9. mail ehk Depeche Mode`i laulumehe Dave Gahani sünnipäeval annab klubis Tapper festivali Body Machine Body raames kontserdi lätlaste synthpopbänd STandART. Mitmeid kordi Eestit külastanud ansambel paljudele Rada7 lugejatele tutvustamist ei vaja. Sellegipoolest otsustasin e-kirja vahendusel STandARTi solistilt Kalvis Klubursilt küsida mõned küsimused.

Tere Kalvis! Kuidas sa kirjeldaksid ansamblit STandART ja teie saundi inimestele, kes teist midagi ei tea?
Tere! See on küll raske küsimus. Mõistan, et mõnikord on tõesti vaja stiile määratleda, kas või ligikaudselt. Näiteks selleks, et teada millises riiulis plaadipoes meie plaat peaks asetsema. Kuid muusikat tehes me üldjuhul ei mõtle ühestki kindlast stiilist. Võrreldes bändi algusaastatega on ka meie stiili märgatavalt muutunud. Kõige tähtsam on luua erinevaid saunde ja nendega eksperimenteerida. Nii oli see juba enne STandARTit. Mäletan, et meil ei olnud ühtegi muusikainstrumenti ja raputasime müntidega täidetud purke, tagusime erinevaid asju selleks, et teha erinevaid helisid. Just nii meie muusikaline mõtlemine areneski − milliseid helisid saame tekitada, mida saame muusika tegemiseks kasutada?

Sellel ajal kutsuti meie muusikat akustiliseks industriaaliks. Kui vennad Vladislav ja Harry Belsky meiega ühinesid, soovisid nad hakata kasutama analoogsüntesaatoreid. Tulles nüüd küsimuse juurde tagasi, siis ma ütleksin, et meie muusika on tume ja põhiliselt elektrooniline. Kuid kirjeldamise asemel kutsuksin inimesi hoopis meie muusikat kuulama.

Oma MySpace´i lehel olete mõjutajateks nimetanud kõike. Aga ikkagi, milline artist on teid enim mõjutanud, keda ise kuulate?
Oleksin väga ebaoriginaalne, kui nimetaksin mõned kuulsad nimed, sest tegelikult on meid mõjutanud sajad bändid ning paljusid häid artiste pole me veel enda jaoks avastanudki. Ja öeldes, et meid kõik mõjutab, ei mõtle me ainult muusikat. Meie üheks suureks inspiratsiooniallikaks on loodus, mõnikord ka kirjandus.

Raske on rääkida bändidest, mis mulle meeldivad, sest neid on lihtsalt nii palju. Minu Last.fm kontolt on näha, et eelmisest suvest alates olen kõige rohkem kuulanud ansambleid Kent, Wolfsheim, Depeche Mode, De/Vision, The Cure, Hooverphonic, Indochine, The Cranberries. Praegu meeldib mulle kõige rohkem The Cure. Mängisime Riias Robert Smithi 50. sünnipäeva auks korraldatud üritusel. The Cure on avaldanud meile väga suurt mõju. Kindlasti pean mainima ka Nick Cave`i ja Brian Eno`t.

Mainisid, et kuulad Depeche Mode`i. Mida nende uuest albumist „Sounds of the Universe“ arvad?
Oleme Läti Depeche Mode`i fänniklubi liikmed, kohtume ansambli austajatega tihti ka väljaspool Lätit ja seepärast meeldivad mulle nende tuurid väga. Kuid me oleme pigem eelmise sajandi Depeche Mode`i austajad. Uue albumi tavaversioon meile ei meeldi. Endalegi üllatuseks meeldivad viimastel albumitel pigem bonus trackid. Kuulun nende inimeste hulka, kes siiani vinguvad Alan Wilderi lahkumise pärast. Tema projekt Recoil on ka meid palju mõjutanud.

Teie debüütalbum „Australia“ ilmus 2007. aasta sügisel. Millal teine plaat valmib?
Oleksime tahtnud, et see oleks juba lindistatud ja avaldatud, kuid kahjuks tekib alati viivitusi. Loodame väga, et sügisel on plaat valmis.

Mille poolest erineb uus album eelmisest?
Eelmine oli kogumik valitud lauludest bändi algusajast kuni 2007. aastani. Uus album on kindlasti ühtlasem. Oleme valmistamisega veel suhteliselt algusjärgus, kui tundub, et võrreldes „Australiaga“ on umbes kümnest laulust koosnev plaat kiirem, tumedam ja agressiivsem. Kõik demod on valmis ning pooli laule oleme juba kontsertidel esitanud. Mõlema plaadi puhul on meid produtseerimisega aidanud Kaspars Tobis. Paar laulu oleme teinud ka oma Poolast pärit sõbra Hieniga. Siinkohal pean mainima, et laulu „61“ tegime koos eestlase Reigo Vilbiksiga. Need, kes uusi laule on kuulnud, on põnevil. Ja selle nimel me töötamegi.

Räägi natuke loomeprotsessist. Kes teie lood kirjutab?
Muusika loomine on tiimi töö. Kui ühel meist tuleb idee, siis hakkame kõik mängima ja ideid lisama. Lõplikus versioonis on ikka kõigi panus. Meie lauludel valmib alati muusika enne sõnu. Suurema osa sõnadest olen kirjutanud ja tõlkinud mina. Keeled on üks mu hobidest, õpin hetkel inglise filoloogiat. Proovin kasutada oma oskuseid, et meie laulud oleksid arusaadavad ka inimestele väljaspool Lätit. Nüüd aga olen jõudnud imelikku faasi, mil mul on raskusi enda väljendamisega läti keeles. Nii et esmalt teen ingliskeelsed sõnad.

Teid teatakse tänu videotele, mida olete ise lavastanud. Kas olete videote tegemise võtnud enda peale, sest tunnete, et vaid teie suudate visualiseerida oma muusikat?
Täpselt! Me tahame teha asju teisiti ja luua oma muusika jaoks visuaalse kuvandi. Selle otsuse tegemisel ei mänginud muusikakanalid mingit rolli, sest sel ajal MTV Baltic, Läti Muusikakanal ja suhtlusportaalid ju puudusid. Videod polnud uute Läti bändide hulgas üldse populaarsed. Me lisasime videod oma singlitele ning osalesime mitmetel video ja lühifilmide festivalidel. Tänapäeval on suurem osa Läti muusikavideotest ühesugused. Ma ei räägi eelarvest, vaid sellest, et need on lihtsalt igavad. Minu eesmärk on idee olemasolul selle kallal tööd teha ja vaeva näha.

Kumb sulle rohkem meeldib: teha videot või anda kontserti?
Kontserdid tähendavad lõbu ja seiklusi ning ma jumaldan seda adrenaliinitulva, mis nendest saan, kuid kõige tähtsam on ikka laulude loomine. Videote tegemine on ka lõbus olnud, kuid see võib olla väga stressirohke ja isegi eluohtlik.

Aga kui teie muusika oleks film, kas tegemist oleks mõne klassikalise või kaasaegse teosega? Milline film kirjeldaks teie muusikat kõige paremini?
Nii kummaline, kui see võib tunduda, ma ei vaata eriti filme. Ehk tuleneb see ajapuudusest või lihtsalt eelistan muusikat. Aga üks mu lemmikfilmidest on „Tantsija pimeduses“. Jumaldan ka Björki muusikat. Mulle meeldib mõte sellest, et muusika on meie ümber, kuidas iga heli võib olla osa muusikast. Filmis nähtavat Selma avatust ja kangekaelsust võib pidada ka meie muusikat iseloomustavateks joonteks. Et jutt lõpetada tumedamates toonides, siis pean kindlasti nimetama David Lynchi filme „Twin Peaks“ ja „Mulholland Dr.“.

Esinete 9. mail festivali Body Machine Body raames klubis Tapper. Olete varem Eestis mitu korda esinenud. Millised on sinu muljed Eestist ja eestlastest?
Kui ma õigesti mäletan, siis oleme Tallinnas andnud kolm ja Tartus ühe kontserdi. Üritused on alati olnud väga hästi organiseeritud, mistõttu on alati rõõm tagasi tulla. Süda läheb alati soojaks toetuse eest, mida oleme saanud, kui oleme maininud, et oleme Lätist. Eestis käies, ka eraviisiliselt, olen alati kõike nautinud – alates ilusatest linnadest ja lõpetades toredate inimestega. Muide, laulu „My Holiness“ videos on lõik ühest meie Tallinna esinemisest.

Ehk on sul ka mõni lemmik Eesti bänd?
Mulle väga meeldib Forgotten Sunrise, keda aeg-ajalt proovin kutsuda ka Lätti esinema. Neis on midagi erilist, mida on sõnadega raske kirjeldada. Nad on sõltuvust tekitavad, eriti oma esinemistel. Ma ei suuda ära oodata nende järgmist albumit, sest mulle väga meelivad nende uued laulud.

Lõpetuseks räägi, mida kontserdile kogunenud rahvas STandARTilt võib oodata?
Meil on plaanis mängida vähemalt paar laulu valmivalt albumilt. Siiani oleme neid esitanud vaid Lätis. Tuleme Eesti publikule tutvustama ka oma uut kitarrist Martins Linksi, kes meiega liitus eelmise aasta augustis. Alguses õppis ta vaid meie varasemad laulud selgeks, kuid nüüd saab ka oma loomingulisust väljendada uute laulude tegemisel. Just sellepärast oleme uute lugude pärast eriti põnevil. Umbes aasta tagasi andsime mõnda aega kontserte ilma kitarristita (eelmine kitarrist Juris Tipa de Casar läks peale debüütalbumi avaldamist Mehhikosse elama) ning Martinsi tulekuga oleme lavale saanud lisaenergiat.

Hetkel on STandART parimas vormis ja loodame kõiki näha Body Machine Body festivalil!