10. aprillil avaldas ilma suurema kisa-kärata Tom-Olaf Urb ehk Reket oma uue kauamängiva "Super ei" ja teatas, et plaat on eksklusiivselt saadavalt ainult neile, kellel on internet. Enne täna algavat minituuri rääkis Reket Rada7-le uue albumi sünnist, oma kohast Eesti räpimaastikul ja kui raske on olla Liverpooli jalkameeskonna fänn.

Reket, esiteks, palju õnne uue plaadi puhul! Enne, kui uuest plaadist räägime, tahaksin ühte asja täpsustada. Eelmisel aastal ütles Genka Rada7-le antud intervjuus: „Ma kujutan ette, et elu sees pole nii palju tüdrukuid Eestis kuulanud hip-hoppi kui tänu Reketi plaadile.” Kuidas hindad oma panust tüdrukute meelitamisel hip-hopi juurde?

Ma ei oska seda panust kuigi täpselt hinnata. Kui umbes kümme aastat tagasi kontserte andsin, siis oli tõepoolest publiku seas naisterahvaid väga vähe. Julgen arvata, et minu tänastel kontsertidel on meeste ja naiste suhe enam-vähem võrdne. Samas näitavad kõik digitaalmuusika kanalid kuulajate kohta suhteliselt täpset statistikat ning minu fännidest on naisterahvaid ligikaudu 1/4. Räpp ongi ju olnud pikalt meeste pärusmaa ja mul on hea meel, et olen saanud seda maailma ka vastassoole lähemale tuua.

Kaua sul uus album valmis? Kas hakkasid kohe peale „Tuule tee” ilmumist uut materjali ette valmistama või jäid osad lood eelmisest albumist üle ja oma aega ootama?

Ma ei kirjutanud aasta aega enda projekti jaoks mitte midagi. Mõned külalissalmid siin-seal. Kui „Tuule tee” sai aastaseks, andsin välja loo "Köievedu", pärast mida võtsin taas riimivihiku kätte ja asusin tööle. Kuid tõepoolest, üks-kaks salmi „Super ei” peal on kirjutatud isegi ajavahemikus 2009-2010, kuid polnud varem õiget väljundit leidnud.

Sa oled öelnud: „ Andsin aastaga kokku kuskil 70 kontserti ning lugematul arvul intervjuusid. Lõpuks kinnistad endale sellega koha meedias ja nii ise kui ka teised unustavad ära, miks sa sinna üldse sattusid. Ühel hetkel avastad, et pigem huvitab inimesi, mida sa sööd või millist mütsi sa kannad, kui see, millist muusikat sa kirjutad. Sellest sündiski "Super ei" kontseptsioon, milleks on muusika loomine ilma suurema mölata." Kas sellest tulenevalt oligi tahtlikult „Super ei” ajaliselt nii lühike, veidi üle 20 minuti? Või sa lihtsalt ei tundnud, et on vaja iga hinna eest 40 minutit välja pigistada, et proper albumi mõõtu annaks?

Eks neid "proper" albumeid on varemgi tehtud ja tehakse edaspidigi. „Super ei” on 7 lauluga digiväljalase. Pole vahet, kas kutsud seda albumiks, projektiks, LP-ks vms. Kõik, mis ma 10. aprilli seisuga öelda tahtsin, mahtus kenasti just 20 minuti sisse. Selle pigistamisega on see värk ka, et nii tekivad minu meelest väga head fillerid. Ja fillerid raiskavad kõigi aega. Kui sa leiad seitsmest laulust endale kolm, mis sulle väga meeldivad, siis ma olen õnnelik ja loodetavasti sina ka.

Miks „Super ei” füüsilisel kujul ei ilmu?

„Super ei” eesmärk oli jõuda kuulajateni täpselt sel hetkel kui muusika sai valmis. Ühel õhtul sain masterdamisest failid kätte, järgmisel hommikul uploadisin nad digisse. Paar päeva kestis teenusepakkuja failitöötlus, mille jooksul saime paika albumi kujunduse ning ühel hommikul sain kirja, et albumit saab tänasest läbi iga digitaalse muusikateenuse kuulata ja ülejäänud, nagu öeldakse, on minevik. Kindlasti on automakke ja stereoid, mis jäävad CD-d igatsema. Seni, kui seda ei ole, võib julgelt iTunesi failid CD-toorikule kõrvetada või jääda torrentit ootama.

Vaatan, et lisaks nimekatele hip-hop produtsentidele (DJ Critikal, Paul Oja) oled lasknud ka ühe loo Sander Möldril produtseerida. Ma tean, et te juba eelmisel albumil tegite koostööd, aga kuidas te üldse teineteist leidsite? Kes pakkus ennast kellele?

Ma olin pikalt Sanderiga koostööd teha soovinud, aga olles isegi olnud mõnda aega head tuttavad, ei esitlenud see võimalust ennast mõnda aega. Kui lõpuks mõlemale sobiva stuudioaja leidsime, sündis minu, Sanderi ja basskitarrist Siim Avango vahel "Hommik" nagu võluväel. Mina loomulikult pühendusin lüürilisele poolele ja lasin meistritel oma tööle keskenduda. Minu maailma jaoks on see trio parim näide eri liikidesse kuuluvate elusorganismide vahelisest koostööst.

Kuidas sa üldse muusikat lood? Kas pigem nii, et ühe produtsendi käest palud tempokamat põhja ja teise käest midagi sumedamat või uurid, kellel mida pakkuda on? Palju sa ise taustade osas kaasa räägid? Ma mõtlen stiilis, et „oh, see äge, aga kas siin seda-teist muuta ei saaks?”

Enamjaolt on biidid, mis mulle saadetakse, üpriski valmis. See tähendab seda, et kui ma teksti kirjutan ja proovi teen, siis ma harjun antud biidijupiga nii ära, et suuremaid muutuseid enam ei tahagi muusikasse teha. Aga ka nö. valmis biitidel tuleb pisimuutuseid ikka ette. Mis puudutab muusika stiili, siis on kuidagi välja kujunenud see, milliseid biite keegi teeb. Critikalil on oma keel ja Lauri Tähel jälle täiesti teistsugune. Lõppkokkuvõttes on minu jaoks väga oluline ka see, kuidas kõik biidid omavahel ühe albumi formaadis kokku sobivad.

Tänases Areeni artiklis Tommy Cashist ütles kunstiteadlane Anders Härm: „Minu meelest on meil nende 22 aasta jooksul, mil kohaliku hip-hopi ajalugu arvestatakse, olnud vaid neli autonoomset artisti-poeeti: Genka, Beebilõust, Chalice ja Tommy Cash”. Kuhu sa ennast Eesti hip-hopi maastikul paigutaksid?

Olen see lüli, mis ühendab omavahel Lasnamäe ja Lauluväljaku.

Soome räppar View ütles hiljutises intervjuus: „Soomekeelsele räpile tuleks kahtlemata kasuks, kui see sagedamini ennast uuendaks ja ei oleks nii vanas kinni.” Kas see kehtib ka Eesti räpi kohta või on meil piisavalt palju eristuvaid artiste, et sellist probleemi ei teki?

Eestis on räppareid, kes elavad endiselt aastas 1993. Eestis on ka räppareid, kes vaatavad julgelt tuleviku suunas, uuendavad nii eesti keelt kui muusikalist pilti. Eristuvust on suures pildis tõepoolest pigem vähe.

Palju sa Eesti undergroundil silma peal hoiad?

Ma ei tea, mida see definitsioon enam tähendabki. Kas seda et sul on Youtube’s vähe vaatamisi või see, et sa emuleerid tänavaelu ning filmid seda kalli kaameraga oma maja taga?

Kui hästi sa kriitikat talud? On neid inimesi palju, kelle arvamus sulle väga korda läheb? Ma siinkohal mõtlen seda, mis puudutab su loomingut. Või on see business as usual, et nii kaua kuniks rahvas kontsertidel käib, siis on kõik korras.

Konstruktiivse kriitika vastu ei saa mul midagi olla ning kui kellelegi mu muusika ei meeldi, siis ma relvaähvardusel teda kuulama ka ei kavatse sundida.

Ma kahjuks pole veel kordagi sattunud su kontserdile, kuid räägi, mis suhe sul „Kajapargiga” on? Teed sa sealt pealt ka veel lugusid või oled jätnud selle albumi sinnapaika?

Selle plaadi aeg on tõepoolest veidike ümber. Lisaks lindistasin selle enamjaolt väga toorestele MP3-le ning tänaste klubide helisüsteemidest osasid "Kajapargi" instrumentaale enam naljalt ei lase.

Sul on tulemas nüüd minituur mööda Eestit. Räägi, mida põnevat sul tuuriks planeeritud. Teatavasti müüsid su kontserdid pärast „Tuule tee” ilmumist hetkega välja. Seega, kas tasub kindlasti eelmüügist piletid ära osta?

Tuuri jaoks valisin lokaalid, kus meil varasemalt täiesti unustamatud kontserdid toimunud on. Nii Illusiooni klubis, Sonda kõrtsis ja Von Krahli baaris pole me varasemalt kedagi ukse taha pidanud jätma ja ei kavatse ka nüüd seda teha. Seega, ahoi kõik uued ja vanad fännid, tulge kontserti kuulama, sest esitame nii vanemat kui tuliuut muusikat.

Sõber palus uurida. Kuuldavasti oled ka jalkafänn ja hoiad pöialt Liverpoolile. Kuidas kommenteerid tänavust hooaega?

Kui on midagi, mis mõjub mu närvidele halvasti, siis on see minu truudus Liverpoolile. Väga ebastabiilne hooaeg. Niipea, kui tekib lootus, et hakkab hästi minema, läheb sisse tagurpidikäik ja siis jälle vaatad seda lagunemist pealt. Eks sellega peab arvestama, sest olen omadega nii heas kui halvas.

Traditsiooniliste küsimuste aeg: mida oled viimasel ajal kõige rohkem kuulanud?

Elephants from Neptune’i albumit "Oh No".

Milline on su lemmik seitsmes rada?

Drake "No Tellin", albumilt „If You’re Reading This It’s Too Late”.

Super Tuur:
28 aprill — Tartu, Club Illusion
29 aprill — Võru, Club Tartu
30. aprill – Tallinn, Club Prive
5 mai — Pärnu, Ööklubi Sugar
6 mai — Viljandi, Cheers
12 mai — Sonda, Sonda Kõrts
13 mai — Tallinn,Von Krahl