Lauljanna Els Himma on tuntud kindlasti oma aegumatute hittlugude tõttu, nagu näiteks „Millest sa elad ja hingad” ja „Must mees”, või on kustumatu mälestuse jätnud peaosaga muusikafilmis „Šlaager”, millest on mällu kõlama jäänud peamiselt tema esitatud lugu „Üksinduse aeg”. Ning kui mitte enne, siis jõudis ta noorema muusikakuulaja teadvusesse, esitades eriti müstilise kõlaga lugu „Õhtune karjamaa” Jakob Juhkami eelmisel aastal tähelepanu korjanud plaadil.

Kindlasti on muusikaajalooliselt põnev märkida, et Els Himma sugestiivset häält võib kuulda ka ainukeses vokaaliga loos „Tule ikka” Eesti esimeseks džässiplaadiks nimetataval ja nüüdseks väga rariteetseks muutunud legendaarsel Tõnu Naissoo trio plaadil, mille mõned aastad tagasi andis uuesti välja Norra väikeplaadifirma Jazzaggression.

Arvestades, et Els Himma lauljatee sai alguse juba 1960ndatel aastatel, siis võiks ta olla endistest ilusatest aegadest pajatav vanadaam. Aga ta pole. On hoopis väga šikk ja tegus, kaasakiskuva rääkimismaneeriga naisterahvas, kes naljalt minevikuheietustesse ei lasku. Meie jutuajamise teemad omandasid väga laialdase mõõtme, ulatudes orelimängija Rolf Uusvälist kuni hetkel Euroopas laineid lööva räppari Tommy Cashini.

Kui uurisin Intsikurmu festivali ühelt vedajalt Mihkel Kübaralt, et kuidas nad tulid ideele just Els Himma festivalile esinema kutsuda, vastas ta: „Meil on meeskonnas väga palju Els Himma austajaid ja ta on meie mõtteist käinud läbi juba mitu aastat. Mina nägin teda paar-kolm aastat tagasi Krahlis ühel kontserdil ja olin vaimustatud. Sel aastal oleme leidnud Intsikurmus õige aja ja koha talle. Ning eelkõige on mõte siduda ka noori ja eakamaid. Et hea muusika ei sõltu mitte ainult vanusest, vaid ikkagi eelkõige muusikast.”

Els Himmat saab koos Tiit Kalluste trioga näha Intsikurmu festivali laval 4. augustil.

Foto: Stanislav Moshkov/Õhtuleht
Te tegutsete siiamaani aktiivselt – kui palju te esinete ja kus teid valdavalt näha saab?

Sel aastal ma palju esinenud ei ole. Ma olen kogu energia ja tegemised pühendanud oma venna Rolf Uusväli raamatu valmimisele.
Mind kutsutakse esinema juubelisünnipäevadele, hiljaaegu esinesin ka Kroonika suurel peol – pakkumisi on küll ja küll, aga ma ei saa kõiki neid vastu võtta, enne on mul see südamel olev asi vaja ära teha. Raamat valmib sügiseks ja siis ma pühendan ennast jälle täielikult laulmisele.

Teie vend oli orelimängija. Mida see raamat endast kujutab, kes selle kirjutab ja kas see sisaldab rohkem tema elukäiku või muusikalist panust?

Raamat on juba tegelikult valmis. Kogu materjali olen ma ise kogunud, käsikirja kirjutas Virve Normet ja praegu on see kujundamisel Mari Kaljuste käes.
Seal on kõike. Seal on elulugu, huvitavaid fotosid, seal on igasuguseid sündmusi tema elust ning muidugi suur osa on kontserditegevusest. Sekka isiklikke mälestusi tema päevikulehekülgedelt, saab ka natukene nalja. Ta oli väga vaimukas, aus ja terane mees. Ta ei arvanud küll ilmselt kunagi, et keegi neid tema päevikuid loeb, aga seda huvitavam on nüüd ka teistel seda lugeda.

Kas teie enda elulooraamat ei ole tulnud veel teemaks?

Oh, laske mul nüüd veel natuke elada! Ma loodan, et kõik ei ole veel läbi ja midagi mu elus ikka veel huvitavat juhtub. On pidevalt ja alati juhtunud ja küllap nii hull see vanus ja inimeste vananemine ikka ka ei ole, et nüüd enam midagi ei toimuks.

Kuidas teie lauljakarjäär alguse sai, kuidas te üldse lavale jõudsite?

Oh aeg, te ei tahagi seda teada, see on nii pikk jutt… Algas see restoranis Kevad, mis tol ajal oli kõige uuem ja üldse üle Eesti kõige popim koht. Seal mu lauljatee algas ja vahepeal on olnud nii tohutult palju asju – ma olen esinenud vähemalt 16 suure bigbändiga ja kontserte olen ma teinud väga palju üle Eesti.
Tuntus tuli mul üsna ruttu. Minuga oli niimoodi, et mind võeti kohe televisiooni. Ma olin päris algaja laulja ja kohe olid režissöörid platsis. Televisioonis ma olen tõesti lugematu arv kordi laulnud ning samuti ka raadios.
Pole eriti laialdaselt teada, et ma olen ka Moskva Music Hallis 1978. aastal kaks kuud laulnud, väga suures kavas ja peasolistina. Aga sealt ma tulin ära, sest esiteks õhkkond, see nn vene värk, oli mulle ikkagi võõras. Seal on ikkagi väga teise mentaliteediga inimesed. Uues kavas ma oleks pidanud ennast siduma väga pikaks ajaks, oleksin küll saanud käia ka igal pool välismaal, aga see väljavaade tundus mulle ikkagi vastuvõtmatu. Muidugi see ka, et kodu on kodu ja mina ei ole inimene, kes tahab pikalt kodust ära olla.

Silvi Vrait ütles mulle kunagi intervjuus poeetiliselt: „Ma lihtsalt laulsin, sest see oli minu hing, mis nõudis laulmist.” Kas see oli ka põhjus, miks te jõudsite kohe lavale ja valikus vist ei olnudki mõnd muud elukutset?

Ma arvan küll, tagantjärele vaadates tundub see küll niimoodi. Kuidagi on muusika mul ikkagi juba väga väikesest lapsest saati küljes olnud. Aga meil oli selline kodu ka. Vend harjutas kodus ja seetõttu olen ma kuulanud väga palju klassikalist muusikat. Kodus tegin õppetükid kõik venna harjutuste saatel. Vanemad ei olnud muusikaga seotud, aga ema mängis kitarri ja natuke mängitas klaverit ka.

Hoolimata teie paljudest salvestustest, on esimene helikandja ainult teie lauludega välja antud alles 2010. aastal?

Jah, mingitel imelikel asjaoludel tehti kõikidest plaat ja minust mitte. Aga siis, nagu öeldakse – ise tehtud, hästi tehtud, tegin ma selle plaadi ise. Ma oleks oma plaadi muidugi varem välja andnud, aga inimesele, kes kogu sellest protseduurist mitte midagi ei tea, on see üsna keeruline.
Eelnevalt produtseerisin ma ise kolm oma venna plaati. Kui mu vend suri, siis ma ütlesin endale, et ma teen kolm plaati ja lasen teha talle ka hauasamba ning raamat nüüd tuleb veel pealekauba ja siis mul ei olnudki kohe oma plaadi jaoks aega.
Tehniline pool plaadi väljalaskmisel on üsna keeruline ja aeganõudev, nii et mul tuli niiöelda pea ees sellesse sukelduda ja mul ei olnudki vahepeal mahti laulda, sest mu mõtted olid kogu aeg mingite tehniliste ja jumal teab, mis asjade küljes. Kõigepealt tuli kogu materjal ju digitaliseerida, üldse nende vanade lintidega toimetamine oli terve pikk protseduur. Ning kuidas siis see plaat alles trükitakse ja kaanekujundusega tegelemine ning kunstniku otsimine ja trükikodades käimine ja materjalide valimine ja kõik see. See ei ole nagu sajakilone seljakott sul seljas, aga tahab siiski hirmsasti sekeldamist.
Kuid laulmine on ikkagi asi, mida ma maha jätta ei saa ja olen kuidagi kohe ikka küünte ja hammastega selle küljes kinni.
Foto: Tiit Kalluste
Te ei ole ise muusikat ja laulusõnu kirjutanud?

Laulusõnu olen ma kirjutanud küll, aga mitte arvates, et ma oskan kõike, pigem on see lihtsalt hädavajadus olnud. Laulusõnade kirjutajaid oli tol ajal üldse väga vähe, aga lindistamised aina lähenesid ja kui ei saanud sõnu õigel ajal kätte, siis viimases hädas sai ise kirjutatud. Kui ma nüüd tagantjärgi kuulan, siis midagi väga hullu ei juhtunud.
Olen kirjutanud sõnad näiteks loole „Janu”, siis „Akna taga”, mul ei ole isegi pealkirjad kõik endal meeles. Ega neid palju pole, aga neid ikka on.

Kui keeruline on üldse leida sobivaid koostööpartnereid – laulusõnade kirjutajaid, muusikuid, kellega salvestada, saatebändi vms? Teie viimase aja üks huvitavamaid koostöid on olnud Jakob Juhkamiga, kelle plaadil „hh” te laulsite loos „Õhtune karjamaa”, mille teksti on kirjutanud Ilmar Laaban. Kuidas see koostöö kulges, kuidas Jakob teiega kontakti leidis?

See toimub kõik ikka minu enese huvitatuse põhjal. Kui mulle tuleb pakkumine, siis ma mõtlen, kes see inimene on ja mis laadi ta kirjutab ja väga tähtis on, millise teksti ta mulle ette annab. Kui see mind intrigeerib ja huvitab, siis ma asun asja kallale.
Juhkamiga oli nõnda, et ta viibis kohal ühel mu plaadiesitluskontserdil ja nagu ta ise kirjeldas, et kui ta kuulis mind, oli tal tekkinud täielik visioon, kes tema lugu „Õhtune karjamaa” peab laulma. Ning see oli nii intrigeeriv lugu minu jaoks, midagi taolist ma ei olnud enne laulnud. Teksti autorit Ilmar Laabanit olen oma ihusilmaga ise näinud Rootsis ja teda on mulle ka tutvustatud ja tema neid häälutamisi ja leelotamisi ma tean. Tekst tundus mulle huvitav ja ka Juhkami muusika oli minu jaoks väga põnev ja need müstilised asjad, mis mu elus just tol ajal toimusid, kuidagi langesid kõik kokku. Ma olin kohe jumala kindel, et ma selle loo teen ja tundsin, et ma kohe intuitiivselt ka tean, mismoodi seda tuleb laulda. Madalamalt ei ole ma kunagi laulnud, kõik teised laulud on kõik kõrgemalt.
Ta saatis mulle arvutis fonogrammi ja mängis klahvkaga vokaali osa juurde, aga mingi apsu oli ta seal teinud nii, et mul tuli seda asja natuke sättida. Ma pean tunnistama, et kui ma proovisin ise seda harjutada, ei tulnud mul esimene kord küll midagi välja. Aga kuna see oli esimene kord midagi taolist laulda, sain lõpuks asjale sisse nagu öeldakse.

See, et esimese hetkega ei õnnestunud, võibolla intrigeeriv oligi?

Oli. Oli väga. See kõlas nii teistmoodi ja ma pole kunagi nii müstilist lugu laulnud, nii et mulle see sobis. Ta võib mulle vabalt veel selliseid kirjutada.

Laabani teksti on ilmselt üsna keeruline laulda, kuna tema stiil rõhub rohkem teksti voolavusele, aga mõte hüppab üsna veidralt ja sürreaalselt ning loogika läheb täiesti ujuma?

Kogu seda lugu hoiab minu meelest koos ikkagi müstika. Seal on ju sellised sõnad näiteks, et mingi muldne ja kuldne nägu vaatab sind puu otsast, aga mina seostasin selle kohe kuidagi oma juurtega – mingi vana põlvkonnaga, oma vanaemaga ja… Seal tekib nii palju igasuguseid assotsiatsioone, et mulle see lugu väga-väga istus.

Jätkaks nüüd veel koostööteemaga – teil on ilmselt olnud palju erinevaid saatemuusikuid. Kuidas leida nendega klappi ja kui palju see mõjutab esinemist?

Mõjutab väga palju. Ma toon teile ühe näite. Kui on enne olnud üks bassimängija ja siis tuleb teine siis, huvitav-huvitav, aga ta võib kõlada hoopis teistmoodi, kuigi esitus on üks ja sama, lood on samad. Kui tal just ei ole välja kirjutatud nooti, mille järgi ta peab täpselt mängima. Aga tavaliselt jäetakse bassimängijale ka ühteteist enda teha-mõelda ja siis tema rütmitunne, maitse-eelistused, tema oma isik mängib palju kaasa. Mäletan, et mul oli üks väga hea ja väga rütmiline lugu ning kui tuli teine bassimängija, siis ta mängis selle pala nii täis, et see hakkas närviliselt kõlama. Aga mina tajun iga bassilööki, mul on mingi eriline närv bassi suhtes ja kogu see närvilisus kandub kõik mulle üle. Nii, et ikka väga palju oleneb sellest, kes sind saadab.

Kuidas te sellise olukorra lahendate, kas te lähete sellega kaasa või ütlete bassimängijale, kuidas ta peaks mängima?

Ei, ma ei ütle talle midagi. Järgmine kord ma lihtsalt… Inimene peab ise intuitiivselt taipama, mismoodi ühte lugu peaks mängima. Kui on väga hea muusik, siis ta teeb seda alati. Mingit probleemi ei ole väga heade bassimängijatega nagu näiteks Peedu Kass, kes on minuga käinud mängimas Argentiina muusikat. See inimene taipab kohe, et Argentiina tango puhul, need ei ole üldse lihtsad eksole, et seal ei ole vaja nii hirmus pingsalt ja temperamentselt mängida, see jääb laulja osaks. Tema osa on toetada lauljat ja seda ta ka teeb. Ta ei mängi midagi täis, ta toetab, ta annab pinget just selle õige koha peal ja jätab pausid õigele kohale.

Te laulate ka Argentiina muusikat lisaks oma repertuaarile?

Jaa, ma teen Argentiina muusikat. Seal on väga-väga häid lugusid. Inimene tahab ju midagi põnevat teha ja sellega oli küll nii, et see oli nagu saatuse näpp. Ma nägin ühte filmi, kus olid Argentiina vanamehed, terve suur orkester – ma olin nii vaimustatud, nad mängisid nii hästi, ma ei ole kunagi elus selliseid tangosid laulnud ja mõtlesin, et kui ma elus üks kord saaksin neid laulda. Kujutage ette, aasta pärast ma laulsingi suure Argentiina tango orkestriga! Pärnu kontserdimajas ja Ammende villas ja kus ma kõik läbi käisin ja esinesin. Nii et, tasub unistada! Ja mina ise ei otsinud kedagi välja, nemad otsisid minu üles, uskumatu!

Minu jaoks te olete alati eristunud just oma madala ja sügava, eristuvalt iseloomuliku häälega, mis ilmselt ongi olnud just teie trump. See on see, mis „hakkab tööle”. Lugesin just punklegend Viv Albertin’i rockibiograafiat ja jäi meelde lõik, kus ta kirjutas, et häbenes varajases nooruses oma häält, kuna see oli nii madal ja tema meelest ebanaiselik. Kas teil on olnud alati arusaam, et see on teie eripära või on tulnud mingis vanuses sellega leppida ja harjuda?

Mul on ka väga kõrge hääl olemas. Ning alati võib asi olla ka moes. On perioode, kus on moes ainult väga kõrged hääled, siis lähevad mõned aastakesed mööda ja on väga moes hoopis madalad hääled. Jumala ilmaasjata olid tal need kartused, sest kui ta esitab muusikat, mis ta häälele sobib, siis on ju kõik suurepärane. Minul seda probleemi ei ole, ma laulan nii nagu vaja on, ma võin ka väga kõrgelt laulda. See oleneb hääleulatusest ja oleneb muusikast. On olemas laule, mis muudavad nii kohutavalt oma iseloomu, et seda on võimatu kuhugi alla tirida. Või siis vastupidi, kas te kujutate ette, et keegi laulab oktaav kõrgemalt seda Juhkami lugu? Kas see mõjuks samamoodi? Vaevalt. Asi kisuks väga helgeks ja müstika olekski kadunud.
Eile just kuulasin oma raadiolindistusi ja tulin sellisele järeldusele, et igas loos on mul natuke erinev tämber. Põhiline asi, mis mul alati natuke tämbrit muudab, on laulu sisu, mina ei mõtle kunagi selle peale, kuidas täpselt ma peaks oma häälepaelu pingutama, et õigesti kõlada. Tõeline sundija ja agiteerija ja teostaja on mul pea ja kui see pea ütleb mulle, et loo sisu ja tunded on just sellised, siis see koostöö valib mul iseenesest välja õige tämbri. Ning tähtis on ka see, kas loo muusika ja sisu toetavad üksteist.

Olete mänginud ka mitmetes muusikafilmides. Üheks, mis viimasel ajal on jälle tähelepanu saanud, oli 1982. aastal valminud film nimega „Šlaager”, mis tegelikult oli omamoodi pilguheit ka tollasesse muusikatööstusesse. Kas seal puudutatud enesekehtestamise ja oma koha leidmise temaatika teid ka kuidagi otsesemalt puudutas? Ma isiklikult mäletan, et see film äratas minus lapsena ikka väga terava õiglustunde, ma ei olnud ikka üldse rahul sellega, kuidas naispeategelasega käituti.

Teate, aga see ei olnud nii mitte ainult teil. Ma sain siis väga palju kirju ja abieluettepanekuid. Üks lendur sõitis lausa Siberist kohale, väga ilus noor, kena mees oli, et temal oli ka nii kahju ja et tema tahaks mind ikka kohe endale.
Ausalt öeldes ma filmi temaatika peale eraldi eriti ei mõelnud, sest mul endal oli kõik väga hästi. Mina ei ole pidanud ausalt öeldes oma koha eest üldse võitlema, ma tagantjärgi mõtlengi, et mul on ikka väga hästi läinud. Tõesti väga hästi läinud, mis puudutab laulmist ja ma olen ikka väga palju saanud, kohe hästi palju. Rõõmu, ma mõtlen just. Teisi asju natuke vähem.

Ka teie tütar Nancy ja lapselaps Anna-Lisa on seotud muusikaäriga. Nancy karjäär sai küll hoopis teises õhustikus hoo sisse – 90ndate „päkapikudisko” aeg on olnud ilmselt kõige veidram ajajärk Eesti muusikaajaloos. Ning Anna-Lisa aitab manageri ja videode produtsendina kaasa Eesti vist hetkel kõige edukama popartisti Tommy Cashi karjääris. Kui kursis ja huvitatud olete nende tegemistega?

Nancyl on ju väga kaunis hääl ja ise ta oskab laval olla ja ta on väga võluv ning oskab rahvast üles ka kütta. Tema läheb tõesti niimoodi lavale, et rahval on alati hea tuju kui ta lõpetab oma esinemise.
Aga Tommy Cash tuli just Prantsusmaalt paar päeva tagasi. Ma käisin ta kontserdil ja Tom käis ka minu juures ja lasi siis ennast üle vaadata nii öelda ja eks meil on väiksed plaanid ka edaspidiseks. Mis Annasse puutub, siis temal on produtsenditöö. Ma räägiks tegelikult tema puhul hoopis Ice Creamist natukene. Minul isiklikult on tunne, et ta võibolla natuke vara läks lavale. Kuigi see oli laste bänd, aga sisuliselt see toimis nagu täiskasvanud artistide oma. Väljasõidud, ootamised, igasugused üsnagi tüütud ja teinekord ka rasked asjad, mis lavalt ju kunagi välja ei paista ja ei tohigi paista. Ma olen ise Ice Creamiga täiesti juhuslikult koos ühel kontserdil koos esinenud ja ma just mõtlesin, et suur külm kultuurimaja, lavaproov algab, ütleme, et kell kaks ja õhtul on alles esinemine. Te kujutage ette, mida teevad inimesed külmas kuskil, kõik ebamugavused, mis sa võid ette kujutada endale ja siis needsamad lapsukesed peavad ennast õhtul kokku võtma, nende jaoks see on raske. Ma arvan, et see oli Annale väga huvitav aeg. Ta on ka väga musikaalne, hääleulatus sai järele proovitud viimane kord kui nad Tommiga mul külas käisid, ikka alt kuni ülesse tuleb. Aga mul on niisugune tunne, et selleks peab julgust ka olema, et lavale tulla üldse. Selleks peab inimesel kõva närvikava olema kõigepealt, et ta kannataks välja kõik selle lõdisemise ja värisemise. Selleks peab ennast valitsema kõvasti
Produtsendina on tööd hirmsasti, aga sa ei ole laval. Ma olen ise ka produtseerinud, ma tean, see on närvesööv töö, aga lavalolek on midagi täiesti erinevat.

Milline see on, laval olek?

Noh, see on kõike korraga, see on hirm ja arm, kõik korraga. Paremini ma praegu öelda ei oska. No hirm on küll alguses, peale esimest lugu kaob kõik ära. Siis tuleb ainult arm. Ja lõpus on rõõm.
(Oih… Jumal ma lobisen, mul on ju kell 3 proov muusikakoolis!!! Mis kell on? Ma unustasin juba ära!!!)
Siia samma, Georg Otsa kooli ma lähengi proovi just selle Intsikurmu pärast. See on päris pikk kava, terve suur kontsert ja selle me tahame üles ehitada nii, et rahval oleks tore. Et oleks midagi kuulata ja natuke ikka sentimeni ja siis sellist kõva raputust ja Argentiina temperamenti ja siis Eesti lood, mida ma tean, et rahvas alati väga armastab.

Kellega te Intsikurmus laval olete?

Tiit Kalluste, Kaspar Kalluste ja Mihkel Mälgand. Neljakesi oleme. Need on kõik viimase peal pillimehed ja kõik tuleb kindlasti hästi välja.

Intsikurmu festivali korraldajad rääkisid endist kui Els Himma ammustest austajaist. Mis te ise Intsikurmult ootate ja kuidas ette kujutate? Festivali välilava ja õhkkond on ilmselt ikkagi erinev siselavadest, kus te peamiselt esinete?

Ma ei ole seal enne käinud. Aga Tommy ütles mulle, et see on üks kõige ilusamaid kohti, kus ta esinenud on ja talle seal hirmsasti meeldis.
Rahvamassid mind ei hirmuta. Üldse. Ükskõik kui palju neid on, kuna ma olen esinenud ikka tuhandete, tuhandete, tuhandete inimeste ees. Ja millegipärast ma arvan, et seal saab väga tore olema. No see rahvas, kes mind kuulama tuleb – nad on ju kõik väga heatahtlikud ja ootavad, et ma midagi ilusat teen ja küllap ma teen. Ma ise usun, et see tuleb väga ilus kontsert. Olen kindel.

Lisainfo Intsikurmu festivali kohta leiab siit.

Avalehe foto autor: Stanislav Moshkov/Õhtuleht.