Põhjanaabrid lõid augusti keskel jälle kord mereäärsele endise tehasekompleksi maa-alale üles Flow festivali nime kandva muusikalise tivoli – koletud jõhkraid õhulende pakkuvad monstrumid ja suhkruvatt (vist) küll puudusid, aga see-eest oli välja pandud 11 erineva suurusega lava, üle saja artisti, ohtralt lummavat valguskunsti ja vilkuvat tuledemängu, kunsti- ja kinosaalid ning üüratu kogus vegantoitu ning kaerapiima. Igal juhul oli suve alguses lähi-festivalide kavadele pilku heites selge, et lõunanaabrite sulnid rannaliivad, koos üsna keskpärase ning paljuski eelmiseid aastaid kordava muusikavalikuga, ei kutsu mind ka sel aastal, kuid see-eest eelmisel aastal ükskõikseks jätnud Flow kava pakkus seekord nii mõnegi üllatus- ja vaimustushüüde. Ning seda enamasti mitte suurnimede tõttu – nimistus olid nii megastaar Sia, Jamie xx, Massive Attack, FKA twigs, Chvrches, Anohni, Morrissey jpt – vaid just kitsama skene staaride ja tõusvate tähtede poolest.

Foto: Samuli Pentti / Flow
Kindlasti ei saa ka mainimata jätta, et sel aastal võis festivali listis esmakordselt kohata ka üht Eesti artisti – Noëpi nime leidmine viimase satsi välja kuulutatud artistide hulgas oli ühest küljest rõõm, aga teisest küljest… festival on toimunud juba alates 2004. aastast! Mismõttes esimene Eesti artist! Kuigi Eesti bände satub Soome festari- ja kontserdinimistutesse üha enam, on seda tegelikult ikka kohutavalt vähe, arvestades riikide lähedust. Samas, ega me oma lavalauad ka Läti-Leedu artistidest just ei kubise.

Flow on kahtlemata suur festival, kuid kuna paar aastat tagasi sattusin sinna esimest korda peale Barcelonas toimuvat Primavera festivali, siis paljude sõprade „see on nii suur ja palju inimesi” hala ma ei jaga. Kõrvutades Primavera pea paarisajatuhandest külastajatehulka Flow festivali selleaastase publikurekordi 75 000-ga ja kordi väiksema maa-alaga, siis põhimõtteliselt võib Flow ikkagi väikeseks ja nunnuks kuulutada. Samas jah, muidugi, tegemist on linnafestivaliga, mis toimub tegelikult üsna väikesel maa-alal, millel inimesi päris ohtralt. Trügimist on palju ning pehme aasamuru asemel võid sättida ennast tihedalt pidulisi täis šampanjabaari ning romantilise metsaaluse käbikolina asemel pead tiksuma haarava laseršõuga nurgataguses technosaalis.

Eelmisel korral külastasin Flow-d väga konkreetse eesmärgiga näha Nick Cave’i kontserti ja Blixa Bargeldi etteastet ning hea õnne tõttu õnnestus mul nad mõlemad ka ära näha. Head õnne mainin ma seetõttu, et Blixa esines väga väikses blackbox venues, kuhu ma läksin pooljuhuslikult vaatama eelmist esinejat U.S.Girls. Õnneks osutus see nii haaravaks, et otsustasime saali paigale jääda ning kontserdi lõppedes avastasime, et kui tahame Blixat näha, siis väljuda saalist ei oleks enam tark tegu – saali ukse taga lookles sajakonnast inimesest koosnev järjekord.
Festival algab.Foto: Kimmo Metsaranta / Flow
Resident Advisor BackyardFoto: Konstantin Kondrukhov / Flow
Seega olime sel aastal varustatud teadmisega, et kui tahad näha kindlaid esinejaid, siis tuleb teha selged ja konkreetsed valikud (koos backup-variantidega) ning kontserdipaigas vähemalt pool tundi varem kohal olla. Alati muidugi võib kasutada ka teist taktikat – lasta end voolul kanda ja vaadata, mida põnevat ette juhtub. Kroonilise hilineja ja kellaignorandi ning loomupärase laiskuse ja mugavuse tõttu („vedeleks veel siin ja võtaks veel ühe kohvi/napsi”) on mul esimest varianti raske täita, eriti juhul, kui silmapiiril ei ole ühtegi esinejat, keda mul on kirglik vajadus näha. Teise variandi kindel pluss on see, et võid sattuda millegi ootamatult hea ja senitundmatu otsa, miinus jällegi see, et võid ka mitte.

Aga ka ideeliselt suurepärase ettevalmistusega võid kukkuda ootamatule karile. Päev-paar varem, kui hakkasin festivalikava läbi kammima, avastasin oma „metsikuks vaimustuseks”, et enamus mu lemmikuid ja must-see artiste, oli kuhjatud reedesele päevale. Niisiis kujunes festivali avapäev mu jaoks eufooriliseks kappamiseks ühe lava juurest teise juurde, et jumala eest millestki mitte ilma jääda ja festivali põhipäevad – laupäev ja pühapäev – pigem ringilonkimiseks, sõpradega suhtlemiseks ja pilguheiduks siia-sinna lavadele.

Reede

Esimese festivalipäeva esimeseks huvipakkuvaks esinejaks oli Lõuna-Londonist pärit tõusev "a child of grime" Stormzy, kelle esinemist ma juhtusin nägema aasta alguses Hollandis showcase-festivalil Eurosonic. Siis olime me Ivoga üksteisest sõltumatult mõlemad räppari ära märkinud kui „see nimi, mis võib saada tuntuks”. Ivo jaoks oli tol korral Stormzy kerge pettumus, kuid mulle avaldas ta muljet täpselt nii palju, et kui olin ennast Flow festivali väravas paelastada lasknud ja kotikontrolli läbinud, lidusin kiirelt lava poole, kust kontserdi avataktid juba kostusid. Kiirelt tegutsedes õnnestus ennast läbi veel koonduvate masside üsna lava lähistele manööverdada ning pilku lavale heites… „Kle, laval ei ole ju üldse õige mees!”. Laval möllas ringi tavaliselt DJ-puldi taga tegutsev indiviid, kuid kui selja taha vaatasin, siis näis, et see ei seganud ca 4000 kokku kogunenud „külma soomlast”, kellel kõigil esimestest hetkedest näpud püsti olid. Ma ei kujuta ette, mis kaalutlustel muljetavaldavalt pikka kasvu Stormzy ennast esimesed lood varjas – kas selleks, et publikut rohkem elevile ajada või tõesti selleks, et traditsiooniliselt esimeseks kolmeks looks lava ette lubatud fotograafid pika ninaga jätta – kuid siis, kui õige mees lavale ilmus ja DJ tagasi puldi taha pages, ei vaikinud publiku kaasaelamine puupüsti täis telgis kuni kontserdi lõpuni. Esitamisele tuli nii läbilöögihitt „Shut Up”, natuke tagasihoidlikumaks jäänud „Know Me From” kui ka hiljutine „Scary” ja kui arvestada publiku kaasalaulmise järgi, siis ei olnud kokkutulnute jaoks ükski lugu võõras. Lava pealt uhkas energiat ja kaasakiskuvat, vahepeal lausa süngekiireks manamiseks voolavat teksti ning siis, kui vanker oli veerema lükatud, ei olnud ühtegi momenti kuni show lõpuni, mil tempo oleks maha käinud või publik peost lastud. „I’m so London, I’m so south”.
Seega oli festival mu jaoks avatud tõeliselt reipas ja adrenaliinitekitavas tempos ning veel värske ja puhanuna olin ma valmis uuteks seiklusteks. Ning kui mu jutustamisstiil senini tundub veidi ülespuhutud, siis pole parata, Flow-festivali esimene päev oli mu jaoks ikka üsna eufooriline kogemus.
Vale-Stormzy ja entusiastlik publik.Foto: Samu Hintsa / Flow
Stormzy fännid #MerkyFoto: Samu Hitsa / Flow
Järgmisena põikasime läbi Bright Balloon 360° lava juurest, mis kujutab endast amfiteatri tüüpi ümmarguse lava ümber kõrgemale tõusvate istmeridadega väikest venuet, mille kohal on tohutu suur valgustatud (õhu)pall. See lava vääris külastamist juba oma efektse väljanägemise pärast ning vahepõikena võib ka mainida, et Flow festivali üks tõmbenumbreid on kindlasti lavade-telkide-ruumide hästi läbimõeldud valguslahendused ja üldse kogu festivaliplatsi imekaunis valguskujundus. Ma ütlesin Bright Balloon 360° lava kohta küll väike, aga nagu ma nüüd loen, mahutas see idee järgi üle 1000 inimese. Ma igal juhul ei tabanud terve festivali jooksul hetke kui seal ei oleks tunglemist toimunud.
Kontert Bright Balloon 360° laval.Foto: Samu Hintsa / Flow
Aga tagasi esimese päeva muusikalise programmi juurde. Niisiis põikasime Bright Balloon 360° lava juurde, kus esines Iisraeli bänd A-WA, mille moodustavad kolm Jeemeni päritolu õde. Nende Jeemeni pärimusmuusikat hip-hopi ja elektrobiidiga segav looming on teinud kiire tähelennu ja esimene singel „Habib Galbi” olla esimene araabiakeelne lugu, mis on jõudnud Iisraeli muusikaedetabelites esimesele kohale. Kuna mainitud video oli ka mulle võimsalt mõju avaldanud, siis lootsin eksootilisele triole pilgu peale heita. Kohale jõudnud, olime sunnitud nentima, et me ei pääse lähedale isegi mitte lava sissekäigule ja sügava kahjutundega lonkisime kiirele dringile.

Nagu juba alguses mainisin, olin esimesel päeval orienteeritud pigem väiksematele ja alles tõusvatele nimedele, nii juhtuski, et Iggy Popi esinemisele heitsime ainult põgusa pilgu. Paistis, et vananev Iggy on siiski oma ülesannete kõrgusel ja ei teinud allahindlust oma show üheski osas. Kuradile need kortsud onju, kui signature-välimuseks on paljas ülakeha, siis olgu ta seda surmani ning fännid said kätte oodatud hittlood ja laval ringi liduva ja täiest hingest oma esitatavale kaasa elava rokkstaari. Järgmisel päeval käisime külas keskealistel soomlastel, kes olid ainult oma noorpõlveiidoli pärast festivalile kohale läinud ja nemad olid nähtuga igal juhul ülirahul.
Reibas Iggy.Foto: Niklas Sandstrom / Flow
Aga pealava, koos Iggy Popiga oli meile ainult vahepeatuseks, et suunduda ei kuhugi mujale kui jälle Bright Balloon 360° lava juurde. A-Wa esinemise ajal nähtud lava ümber kogunenud rahvahulk oleks pidanud helisema panema häirekellad, aga siiski lippasime sinnapoole ainult (!) pool tundi enne räppar Paperi T, viiuldaja Pekka Kuusisto ja perkussionist Samuli Kosmineni etteastet. Kuigi Paperi T andis eelmisel aastal välja oma esikalbumi „Malarian pelko”, on ta varasemast tuntud nii mõnestki koostööprojektist ja räpibändi Ruger Haueri koosseisust, kuid sellegipoolest oli ta albumi metsik edu üllatuseks ilmselt ka talle endale. Albumi vinüüliversioon müüdi läbi ülikiiresti ning Discogsi andmetel on võimalik seda hetkel endale soetada ca 150 euro eest, Paperi T kontserdid Tavastias on olnud järjest läbi müüdud ning lõpptulemusena pisteti poisile pihku ka „parima räpiartisti” ning „uue tulija” auhind Emma. Nende teadmistega varustatult ma pooletunnise ajavaruga antud lava poole lippasingi, kuid ma ei olnud osanud arvestada, et niigi populaarne viiuldaja Pekka Kuusisto, kelle algatusel antud koostöö teoks sai, oli vahetult enne festivali tõusnud peaaegu Soome rahvuskangelaseks, kuna pani uhkel klassikalise muusika kontserdil terve Royal Albert Halli endaga andunult Soome rahvalaulu refrääni „heiluulia-illallaa” kaasa laulma. Seetõttu seisimegi lava juurde jõudes silmitsi tõsiasjaga, et see on puupüsti täis ja samamoodi on massid vallutanud sissepääsu. Kuna õnneks ei olnud ukseesised rahvahulgad veel väga otsusekindlad, aga mina olin, siis õnnestus ennast mõningase vaevaga laveerida üsna lava lähistele.
Nagu ma juba möödaminnes mainisin, siis oli kavas viiuldaja Pekka Kuusisto versioon Paperi T lugudest ning ettekandmisele tuli terve debüütalbum.

Kui teile on seni mulje jäänud, et ma kuulan andunult räppi ja see, et ma hoopis Elvas samal nädalavahetusel toimunud Hip-hop festivalil ei viibinud, on saatuse vingerpuss, siis parafraseerides Paperi T fraasi laulust „Resnais, Beefheart & Aalto” „(Chianti oli Alvar Aallon lempiviini)
Mä en tiedä viineistä mitää”, siis ma tegelikult ei tea räpist midagi. Noh, loomulikult olen ma ka seda žanri siit-sealt nakitsenud, aga tundub, et saatuslikuks sai paari aasta tagune kohtumine luule- ja kirjandustaustaga, poetry-slamidest välja kasvanud Lõuna-Londoni räppari Kate Tempestiga. Getoräpiga mu hõlma ei hakka, aga mõned viited kirjandusele ja filmile ning selline veidi nihkes „intellektuaalne pask”, mille saatel ma olen üles kasvanud – toimivad. Ilmselt samal moel avaldas mulle muljet ka Paperi T, kelle esimene hitt „Elokuva”, kus astub üles ka 22 Pistepirkko laulja P-K Keränen, mulle kohe kõrva ja oma sünge ning veidra videoga ka silma hakkas. Pekka Kuusisto oli osanud Paperi T tekstidele väga hästi seostatud ja põneva tausta punuda ning õnneks on klassika ja popmuusika seongud eemaldunud väga kaugele „Scorpions koos sümfooniaorkestriga”-tüüpi õudustest. Samuti tundub, et klassikalise muusika ässad on hakanud aru saama, et seosed popmuusikaga ei pruugi nende loomingut sugugi vaesemaks muuta – kohalik näide oleks siis Ülo Kriguli „Luigeluulinn” koos Iirisega. Olgu ka mainitud, et eelmisel nädalal oli Paperi T haaratud juba järgmisesse suurde projekti, mis hõlmas nüüd juba ka sümfooniaorkestrit. Keräneni vokaalosa kandis Flow ettekandel ette Kuusisto ise (mida saab kuulda ka allpoololeva video lõpuosas).

Kontserti lõpuosa veetsin küll täielikus piinas, sest laval toimuv oli totaalselt kaasakiskuv, kuid kell tiksus otsustavalt minuteid, mil lavale oli astumas mu järgmine lemmik Sleaford Mods. Üksmeelselt otsustasime, et Paperi T x Pekka Kuusisto x Samuli Kosmineni etteastest me siiski ei loovuta minutitki, kuid kui viimased lood olid nauditud ja kontsert selgelt läbi, siis võtsime ette ülikiire liikumise läbi parajasti pealava ette koguneva Massive Attacki publiku ning hingeldavate, ent õnnelikena jõudsime Sleaford Modsi vaatama.

See, jällegi Suurbritanniast, Nottinghamist, pärit duo kipub ka jällegi sinna spoken word-esindajate klassi rühmituma, sest no ma ei kujuta ette, kuidas muud moodi vokalist Jason Williamsoni agressiiv-intensiivset tattipritsivat, briti tööliklassi nirusest elust pajatavat, „laulumaneeri” kirjeldada. Duo teine osapool Andrew Fearn on nüüdsest mu iidol ja on endale igal juhul suutnud organiseerida mugavaima karjääri, mida iial võiks kujutleda. Samal ajal kui Williamson võimleb, endast teksti välja tulistab, ümber mikrofonistatiivi kanatantsu teeb jne, siis kõigub Fearn vaikselt ühe koha peal edasi-tagasi, vajutab aeg-ajalt enda ette nelja õllekasti otsa asetatud läpakalt käima uue tausta, trimpab vaikselt õlut ja sügab läbi dressipükstetasku kubet. On vist üleliigne öelda, et alumine kast oli pudelitega täidetud, kust ta siis endale vajadusel uue sai õngitseda. Arvestades duo kasvavat populaarsust ja viimase aja koostöid nii Prodigy (lugu "Ibiza" Prodigy eelmise aasta albumil "The Day Is My Enemy") kui ka Leftfieldiga ning seetõttu kasvavat esinemistehulka, pole eelnevalt aastaid virelenud kuttidel ilmselt miskit kurta. Kurta ei olnud ka publikul – fockin‘ kaasatõmbav, intensiivne ja meelelahutuslik kraam. Sleaford Modsi kuulutasid oma uueks lemmikbändiks ka inimesed, kes alguses vist lihtsalt huvi pärast bändile pilku heitma jalutasid.
Kuigi olin plaaninud veel Massive Attackile kiire pilgu peale visata, oli peale sellist laksu suurem huvi kohvi ja napsi vastu ning sellele me oma järelejäänud jõu ka suunasime.
Foto: Samu Hintsa / Flow
Õhtu lõpetuseks sobis suurepäraselt Londoni – tundub, et õhtu kujunes UK-eriks, koos kerge Soome touchiga – noise rock naispunt Savages, kelle karismaatiline laulja ei lasknud juba pikast õhtust väsima hakkaval publikul siiski veel tempot maha võtta. Vähemalt minu ümber moodustasid publiku valdavalt nooremapoolsed meesisikud, kelle seast kostis ka hüüdeid „Will you marrie me?”, Prantsusmaalt pärit laulja Jehnny Beth ei olnud seda nägu, et ta selliseid avaldusi kaaluma vaevuks rohkem kui „My house, my bed, my husbands /My room, my life/My husbands, husbands, husbands, husbands”. Ning mu „läbi aegade kõige coolimate naissoost bassimängijate” nimistu etteotsa lisandus Ayse Hassan.
SavagesFoto: Toni Palsa / Flow

Laupäev-pühapäev

Järgmise päeva avalöögiks oli nördimapanev avastus, et mu teise päeva tipphetkeks plaanitud ja ammu näha igatsetud The Kills oli oma esinemise juba mitu nädalat tagasi Alison Mossharti kopsupõletiku tõttu ära jätnud. See on, kui veedad pool oma suve metsas ja mere ääres vedeledes ning läpaka ja telefoni põhjalikult nurka viskad… Ning kuna eelmisel päeval nähtud kombo mus endiselt vaimustusvärinaid tekitas, siis festivali teise päeva eel ei suutnud ma välja mõelda, mis suudaks mulle veel huvi pakkuda. Päev läbi oli lihtsalt tahtmine kepsutada nagu need A-WA video sinistes dressides tantsupoisid.

Esimesena vaatasime loomulikult üle, kuidas läheb Noëpil. Hästi läks, arvestades, et varasest kellaajast hoolimata, me ruumi üldse sisse ei mahtunudki, vaid pidime lavale kiikama ukse taga kõõludes.

Seejärel tekkiski paar vaba tundi, et festivaliplatsil lihtsalt ringi uudistada – kuna laupäev ja pühapäev olid välja müüdud, siis hõlmas see tegevus küll ka ohtralt ebameeldivat trügimist. Leidsime ühest nurgatagusest üles päris põneva, laserkiirestatud ja peamiselt technoactidele keskenduva Voimala ja mõnusalt tšilli elektroonilise muusika veebiajakirja Resident Advisor kureeritud Resident Advisor Backyardi, kus tiksusime tunnikese Soome legendi Lil Tony käpa järgi valitud biidi taktis. Pühapäevaseks avastuseks jäi The Riviera Cinema Bar’i kinoprogramm.
Voimala välisvaade.Foto: Niklas Sandström / FlowVoimala fuajee.Foto: Sami Heiskanen / Flow
Voimala sisevaade.Foto: Konstantin Kondrukhov / Flow
Tutvusime ka toiduvalikuga, kus ohtra valiku veganburgerite ja bataadifriikate (väga ebameeldivad asjad) vahelt võis leida kõikmõeldavat muud kraami, alates pitsast kuni Aasia toidu ja kaheksajalapallideni, mida me ka proovisime. Viimased kahjuks vastupidiselt oma ahvatlevale välimusele, osutusid taignapallideks, mille keskel oli väääääike kaheksajalatükike ning see kahjuks ei olnud eriti maitsev, pöördvõrdeliselt oma hinnale.
The Last Shadow PuppetsFoto: Konstantin Kondrukhov / Flow
Laupäevasesse live-huviorbiiti jäi, lisaks möödaminnes kiigatud ja mitte väga metsiku publikuhuvi käes kannatanud Arctic Monkeys’e ninamehe Alex Turneri veetav The Last Shadow Puppetsi, hoopiski Morrissey. Kuigi eelmise päeva elevusest ei olnud veel murdosagi taastunud, tundus lubamatu see mees vaatamata jätta. No ja siis… Jaa, ma tean Moz’i poliit- ja veganaktivismist, no ja ei ole märkamata jäänud ka tema ärritav-naiiv väljaütlemised ses vallas. Ja kuigi mulle ei meeldi, kui mulle hakatakse lavalt moraali lugema ja piinlikult labaste võtetega südametunnistust äratada püütakse, siis kavatsesin olla vapper. Seega ignoreerisin edukalt ka samalaadset stiili viljelevat liikuvat taustafototapeeti, kuni hetkeni kui Morrissey pühendas Pariisi ja Nice’i terroriaktides kannatanutele laulu sõnadega: „I’m throwing my arms around Paris / Because nobody wants my love”. No tõesti! Hetkel, kui leidsin end mõtisklemast teemal, et kas ta äkki pühendas loo terroriaktide läbiviijatele, sest kindlasti leidus nende seas mitmeid, kes olid veendunud, et keegi neid ei armasta, siis otsustasin, et viimane hetk on ürituselt lahkuda. Mis oli viga, sest tagantjärgi kuulsin, et esitamisele tuli ka lugu „Meat Is Murder”, mille taustaks on kaadrid loomade veristamisest, mis tagantjärgi on ajakirjanduse poolt korduvalt hurjutada saanud kui „peorikkuja”. Ma samas ei kujuta ette vahvamat paradoksidepundart – teha nii vaimustavalt algelist veganpropagandat hipsterfestivalil, mis kubiseb vegantoidust ja -propagandast ning kus suur osa publikust on tulihingelised veganid ja just maiustanud bataadifriikatega… Ja kogu see kamp on surutud tohutusuurde telki, kust välja pääsemine on üsna suur ettevõtmine ja on sunnitud jälgima, kuidas tapetakse seda vaest lehma. No kas saab olla veel valemale sihtrühmale suunatud sõnumit, lihtsalt hingematvalt tore!
Morrissey. No ma armastan seda Pariisi siis, kui keegi mind ei armasta.Foto: Tomi Palsa / Flow
Festivali üldine toitumisalane meelsus.Foto: Annikki Valomieli / Flow
Viimasel festivalipäeval oli me programm lühike – viskasin pilgu peale Soome räpipundile Ruger Hauer, kelle koosseisu kuulub endiselt ka juba reedel nähtud ja edukat soolokarjääri nautiv Paperi T, kes oli jõud ühendanud Soome armastatud popbändiga Regina. Huvitas peamiselt see, et kas tõesti armastavad soomlased oma artiste nii palju, et on mõtet panna nad esinema sama suurele lavale kui Morrissey. Ja tõesti, ei saa kobiseda, üüratusuur telk oli rahvast täis ka juba kell 5 päeval. Veidi hiljem pealaval esinenud J.Karjalainen ainult kinnitas nähtut – plats oli äärest-ääreni tihedalt rahvast täis, rohkem kui Iggy Popi esinemise ajal ja poole rohkem kui näiteks Last Shadow Puppetsil.

Festivali otsustasime lõpetada New Orderiga. Kuulda sai ülevaadet bändi erineva aja loomingust, seda nii viimaselt plaadilt ning ei jäetud publikut ilma ka megahitist „Blue Monday”. Kõik see koos ülimalt maitsekate taustavisuaalidega, kõik täpselt nii „Plastic” kui eeldasingi. Tantsisin mõnuga nagu ka suur osa ülejäänud vaateulatuses olevast lavaesisest publikust, kes vähegi liigutama mahtus. Loomulikult ei lastud bändi ära ilma lisalugudeta, mis olid, nagu ilmselt publik ka eeldas, Joy Divisioni „Decades” ning „Love Will Tear us Apart”. Kuigi ma seda kartsin, oli kõik siiski serveeritud nii, et hetkekski ei tekkinud tunnet peenest manipulatsioonist ning mineviku ärakasutamisest. Pisar oli muidugi silmas igal teisel lava ees viibinul ning hetkeks sattus küljeekraanide fookusesse ka lava ääre najal ohjeldamatult nuttev noormees.

Kui esinejatevalikul kavatsetakse ka edaspidi sellist mitmekesist joont hoida, siis kohtumiseni Suvilahtis vähem kui aasta pärast!

Avalehe foto autor Samuli Pentti.