Dehn Sora: Kuidas kehast saab instrument, tööst Oathbreakeriga ja anonüümsusest muusikas

Kirjutas roman_d

16-08-2017

Müstiliste rituaalide meister ja kunstnik Dehn Sora külastab septembris Eestit kahe enda projektiga – Treha Sektori ja Throane. Dehn on muusik, kes edukalt väljendab oma hinge erinevaid külgesid kolmes erinevas žanris – dark ambient, black metal ja post-metal. Lisaks sellele ta kujundab ja joonistab väga huvitavat kunsti ja plaadikujundusi. Saamaks aru, mida see müstiline ja mitmekülgne isik endast kujutab, otsustasime temalt mõned küsimused küsida.

Millal sai alguse selline projekt nagu Treha Sektori? Mis vaimustab sind sellise muusika tegemisel?

Esimesed demod ja katsed said tehtud 2005. aastal. Mina leian inspiratsiooni sellest, millega ma puutun kokku igapäevases elus. Sellest, kuidas leida oma koht, kuidas aktsepteerida seda, mis ma näen, kuidas võistelda ning kuidas saavutada teisi seisundeid.

“Acermeh on rajatud tseremoniaalsetele kommetele, kasutades ainult häält, lööke mikrofoni vastu ja hingamist. Kõik see on improvisatsioon ning keha on instrument”. Nii on kirjeldatud sinu bandcampis uut reliisi. Kuidas sa saavutad selle seisundi, kui su keha on valmis muusikat looma?

Ma arvan, et polegi mingit konkreetset reeglit selle seisundi saavutamiseks. Ma otsin seda, stimuleerin ennast. Mõnikord on need lihtsalt mõned minutid, kui ma võtan pilli kätte, otseselt ei otsi mitte midagi ning muusika hakkab ise tulema. Neid viise on päris palju… Need on nagu omapärased seansid. Isolatsioon – suurepärane meetod. Mitte midagi ei sega sind keskendumisel. Sul ei ole võimalik situatsioonist pääseda, sa puutud sellega vahetult kokku. Mõned instrumendid on juba ise puhastava toimega, annavad võimaluse ümbritsevast vabaneda. Mingi aeg tagasi ma hakkasin sitarit õppima – see on väga meditatiivne instrument. See, kuidas sa hoiad ennast, pilli resonants ja kõla… Keha ja hing viiakse kuhugi väga kaugele. Ma ei ole tehniline muusik, ma lihtsalt üritan aru saada asjadest nende instrumentide abil, mis mul olemas on.

Mis on sinu jaoks albumid “Acermeh” ja “Saheh Fernah”?

Need ongi selle sama seisundi saavutamise tulemus. Tseremooniad, kus instrumendiks ongi ainult minu häälepaelad.

Mis instrumente sa kasutasid laulus “Deh Semteh”, mis on split-albumil Innerwoudiga? Miks sa otsustasid võtta aluseks löökpillid ja selge rütmi?

Seal on enamasti kasutatud bandžot ja löökpille. Viimaste aspekt on see, mida ma kõige rohkem õpin viimasel ajal. Löökpillimäng aitab mul saavutada midagi väga primaarset ja esmast. Lisamise asemel – kustutamine. Rütm on palju võimekam kutsuma inimesi üles lahinguks, vaikuseks või tormiks. Mul ei olnud mingit konkreetset plaani või eesmärki selle looga. Muidugi, välja arvatud see, et mu enda elus toimus üks väga suur lahing. See on see, mida ma tundsin.

Sa töötasid uue Oathbreakeri albumi “Rheia” elektroonika-produktsiooni peal. Mis sa oskad öelda selle kogemuse kohta? Kas sa oled tulemusega rahul?

Ma rääkisime nendega päris pikalt enne, kui nad hakkasid seda albumit kirjutama. Kui nad hakkasid lindistamiseks ette valmistama, paluti mind nende kolmeosalist lugu – "I’m Sorry, This Is," "Where I Live" ja "Where I Leave” – üheks tükiks ühendama. Minu jaoks see oli suur rõõm, kuigi see oli ka suur väljakutse. Nende heliga adapteerimine, töö nende ajaloo baasil ning nende atmosfääri formeerimine – see kõik ei olnud üldse kerge. Mina leiutasin enda jaoks uusi meetodeid muusika kirjutamiseks. Nemad lõpuks saavutasid päris palju tänu sellele albumile ning mina sain suure kogemuse, et minu õlad peaks sellise raske vastutuse all vastu. Ma olen väga uhke, et ma sain sellest osa võtta. Aga samas ma ei ole kunagi lõpuni oma tööga rahul. Ma arvan, et oleks võinud seda ka paremini teha.

Ütle meile, mis on Treha Sektori ja sinu teise projekti Throane muusika loomise protseduuri vahe?

Throane on väga suure hädavajalikkuse tulemus. Selle projekti jaoks ma kirjutan väga otseselt ja toorelt. See peab olema selline nagu ta on. Seal ei ole kohta kahtlemisele. See muusika tuleb siis, kui ta tuleb. Ma ei ürita seda kontrollida. Treha Sektori on see millega ma elan igapäevaselt. Selles mõttes, et ma mõtlen sellest iga sekund, ehitades kilpi enda ümber. Kui Throane on vabanemine sellest, millega on raske toime tulla, siis Treha Sektori ongi see, millega on raske toime tulla. Seda võib nimetada heitluseks. Ma kaotan sada korda rohkem, kui ma suudan koos hoida. Kui Throane aitab mul pisaraid vältida, siis Treha Sektori on see, mis neid pisaraid tekitab. Samas on mõlemad projektid mind valdavatest tunnetest.

Mis inspireerib sind joonistamisel ja kunsti loomisel? Mis bändide jaoks sa oled kujundust teinud? Mis nendest töödest on sinu lemmik?

Visuaalse kunsti osas tundub mulle, et ma saan inspiratsiooni sellest samast, millest ma ammutan inspiratsiooni muusika kirjutamiseks. Metootika on teine, aga sõltuvus ja kavatsus on ikka samad. Kui ma teen kujundust teiste bändide jaoks, ma üritan edastada nende visiooni ja sõnumit. Siis ma inspireerin end nende samade bändide muusikast. Ma olen kujundust teinud bändidele nagu Deathspell Omega, Blut Aus Nord, Ulver, Amenra, Jarboe, Terra Tenebrosa, Cortez ning Necroblaspheme. Ma ei tea, kas ma oskan öelda, milline töö on minu lemmik. Igal nendest on oma ajalugu ja oma eripära ning nad kõik arendasid mind omal viisil. Ja mul on alati rõõm saada osaks mõne hea bändi ajaloost.

“Me ei kanna maske. Me oleme sündinud teadmisega surmast.” – veel üks lause sinu bandcampist. Aga mis arvad nendest bändidest, kes kannavad maske (näiteks Mgla või Serpents Lair) ja anonüümsusest üldse?

Mis mulle meeldib Mgla puhul, on see, et nad üritavad vältida inimese kuju enda loomingus. Kui ma esmakordselt neid nägin, siis ma mõtlesin, et see peabki nii olema. Peaaegu liikumatud figuurid, mustad kampsunid, mis katavad nende nägusid ja annavad nende esinemisele fantoomse elemendi. Ja see olemus pidevalt muutub. Mina tundsin agressiooni ja midagi väga sirgjoonelist. Nagu minuga oleks vari rääkinud. Anonüümsus on üks viis muusika loomiseks: olla sellest tagapool, olla selle tõukejõuks, vaatamata sellele, kes ja mis sa oled.

Viimane küsimus. Nimeta 5 albumit, mida sa soovitaksid kuulamiseks lugejatele.