Eestimaise industriaalroki lipulaev Pedigree ilmutas eelmisel nädalal oma uue kauamängiva "Standard Sundown". Istusin korra bändiliikmetega (Taff pidi küll ära minema) Snakehouse’is maha ja uurisin, mida uus album endas kätkeb. Intervjuul tegid kaasa ka Martin Jürman, kes panustas plaati paari kidrasoologa ja Magnus Andre, kes vastutas salvestamise eest.
Kuulasin uut albumit ja ühest küljest tundus see kui vana hea Pedigree industriaalne nüpeldamine, samas on ka rahulikumaid träkke. Kas vanus juba selline, et ei jaksa enam nüpeldada?

Bonne: Ei, selles ei ole üldse küsimus. Minu jaoks üks diibimaid ja raskemaid ja jõhkramaid lugusid on „The Abyss”, mis on klassikalises mõttes nüpeldamisest väga kaugel. See, et miski märatseb ja lõhub, ei tähenda, et asi väga karm oleks. Minu jaoks on karmuse mõiste natukene muutunud. Olemus on karm, mitte vormilt, et jumal, küll neid treilaaste lendab.
Kusti: Bonne on vanaks jäänud lihtsalt.
Maik: Millal meil see pauk käis, et peaks hakkama uut plaati tegema? Kõige esimene oli „Buried in Water”, seda hakkasime tegema kaks ja pool aastat tagasi.
Bonne: Ma olen constantly mussi kirjutanud. Vahel on lihtsalt kumm tühi, siis lihtsalt ei kirjuta mõnda aega. Standardi materjali hakkasin vaikselt kohe pärast „Satanic Disappointmenti” pusima. See jah pidev progress.

Te olete eelmiste plaatide puhul alati seletanud, et miks uue üllitise nimi just selline sai. Ära ütle, et seekord te lihtsalt astusite Snakehouse’ist välja, vaatasite, et päike loojub Standardi maja taha ja see saigi pealkirjaks.

Bonne: Põhimõtteliselt see oligi nii lihtne. Kui „Satanic Disappointment” välja tuli, siis sellest ajast ma elan siin. Hästi palju toimub siin ümbruskonnas. Päike sinnapoole looja läheb iga päev ja…
Martin: Standartne hoodi-möll.
Bonne: Siin ei ole megakonksu sees. See, mis plaadikaanel näha on. See plaat kätkeb endas kolme-nelja aastat peale Satanicut. Minu jaoks concept-album on edvistav tiitel.

Klassikalises mõttes see ju concept-album ei ole.

Bonne: Klassikalises mõttes mitte, jah. Aga see album baseerub konkreetsele kohale ja teemale, mis on siin. As simple as that.

Martin, kuidas sa plaadile oma soolodega sattusid?

Martin: Jällegi hoodi-möll. Ma kolisin siia kanti. Üle tee põhimõtteliselt.
Bonne: Jürman kolis siia ja hook’is kogu selle teemaga.
Maik: Samad peod, sama hood.

Kas sa tulevikus teed nendega veel midagi või hetkel ainult sellel plaadil ja kontserdil teed kaasa?

Martin: Aga gigidel on niisama tore mängida. Bänd leidis ikka minu, palusid mängida midagi ja nii see sündis.
Bonne: Jürman mängib meil praegu nii plaadil kui konsadel külalisena. Pedikas on ju alati olnud suur segasummasuvila. Mida rohkem inimesi kaasa teeb, seda ägedam.

Seda küll. Ma vaatasin, et Marx ja Kivi tegid ka sellel plaadil kaasa.

Bonne: Kiviga me üldse demosime kõik lood 2015. suvel. Salvestasin koos temaga kõik oma lugude mõtted. Mul on hea meel, et mitmed olulised eks-liikmed, kes siiamaani on võtmeisikud, teevad plaadil kaasa. See oligi plaan ja ei oska midagi enamat tahta. Võid Magnuse käest ka plaadi salvestamise kohta küsida.

Kohe küsin. Enne aga võtmetähtsusega probleemid, mis mulle rahu ei anna: miks sellel albumil ambulantsi ei kutsuta? Sa veel talvel lubasid mulle, et kindlalt kutsutakse.

Kusti: Ambulants kutsutakse pärast plaadi kuulamist.
Bonne: See oligi nagu kiuste. Ma tahtsin seda plaati teise lähenemisega teha ja minu meelest on see väga õnnestunud. Kui sa plaati kuulad, siis filmisämplid on ainult esimeses loos „Coming back alive”, ja rohkem neid ei ole. „Buried in Wateris” on niisama orkaan Katrina kohta käiv uudisjutt. Ilmateade, vot. Vähem sämpleid, orgaanilisem lähenemine, teistmoodi lähenemine.

Magnus, Taffiga te masterdasite selle plaadi koos, eks? Satanicul aitasid ka kaasa vist minu mäletamist mööda?

Magnus: Satanicul salvestasin ühe loo. Masterdamise ajaks oli tegelikult kõik valmis. Ühel õhtul kuulasime Taffiga lihtsalt üle. See oli lõpu peenhäälestus. Taff oli tegelikult eemal kogu sellest värgist. Kui minu visioon oli koos, siis tema pani viimase lihvi lihtsalt, mis on hea, sest mina neid asju enam uutmoodi ei kuulnud. Kõrv oli suht tönts selleks ajaks.

Mis mõttes ta eemal oli?

Bonne: Seekord kogu songwriting– ja salvestamisprotsessil oligi teine lähenemine. See lihtsalt oli nii, et Taff ei võtnud sellest liiga palju osa. Vaata, siiamaani, alates „Spite Risingust”, oleme Taffiga teinud kahekesi albumeid. Põhimõtteliselt ühte moodi ja lähenemist pidi. Seekord tundsin, et lähenemine peab olema kuidagi teine. Taff on alati olnud present, ma lihtsalt ei oska seda sõnadesse panna nii, et keegi valesti aru ei saaks.
Maik: Ma nii palju lisaks, et Bonne on Pedigreed elus hoidnud. Minu jaoks on tuumik Taff ja Bonne. Kui nad saavad omavahel hästi läbi, siis asjad toimivad. Taff tegi seekord muid asju, kuid Bonne hoidis asja üleval. Mitte üksi muidugi, tal oli palju abilisi.
Bonne: See oligi nii mõeldud. See on brotherhoodi ja neighborhoodi hõlmav plaat.
Martin: Bonne, millal me sinuga kantriplaadi teeme?
Bonne: Kui teha, siis ainult sinuga koos.
Maik: Sa pead tegelikult tunnistama, et sul, Bonne, oli selline mellow olek peal.
Bonne: Ma olengi selline emotsionaalne inimene ja muss on seda alati peegeldanud. Samas, välja jäi ka üks neli-viis lugu.

Ei olnud nii head?

Bonne: Ei, mitte seda. Ma ei tahtnud esiteks, et see plaat üle 40 minuti pikk oleks. Ei jõua enam väga pikki plaate kuulata.Tahtsin, et see album oleks fokusseeritum. 13 lugu ei händliks juba ise ära. Meil eelmistel albumitel on ikka rohkem olnud tavaliselt. Skeletalil oli lausa 17 lugu. See ei tähenda, et välja jäänud laulud halvad oleks. Väga võimalik, et avaldame need digitaalses vormis kunagi.

Järgmisel aastal oleks ju hea välja anda, siis saab Pedigree 25.

Bonne: Me oleme seda mõtet veeretanud. Juba „Skeletali” aegadest jäi väga lahedaid lugusid välja, et võib-olla peaks väljastama mingi B-poolte ja rariteetide plaadi. See ei ole välistatud.

Te rääkisite juba kümme aastat tagasi, et võiks ka kõige esimesed plaadid uuesti välja anda. Tänapäeval ei pea ju ilmtingimata box-setti välja andma. Võib niisama ju Spotifysse või Bandcampi lükata.

Bonne: Ma ise olen siuke vanakooli mees, et tahaks ikka füüsilisel kujul välja anda. Me pole seda mõtet maha matnud, lihtsalt kõigil on nii kuradima vähe aega. Seda projekti plaanisime Lesliega (Laasner – toim.) koos alustada, kuid ta on kogu aeg nii damn busy. Me kindlasti teeme selle kunagi ära.

Mida veel see aasta Pedigreele toob?

Bonne: Kindlasti toob sama plaadi vinüülireliisi, mis on päris suur ja oluline asi, sest mitte ükski Pedika album pole vinüülile veel saanud.

Lasete Tartus teha?

Bonne: Ma veel ei tea. Hinnapakkumised olen võtnud. Oleks pappi olnud, siis oleks vinüül samal ajal plaadiga ilmunud. Aga teistest plaanidest, mängime varsti ka Narvas ja Tõrvas. Samas, eelmisel aastal mängisime paljudel suurtel festaritel, nii et see aasta ei näe meid näiteks Hard Rock Laagris.

Teid ei näe HRL’is sellepärast, et Pedikas esineb Laagris ainult paarisaastatel, kui parajasti on kas jalka EM või MM.

Bonne: On nii või? Aga võib-olla küll. Sügisel samas tahaks välismaal ka paar gig’i teha. Üldjoontes on meile meeldinud ka remiksidega jännata, aga seekord ei ole suuremat projekti plaanis. Kokkuvõttes on oluline vinüül, suvel gige siin-seal. Suur töö on tehtud. Võttis ennastki läbi.

Lisalugu. Jutt kiskus vahepeal lobaks, aga selle loba sees rääkis Maik Grüner, kuidas loosse "The Diss" blastbeat jõudis.
Maik: Olin ühel päeval kaubanduskeskuses ja kohtasin Renno Süvaoja, kes varem Forgotten Sunrise’is ja Khillemis mängis. Polnud teda 5 aastat näinud. Ma ei osanud talle midagi öelda, kui seda, et hakkan peagi blastbeati õppima. Nii see sinna loosse saigi.