tallinn on väga hea, aga ma arvan, et me pole seal midagi muud veel proovinud, seekord on siis hea võimalus seda teha …

Kui peaksime kunagi Mehhikosse sattuma, mis sorti jooke soovitaksid proovida?

Soovitaksin El Gusano Rojo mezcal’i, Indio õlut ja värsket kannu pulquet, mis on kääritatud agaavemahl, ning te hakkate lendama …

16.08.08, Von Krahli Teater
Hocico (Mehhiko)
Forgotten Sunrise
The Crystalline Effect (Austraalia)
Suicidal Romance
+
DJ chimera Rouge (Leedu)
DJ 4-got-10
DJ DeathFuck

Täpsem info: www.beatsfromthevault.com