Kõige verisema käekäiguga bänd black-metali ajaloos, Mayhem, erilist tutvustamist arvatavasti ei vaja. Vaatamata kahele surnud ja ühele vangistatud bändiliikmele, tegutsevad nad 20 aastat pärast esikalbumi „De Mysteriis Dom Sathanas” ilmumist endiselt kahe algse liikmega (kuigi Hellhammer on tõesti bändi liige olnud suurema aja selle eksistentsist, siis kaastegevaks asutajaliikmeks saab siiski lugeda hetkel ainult Necrobutcherit – toim. märkus) edasi ning astusid oma tuuri raames kõigi siinsete fännide rõõmuks üles ka Tallinnas, rokiklubis Tapper. Tõsi, kuigi bassist Necrobutcher esimese plaadi bassiradu sisse ei mänginud – see kohustus jäi Vargi kanda, kes hiljem ansambli ninamehe Euronymouse maha koksas -, oli ta siiski bändi asutajaliige, nii et kuulub siia loetelusse küll.
Jaanika Noevere
Bänd sai sel aastal valmis ka uue, järjekorras seitsmenda, kauamängiva, mille helikeele järgi on ilmne, et ideedevaegus neid veel ei kummita. Helipilt on taas kord muutunud, seekord veidi futuristlikumaks. Uut plaati „Esoteric Warfare” kuulates meenutab kitarritoon mulle väga 1998. aastal välja antud Thronsi self-titled plaati, mis on kahtlemata hea, kuna too plaat pole siiamaani veel järge saanud. Seoseid ei ole vaja kaugelt otsida, sest Thornsi ninamees ja ainus liige Blackthorn oli Mayhemi algusaastatel sellega tihedalt seotud.
Arvestades, et minituur, mille raames Tallinna kontsert aset leidis, toimub pärast uue plaadi ilmumist, oleks võinud arvata, et kavas on eeskätt just uus materjal, kuid ei. Esimese loona pärast introt võeti kohe ette ühelt esimeselt demolt pärit, üks kuulsamaid Mayhemi ja kogu black-metali lugusid „Deathcrush”. Aggressiivse strobo põhjal oli selge, milliseks kontsert kujuneb – kvintessentsiaalne black-metal etendus!
Laest alla rippuvad silmused ning teibasse löödud neli seapead on samasugused visuaalsed black-metal ikoonid nagu tagurpidi pööratud ristid ning lumistel maastikutel corpsepaintis tõrvikutega ringi tõttavad tegelased. Attilat, Mayhemi solisti, võib pidada žanri üheks kõige eredamaks kujuks – oma voolava esinemismaneeri, kehahoiakute ning käežestidega justkui black-šamaanina omamoodi vihmatantsu tehes, suudab ta lava täita praktiliselt üksinda. Tegemist on lausa hüpnotiseeriva vaatepildiga. Ka tema kostüümivalik on alati väga silmapaistev, tegemist on tõelise black-metal Lady Gaga’ga. Lisada sellele veel vajalikud aksessuaarid, nagu kolp, kellele laulda, ja luudest konstrueeritud tagurpidi rist, millega muusika saatel publiku suunas viibutada, ning kokku saab väga muljetavaldava vaatepildi. Ehe.
Jaanika Noevere
Setlist pettumust ei valmistanud – viis lugu esimeselt, juba eelnevalt mainitud kauamängivalt „De Mysteriis Dom Sathanas” ning valitud palad ka hilisematelt albumitelt, kaasa arvatud lood plaatidelt, kus tegi kaasa eelmine vokalist Maniac, kelle vokaali stiil oli Attila omast hoopis erinev. Tõepoolest, rahva seas oli pauside ajal kuulda soovi, et juba „Freezing Mooniga” pihta hakataks, ning sellest keegi ka ilma ei jäänud. Eelviimase loona mängiti too žanri üks superhitt efektselt ära, kuid teine samaväärne lugu „Funeral Fog“ jäi paraku esitamata. Aga tühja kah.
Heli oli, arvestades muusika tihedust ja tempo agressiivsust, väga hea, ning valgustus sobis saundiga väga hästi kokku. Publik see-eest oli rohkem jälgija kui väga metsiku kaasaelamis-laine peal, kuid arvestades laval toimuvat, oli ka endal väga lihtne seda lihtsalt mesmeriseeritult jälgima jääda, nii et nurisemiseks põhjust pole.
Oli väga ehe ja žanripuhas esitus ning väärt kogemus iga veidi ekstreemsema muusika huvilise jaoks.
Avalehe foto autor on Jaanika Noevere.