Iceland Airwaves toimub juba aastast 1999 ja on showcase-festivalide hulgas legendaarne. Seda enam ei mäleta, kuidas, aga mingil hetkel tuli mõte, et see oleks hea põhjus selle toreda riigi külastamiseks. Lisaks sadadele avastamist ootavatele bändidele on lineupis alati ka tuntud nimed. Sel aastal näiteks Björk, PJ Harvey ja Ben Frost. Viimane pidi aga minu suureks kurvastuseks oma esinemise tühistama. Paratamatult käisid kogu nädala peast läbi ka võrdlused Tallinn Music Weekiga, kuid nendel ei ole mõtet peatuda, mõlemad on ikkagi väga tänuväärsed üritused.
HatariFoto: Marko Pütsep
Esimeseks väga toredaks üllatuseks oli Icelandairi lennukiga Reykjavíki poole põristades, leida istmetaskust linna, festivali ja üksikuid artiste tutvustav ajakiri. Seal oli väärt nõuandeid, kuidas alkoholi hankida, kas vett tasub juua (kraanivesi on imehea seal), kus süüa, kus pohmelli ravida, kuidas riietuda, kohalike plaadipoodide tutvustused, kontserdipaikade asukohad ja kirjeldus, kava ja palju muud. Sai tunni ajaga väga hea koolituse. Kuigi festival käivitub off-venue üritustega (TMW mõistes linnalava) juba esmaspäeval, alustame programmi praktilise läbitöötamisega kolmapäeval. Niisiis, esimene artist Birth Ctrl oli tüdrukust ja poisist koosnev süntpop duo, lihtne ja naiivne, korraks võib kuulata. Järgnevalt ehmatab linnalava natuke ära, sest satume kahele ukulelega artistile järjest, õnneks aitab nendest viimase kuulamisele kaasa asjaolu, et kontsert toimub Reykjavíki suurimas plaadipoes Lucky Records ja kuulamise kõrvale saab plaate lapata.
LinnalavaFoto: Marko Pütsep
Ametlikku programmi alustame madalas, aga laias rockibaaris, kuulates Islandi black metalit – Auðn näeb laval välja väga stiilne, bänd riietatud stiilsetesse pintsakutesse ja laulja näeb välja hurmurina. Õhtuses programmis kerkib mitme kuulatava artistiga kohana sõelale Idno ja seal esinev Hatari saabki kohe üheks festivali highlightiks. Eelmisel aastal tegutsemist alustanud bänd on laval triona, lavashow’ga on vaeva nähtud (riietus ja backdrop video). Korraks tekib assotsiatsioon, et tegemist võiks olla tänapäeva noorte Laibach’iga. Peale Hatarit oli laval SIGRÚN, kes tundus kohalike seas väga populaarne olevat. Laulja, kes on tuuritanud Sigur Rosi ja Florence and the Machine’i taustalauljana, tundus laval koos kahe abilisega suhteliselt mittemidagiütlev. Siis Ambátt – duo, kes laval koos rohkemate muusikutega võiks olla nagu Islandi Phlox, hakkas meeldima. Viimaseks sellel õhtul jäi Kælan Mikla tüdrukute darkwave bänd. Sellist muusikat võiks teha Miip, kui nad kuulaks black metalit. Kui eelkuulamise järgi tundus väga äge, siis kontserdil seda välja ei mängitud.
Esimese päeva õhtuks hakkas tekkima teatav festivalitunnetus artistide ja esinemispaikade suhtes. Paljud artistid on verivärsked, meie mõistes noortebändi kandidaadid ja ilmselt seetõttu oli ka mitmeid tehnilisi apsakaid. Tänuväärselt on esimesed päevad armulised külastajatele, kes tulevad varasemast ajavööndist – tööpäevadel esinevad artistid umbes südaööni, nädala viimastel päevadel kestavad programmid pikemalt.
Neljapäevase linnalava avapauguks saab mingis Ameerika stiilis baaris BBQ lõhnade vahel esinev Cease Tone – postrocksugemetega indierock, mis oli veidrast esinemiskohast hoolimata kaasahaarav.
Legendaarne raadiojaam KEXP-FM oli oma staabi üles seadnud KEX hosteli baari ja sealne kava oli väga hästi kureeritud. Kohe esimene näide sealt oli Coals – sünge ja nukker elektrooniline duo naisvokaaliga, kes võiks kindlasti meeldida Zola Jesuse sõpradele. Siis otsime üles vabalava nimega Boston, mis pidavat olema ka Björki lemmikbaar – mõnusa rõduterrassiga madal teise korruse baar, kus esineb üks väheseid ambient-drone artiste, keda õnnestub näha – Hexagon Eye. Tuleb tõdeda, et Islandil, nagu Eestiski, elab üks ports inimesi, kellele meeldib vaiksete artistide ajal valju häälega rääkida.
Oma 10. sünnipäeva tähistas festivalil Islandi plaadifirma Bedroom Community. Selle tarvis oli suures konverentsi- ja kunstihoones Harpa reserveeritud suur saal. Islandi sümfooniaorkestriga said esineda kõik plaadifirma artistid. Kui vaid mõned nimetada, siis näiteks Ben Frost, Valgeir Sigurðsson, Daníel Bjarnason. Ettevalmistamatus andis siin ka esimese tagasilöögi. Väga-väga napilt saan neli minutit enne algust välja müüdud spektaakli pileti (pilet oli küll festivali passiga tasuta, aga selle pidi eraldi välja võtma).
Julia HolterFoto: Marko Pütsep
Peale tunniajast kontserti hakkan kiirustama Julia Holterile ning alles hiljem saan teada, et see, millelt ma minema kiirustasin, oli kahe vaatuse vaheline paus. Näen küll ära enamuse Julia Holteri etteastest bändiga, kuid ka seda varjutasid kurjad inimesed, kes ei suutnud keelt hammaste taga hoida. Vaatame Harpas bändi nimega Fufanu – suurel laval korraliku valguse ja heliga alternatiivrock. Jääb arusaamatuks, kas frontmani ülbe suhtumine oli põhjustatud leigest publikust, kes ei saanud crowdsurfiga hakkama või ongi selline vend, aga kuna muusika oli ka halb, siis ei olnud erilist tahtmist lõpuni kuulata. Öösel sai veel ära proovitud legendaarne hotdogi putka – Bæjarins Beztu Pylsur. Kaardimaksest kiiremini valmistati seal väga head krõmpsuva kastmega kuumad koerad.
Reedene päev algas linnalavaga õdusas plaadipoes 12 Tonar, kus esines Throws.
Seejärel programm Harpas, kus väikeses saalis (umbes nagu Kumu oma) esinevad ainukesed Eesti artistid festivalil – Kaido Kirikmäe ja Robert Jürjendal. Kaido genereeritud elektroonilisele ambient taustale lisas Robert kitarriga läbi ploki-labürindi omapoolsed täiendused. Kahju ainult, et huvilisi saali nii vähe kogunenud oli.
Kaido Kirikmäe & Robert JürjendalFoto: Marko Pütsep
Järgmisena esines samas kohas Jafet Melge. Kasutan mugavat istumissaali ära ja jään kuulama, millega tegu. Selgub, et ambient noise, aga vaikselt hakkas ilmnema, et midagi on valesti. Muusikas on sees raginad, mis helimehele üldse meeltmööda ei ole. Läheneb helimees üks kord, läheneb teine kord ja kui kolmandal korral üritatakse artisti heli sättida, aetakse helimees žestide ja jalaviibutusega taharuumi. Kuhu siis mõlemad hetkeks jäävad. Siis väljub helimees, keerab ragina maha ja siis ka artist, kes ragina tagasi keerab. Kõik see tundub kurb, naljakas ja piinlik korraga, seega ei jää pikemalt jälgima. Pidasin hetke sobivaks, et lahkuda ja vaadata ühes suuremas kontsertsaalis samas majas Dream Wife’i. Tore noorte tüdrukute indierock.
ReykjavíkurdæturFoto: Marko Pütsep
Reykjavíkurdæturi tuleb vaadata fakti pärast, et kirjelduse järgi on tegemist 16-liikmelise hiphop bändiga ja tundub, et see fakt on saali ka täis toonud. Ei ole varem sellisest rühmitusest kuulnud, aga tuleb välja, et Vice on juba kirjutanud, millega tegu.
Järgneva Warpainti kontserdi pean poolikuks jätma, kuna täiesti tavapärasest kohas on heli kuidagi viltu. Bass kumiseb kohutavalt ja sellega ei võeta midagi ette, samuti tunduvad tehnilised probleemid olevat lava peal. Ruttame minema järgmisse esinemispaika. Tee peal näeme tänaval mitme maja pikkust järjekorda, mis hiljem selgub, koosnes Of Monster And Men’i fännidest. Tuleb välja, et mõned ootasid 2,5 tundi järjekorras ja ikka ei pääsenud saali.
Minor VictoriesFoto: Marko Pütsep
Huvitav on see inimeseloomade muusikamaitse, sest saalis, kuhu oleks veel rahvast mahtunud, esines samal ajal Minor Victories. Alles kohale jõudes jooksevad otsad kokku ja tuleb meelde, et tegu on supergrupiga, kes ka suvel Postivusel käis. Ei pea pettuma, üks festivali valjemaid ja ilusamaid esinemisi ja see kõik möödus väga kiiresti. Enne magamaminekut vaatame ära veel Berndseni. Karismaatiline habemik tõmbab saali käima ja esitlus on väga lõbus, kuid muusika pole suurem asi kahjuks.
BerndsenFoto: Marko Pütsep
Laupäeval hakkab festivaliväsimus ligi tikkima, linnalavadele ei jõua ja kohutavalt demoraliseerivalt mõjub ühe oodatuima artisti, Ben Frost’i, esinemise tühistamine. Miks? Sellele vastust ei antud, kuigi oleks võinud. Lähme kuulama nime pärast silma jäänud bändi asdfhg. Tagasihoidlik lo-fi elektrooniline duo on kohale meelitanud täissaali publikut. Seejärel esineb suuremas hallis väga heaks osutuv Warm Graves. Minimalistliku valguse taustal kütab trio post- ja krautrockilikke pikki lugusid.
Samas saalis astub seejärel üles viimaste aastate põnevamaid uustulnukaid Kate Tempest. Uskumatult cooli hääle ja flowga noor poetess teeb üliinimliku esinemise. Koos bändiga on esinemine väga haarav ja hüppamise kõrvalt veel kuulamine, mida Kate Tempest laulab, muutub lõpupoole raskeks.
Kate TempestFoto: Marko Pütsep
Enamjaolt kulgeb festival õlitatult, artistid on ajakavas, esinemiskohtadesse mahub sisse, inimesed on sõbralikud. Kontsertide ajal on peade kohal näha meeldivalt vähe, pigem üksikuid mobiiltelefone. Ainukese üllatusena tuleb ainult see, kui palju artistid peavad lavalt helitehnikutega suhtlema. Reykjavík ja Island on väga erilised kohad ja kuigi selle festivali külastamiseelarve on kindlasti suurem kui mõned meile lähemal olevad on see kindlasti hea investeering.
Iceland Airwaves näpunäiteid ja trivia:
* Sularaha ei ole vaja, vaid kirbuturu plaadimüüjal puudus makseterminal.
* Kõik on kallis, kaasa arvatud toit – võta majutus koos hommikusöögiga ja kugista hommikul buffé’s nii palju, et õhtuni välja veaks.
* Alkohol osta ära lennujaama tax-free’st. Islandi ametlikes alkoholipoodides on kõik vähemalt kolm korda kallim, baaris õlu ca 8€.
* Uued plaadid plaadipoodides kallid (alates 32€). Second-hand poodide valik mõistlikuma hinnaskaalaga.
Veel pilte: Flickr
Vaata ka: Iceland Airwaves – A Rockumentary
Vaade HarpastFoto: Marko Pütsep
FufanuFoto: Marko Pütsep
Dream WifeFoto: Marko Pütsep
Minor VictoriesFoto: Marko Pütsep
SólstafirFoto: Marko Pütsep
Warm Graves?Foto: Marko Pütsep
Kate TempestFoto: Marko Pütsep
Bedroom Community 10Foto: Marko Pütsep