"Selle ilma igav kainus". Teine stuudiopäev. November 2015.Foto: Evert Palmets
Selle nädala reedel astub Prima Vista festivali ja Mailaulu ühispeol Genialistide Klubis üles viieaastasest unest äratatud progerocki kollektiiv Põhja Konn. Bändi kutsusid eelmisel aastal jälle ellu kirjandusfestival Prima Vista ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. Põhjuseks oli Betti Alveri luulekogu „Tähetund“ 50. juubel, mille puhul paluti viisistada Alveri luuletusi. Poeesid valis välja kirjandusteadlane Mart Velsker.
Mineva aasta lõpuks langetas bänd otsuse taaselustada ka vanad lood, mida plaadi asemel on seni jäänud kandma ainult mälestused. Põhja Konn läks lahku aastal 2010 ning kes teab, kauaks praegune perioodki kestma jääb. Ühes võib aga suhteliselt kindel olla: Kütnerid, Soosalu, Adamson ja Avango saavad oma lood talletatud albumile käesoleva aasta lõpuks. Sellega lõpeb plaadisalvestussaaga, mis sai alguse 2009. aastal.
Põhja Konna kohta andsid aru bändi lugude kirjutajad Valter Soosalu ja Jürgen Kütner.
Millal sündis ansambel Põhja Konn?
Valter: Põhja Konn on välja kasvanud tegelikult Speed Kingist. Põhja Konna sünniks võib pidada 2009. aastal rokiklubis toimunud Speed Kingi hüvastijätukontserti. Helimees oli purjus.
Jürgen: Mulle meeldis idee kasutada eestikeelseid sõnu. Haarasin kord kodunt kaasa Debora Vaarandi koostatud „Eesti luule antoloogia“, panin selle Valterile ette ja ta kirjutas ühele Lydia Koidula tekstile loo „Ilu“, mis kõlas väga progelt ja mõtlesime, et aitab nüüd küll sellest rock’n’roll´ist.
Kuhu Speed Kingi juured ulatuvad?
Valter: Speed King kasvas välja ühest Viimsi bändist.
Jürgen: Bändi nimi oli Pink Zephyr.
Valter: Neil oli Viimsi kultuurimajas isegi vist üks kontsert olnud. Ja mina laulsin sel ajal Otiga koos poistekooris. Ükskord proovi vaheajal mängisin klaverit. Ott küsis, kas ma oskan „Take Five’i“ mängida. Ma oskasin. Ott oli sellest löödud.
Mul ei olnud kuni Põhja Konna tegutsemise lõpuni enda pilli. Viimsi proovikas kohtusin Oti Vermona oreliga, millest sai Speed Kingi saundi üks aluseid. Mängisin väga ülbelt ja jõin uhkelt vett. Esimeses proovis olid kitarrist Taavo Schmidt, trummar Ott Adamson ja basskitarrist Siim Avango. Ja siis sattus Jürgen millalgi Oti kaudu bändi.
Jürgen: Minu ja Oti vanemad vennad on väga head sõbrad. Ma tegin oma bändi, mille nimi oli Funktion. Kuidagi seal meie vahel läks jutt bänditegemisele ja trummaritele ning siis sain venna kaudu teada Oti numbri. Üks päev käisin närviliselt elutoas edasi-tagasi ja lõpuks helistasin talle tugitooli tagant ja küsisin, kas võiksime bändi teha. Ott ütles: „Tule!“. Siis sattusin ta proovikasse ja nii see läks.
Valter: Kui Jürgen proovi tuli, sain esimest korda aru, kuidas mängitakse kitarrisoolot kärinaga. See oli mulle täielik šokk. Aga tema nägu nägin ma esimest korda alles paari kuu pärast, sest tal olid väga pikad juuksed ja need rippusid näo ees.
Ja siis mingi hetk tuli Robin (Juhkental – toim.)
Jürgen: Ma nägin Rada7-s ühte kuulutust ja siis võtsin kuidagi temaga ühendust. Saime linnas kokku ja sõitsime koos Viimsisse. Häbelik poiss, seljas oli tal see Michelini maskotti meenutav sulejope.
Valter: Jah, ja tal oli vist veel Nike’i nokamüts ja ka tema juuksed olid õlgadeni. Ta ei rääkinud eriti midagi. Siis ütlesime, et noh, teeme mingit Led Zeppelini lugu. „Black Dogi“ tegime või „Rock and Rolli“. No ja siis Robin laulis seda eriti hästi, kõrva jäid just need kõrgema otsa noodid. See oli järgmine jackpoti tunne pärast Jürgenit.
Speed Kingi hüvastijätukontsert. Laulja Robin Juhkental saabus esimesse proovi Michelini maskotti meenutava sulejope ja Nike’i mütsiga ning lahkus bändist ämblikmehe kostüümis.Foto: Mats Õun
Valter, sa olid enne õppinud klassikalist muusikat. Kas sul oli alguses kuidagi raske ka teiste liikmetega suhelda?
Valter: See, et ma olin muusikat õppinud, aitas mul üsna kiiresti aru saada, kuidas asjad toimivad. Sest selleks hetkeks, kui ma bändi tulin, teadsin ma rockmuusikast vaieldamatult kõige vähem. Rockmuusikaga saingi ma tuttavaks üldse Oti, Jürgeni ja Siimu kaudu.
Mida see sulle juurde andis? Kas ainult teadmisi saundidest või millestki veel?
Valter: Saundidest kindlasti. Aga lisaks sain aimu, kuidas see tekstimaailm toimib. Varem kuulasin ainult klassikalist muusikat ja jazzi. Mu pilt avardus.
Ja sul, Jürgen? Sa enne mängisid funki?
Jürgen: Jah, aga ma olen alati pigem olnud rokimees. See, mis mind juba algusest peale Otiga ühendas, oli ühine muusikamaitse: Led Zeppelin ja Deep Purple olid sellel ajal kõige aktuaalsemad. Kui ma hakkasin prooviruumis esimest korda „Whole Lotta Love’i“ mängima, siis oli asi kohe selge ja ei pidanud üle seletama, mismoodi näiteks neid trummi-break’e sinna kidrasoolo vahele mängida tuleb. Nii see side loodud sai, rohkem polnud teineteise mõistmiseks vaja.
Kuidas Valteriga mängida oli? Ta ise ütles, et ei teadnud rockmuusikast midagi. Kas see andis kuidagi tunda? Või tundsid, et Valter pigem andis asjale just midagi juurde?
Jürgen: Ei teadnud, jah. Muidugi, Valter andis ja annab asjale pidevalt juurde. Ta on nagu põhjatu kaev. Aga alguses oli loomulikult tunda, et ta ei olnud eriti seda muusikat kuulanud.
Valter: Seda võib ka mõnelt vanalt proovikalindistuselt kuulda. Ott teab, millal õigeid break’e mängida, Jürgenil on õige sound ja ma teen kõike lihtsalt valesti. Ilma drive’ita kaubamajamuusika orel…
Jürgen: Aga sa õppisid kiiresti.
Valter: No ma ju pidin.
Aga te kasutasite ju seda Vermona orelit kuni Põhja Konna lõpuni?
Valter: Jaa, ja võib-olla hakkame me seda ka tulevikus oma kontsertidele kaasa vedama ja kasutama plaadi salvestamisel. Vermona on väga huvitav pill – minu kogemus ütleb, et ta toimib ainult kindlas registris ja kindlal viisil mängides. Kui sellest millimeeter paremale või vasakule minna, siis kaotab oma võlu.
Aga ma ei tea, mis sellest kaasavedamisest saab – Vermona kaalub kuramuse palju ja iga ka juba sealmaal, et ei jaksa, aga ma arvan, et võtame ta pardale.
Kasutasite Vermona orelit ka Elmu Värgi stuudios lugusid salvestades. Kuidas talle meeldis?
Jürgen: Ta ütles, et see teeb kitse häält.
Valter: Tegelikult oli meil Speed Kingiga kunagi ka üks edukas stuudiosessioon Ivar Musta juures, kus kõik andsid endast parima, et midagi eriti seal ei toimuks. Kui Must Vermonat nägi, siis ütles: „Nii, lähme!“ Me läksime IS Musicusse ja ta laenas sealt Nordi. Vermonat ma kordagi sisse ei lülitanud. Hiljem kahetsesin seda südamest, sest tolle Hammondi saundiga ei osanud ma üldse mängida: ta käitub teistmoodi, seal on omad nõksud, mida teadma peab.
Ivar Musta juurde sattusime üldse Noortebändi konkursi kaudu. Olime seal Masale ehk siis Hindrek Maasikule silma jäänud ning ta võttis meiega ühendust ja tahtis Speed Kingi esikplaadi välja anda. Aga põhjus, miks ma seda stuudiosessiooni edukaks nimetasin, peitub selles, et ettevõtmisest ei tulnud lihtsalt midagi välja. Me kõik olime vanuses 15-17 ning ei teadnud tuhkagi sellest, kuidas salvestamisel käituda.
Aga jah, Elmu Värgi juures salvestasime Põhja Konnaga ja seal ma juba teadsin kindlalt, et tahan Vermonaga mängida. Ja siis Elmu Värk võttis ikkagi mu Vermona track’i ja lasi selle läbi Leslie kõlari ehk siis tegi Vermona omapärasest saundist ikkagi Hammondi-sarnase asja, mis kõlas loomulikult palju halvemini kui Hammond.
Kas loos „Kas ma Eestit unes nägin?“ on ka seda Vermonat kasutatud?
Valter: See on mu Vermonat täis. Ja seal ta on enam-vähem selline, nagu ma teda Speed Kingi ajal mängisin.
Sõbrad Vermona ja Valter Soosalu Rock CafesPildi autor teadmata. Võib julgelt märku anda.
Kui Põhja Konn tuli, siis kolisite Oti saunast Laulupeo tänava proovikasse. See oli hiline puberteediiga. Kas…
Jürgen: See oli äge aeg! Seal käis selline mõnus underground pidu kogu aeg. Plagueround ja Juhkami bänd tegid seal proovi, siis seal käisid Dramamama tüübid mängimas. Lisaks oli seal Taavi Peterson ja Üdi.
Valter: Luigi Vampa! Ja mingi hetk hakkas Laulupeo tänaval proove tegema ka Progress.
Leek…
Jürgen: Jaak Ahelik käis seal vahepeal.
Valter: Leek üldse sebiski vist selle kogu prooviruumi.
Jah, Leegi kitarrist Kaspar Vahtre pidas seda üleval.
Jürgen: Seal olid maandusprobleemid ja kõik said kogu aeg elektrit. Kui kidrakeeli katsusid, siis käis surakas läbi. Ükskord umbes kell 3 öösel, kui Mikk Tammepõld ja Laur Joamets olid parasjagu ennast jämmima unustanud ja käis kõvemat sorti andmine, läks ühel hetkel Mikk Laurile lähemale, ilmselt selleks, et mingit vinget kidra-lick’i jagada, ja nende vahel käis elektrilöök. Kas saab veel paremat kontakti pillimeeste vahel tekkida?
Valter: Seda välku oli näha! Niisked ilmad… See oli tõesti imelik aeg. Ma ei saanud ise ka täpselt aru: iga kord, kui me tahtsime bändiproovi teha, siis nurgas diivanil istusid mingid bassimehed või muud suvalised inimesed, keda ma polnud elus varem näinud. Nad jõid seal õlut ja kommenteerisid ning palusid, et me teeksime üht või teist lugu.
Jürgen: See käis nagu prooviruumiga kaasas, et keegi alati hängis seal nagu mööbliese. Noh, mõnel on padjal diivanid ja…
Valter: …ja mõne diivaniga tulevad kaasa haisvad õllejoojad.
Kas see õhkkond mõjutas ka kuidagi teie loomingut?
Valter: See on parim proovikas, mis meil olnud on. Kui muu asi poleks üle käte läinud, siis olekski võinud sinna jäädagi.
Jürgen: Kindlasti. Meid aeti lõpuks öise proovitegemise pärast välja. Aga minu arust on, jah, see proovikas koht, kust Põhja Konn oma vibe’i sai.
Kas Laulupeo prooviruumide sulgemisega kadus ka Põhja Konn?
Valter: Me tegelikult tegime proove pärast Oti saunast tulekut ka Polümeris ja Telliskivis. Viimases oli lühikest aega mingisugune hästi külm proovikas.
Jürgen: See oli ka äge. Mäletan, kui seal sai esimest korda ansambel Kaja tüüpidele „Ärkamist“ mängitud, nad noogutasid heakskiitvalt.
Milline oli tolle ajastu võimsaim Põhja Konna kontsert?
Valter: Kõige kihvtim live oli Von Krahlis!
Jürgen: Hästi palav oli.
Valter: Jah, ja rahvast täis. Sel õhtul oli seal väga palju bändimehi, kellele ma alt üles vaatan: Pearu Helenurm ja kõik teised Phloxi tüübid. Neil olid näod naerul ja nad laulsid kaasa Põhja Konna lugusid. See oli uskumatu tunne: need inimesed teadsid meie lugude sõnu peast.
Kust tuli nimi Põhja Konn?
Jürgen: See oli minu idee. Mulle meeldis see Kreutzwaldi raamatu pilt, kus Põhja Konn hõljub Eestimaa kohal. Mulle meeldis see mastaapsus, mis sobis meie bändi saundiga. Me arutasime seda nime otse loomulikult Hella Hundi pargis ja küsisime kõigilt kohalolijailt, kas see sobib. Vastati, et täitsa ok.
Kes need seal Hella Hundi pargis olid?
Jürgen: Tavaliselt need samad tüübid, kes just eelnevalt proovikas olid. Vahel oli keskkonnavahetust vaja.
Miks te viis aastat tagasi lõpetasite?
Valter: Energia sai otsa. Kõik lõpetasid keskkoole ja läksid kuhugi õppima.
Jürgen: Ma läksin Tartusse tegelikult juba 2007. aastal. Kogu selle aja vältel käisin nädalavahetuseti Tartust proovi tegemas. Tulin bussi pealt maha, läksin Laulupeo tänavale, käisin korra kodunt läbi, tagasi proovi ja siis pühapäeval uuesti Tartu.
Miks te praegu nõustusite kokku tulema?
Valter: Mõtlesime, et niikuinii peaks kunagi plaadi siiski ära tegema.
Jürgen: See on selles mõttes suurepärane, et meil on mingid tähtajad paika pandud. Kõigil oli kripeldama jäänud, et me ei andnud plaati välja.
Ma olen 14. eluaastast saadik alati mõnes bändis mänginud, naudin kollektiivina toimimist. Kui Põhja Konn laiali läks, siis sai Taavi Petersoni, Taaniel Pogga ja Otiga tehtud Doorsi kaverbänd. Sama ka Lexsoul Dancemachine’i puhul: ma ei pidanud ennast alguses väga funkimeheks, aga inimesed on juba sellised, et ei saa midagi väga valesti minna.
Põhja Konnast sain ma esimest korda selle tõsise koosolemise tunde kätte ja nüüd on juba lihtsam ka teisi kollektiive teha. See bänd on meid kokku toonud, me õppisime üksteist tundma muusika kaudu. Läks isegi natukene aega kuni õppisime väljaspool muusikat suhtlema. Mulle oli väga suur löök, kui Põhja Konn tegutsemise lõpetas.
Nii Lexsoul kui ka Põhja Konn on mulle justkui perebändid. Teame Martin Laksbergiga (Lexsoul Dancemachine’i ideede generaator ja bassimees – toim.) teineteist juba esimesest klassist saadik. Robert Linna on kogu aeg sarnastest seltskondades ringi liikunud, ka Konna ja Kaja ajal. Kristenist (Jürgen Kütneri noorem vend. Lexsoul Dancemachine’i ja Põhja Konna kitarrist – toim.) ma ei hakka rääkimagi. Praegu on täpselt selline iga, kus keegi meist ei ole enam roheline – kõik on plahvatamas muusikute ja instrumentalistidena. Nii Lexsoulis kui ka Põhja Konnas.
Kas Põhja Konn plaanib nüüd kokku jääda?
Jürgen: Ma ei tea. Praegu suuremaid ja kaugemaid eesmärke, kui see plaat, meil otseselt ei ole. Aga vaevalt, et nüüd asi ainult sellega piirdub.
Kas tunnete, et olete paremal tasemel, kui viis aastat tagasi?
Valter: Individuaalselt mängivad kõik kindlasti paremini. Samas, vanasti me veetsime hästi palju aega koos. Nüüd on asi kuidagi mõnevõrra vabam. Meil olid kunagi kõik liigutused mõõdetud ja ma teadsin enda vaimusilmas täpselt ette, kuidas miski toimima peab. Kui midagi ei läinud ootuspäraselt, siis pigem nägime seda ebaõnnestunu kui millegi lahedana. Aga nüüd on ka veidi rohkem improvisatsiooni. „Selle ilma igava kainuse“ puhul tegime me poolteist proovi ja osa sellest loost sündis alles stuudios. Ja lugu minu arust toimib.
Valter, kas on mingi erinevus selle vahel, kui sa juhid koori, laulad ooperit või mängid bändis?
Valter: Loomulikult on. Ma siiamaani otsin klassikalises muusikas seda tunnet, mis oli ja on Põhja Konnaga. Otsin seda, et kogu kollektiiv teaks täpselt, mida teha. Kui juhatan koori, siis pean andma kõik impulsid: rääkima kõik lahti, andma juhiseid jne. Kui bändis aga kirjutan loo, siis pean vaid ütlema, mis noodid ja tempo on. Aga asja alus on kõigile rääkimatagi selge.