Kes vähegi viimasel ajal I Wear* Experimenti tegemisi on jälginud ja korragi elus Aasias puhkusel käinud, oskab vähemalt kade olla. Päris puhkusereisist on asi küll piisavalt kaugel – IW*E sõidud sinnakanti paistavad sisaldavat täitsa korralikke tööpäevi, mis on täis iseenda transportimist ning kontserte Lõuna-Koreas, Jaapanis, Hiinas, lisaks paar Vietnamis ja Malaisias.
Esimesed Aasia-kontserdid toimusid 2016. aasta oktoobris Zandari Festa raames Lõuna-Koreas ning hetkel viimane 11. novembril, Monsoon Festivalil, Vietnamis. Kui hästi kokkuvõtlik ülevaade teha, siis – alustuseks showcase festival paari klubiesinemisega, vahele kõike tavapärasemat ja tavapäratut ning värskeima elamusena esinemine festivalil nii umbes kümne tuhande inimese ees.
Sellele lisaks käis IW*E eelmise aasta novembris ka Euroopas, mida samuti võib täitsa ausa näoga tuuriks nimetada – üheksa kontserti Hollandis, Saksamaal, Ungaris, Tšehhis ja Taanis, selle aasta kevadel korra veel paar kontserti Ungaris ja Poolas ning äsja oktoobris soojenduseks üks esinemine Hollandis ja viis Saksamaal.
Kui kohalike artistide Euroopa sõidud on loodetavasti saamas uueks normaalsuseks, siis Aasia tuurid ning lõpuks Hanois kümnele tuhandele inimesele esinemine paneb kõrvad liikuma. I Wear* Experiment on süsteemsuse ja töökuse eest tihti kiita saanud, aga uuel tasemel välistegevuse taustajõuks on lisandunud Smallfish Agency ning selle alt töötav manager John Willame.
Siin videotõestus Monsoon Festivalil rahvast “oo-oo-oo” tegemas:
On ka tähelepanuväärne, kuidas lisaks sihikindlale tööle peab selles äris olema ka igal sammul ropult vedamist. John ja Mikk Simson IW*Est kohtusid Eurosonicul, Music Estonia korraldatud speed meetingul. Music Estonia boss Virgo Sillamaa meenutab: “See oli üsna täpselt ette planeeritud ja minu teada neil isegi polnud plaanis kohtuda, aga see juhtus sessiooni lõpus juhuslikult, kuna mõlemad passisid viimast vahetust vist niisama. Kui muidu olin näinud kurja vaeva, et saada teisele poole lauda showcase festivalide programmijuhid ning suuremad Hollandi ja Saksamaa agentuurid, siis Johni managementi Smallfish Agency peale jäi pilk pidama ägeda koduka pärast ja kui lugesin, et tal on suurem kogemus Kagu-Aasias, siis mõtlesin, et mis seal ikka, panen kirja teele.”
John, kes muidu elab Amsterdamis, omab tõesti parajalt kogemust ja kontakte Aasias. Ta töötas mitmeid aastaid Bangkokis Vijicorp Ltd heaks promootori ja konsultandina ning viie aasta jooksul korraldas seal mitmeid kontserte, nende hulgas näiteks Mogwai, Vampire Weekend, Backstreet Boys, Herbie Hancock, Kings of Convenience, Explosions in the Sky, Sergio Mendes jne. Alles üpris värske otsusena, aastal 2015, tegi ta Smallfishi, mis keskendub peamiselt artistide managemendile. Tal on tagasihoidlik number artiste, kelle hulgas nüüd ka I Wear* Experiment.
“Mäletan, et Virgo kirja peale bändide nimekirja läbi käies jäi silma nimi I Wear* Experiment ja üks video, mida vaatasin – “Spring Is Cold This Year”. Mõtlesin, et oo, vau, see on lahe video, väike orkester, väga stiilne ja väga post-rock. Bändi kirjelduses oli samuti midagi “post-” ja “cinematographic” ning ma mõtlesin, et okei, ilmselgelt post-rock bänd,” räägib John mulle Tallinna Ülikooli kohviruumis peale ettekannet “Big in Japan” seminaril, mis oli osa suuremast projektist Finest Sounds – Eesti ja Soome muusikatööstuse koostööotsingud Jaapanis. Alles Tallinn Music Weekil kontserti vaadates tõdes John, et IW*E on pigem siiski elektro-pop.
“Osalesin Tallinn Music Weekil kahel I Wear* Experimenti kontserdil. Kõigepealt ühel akustilisel ja teisena tavalisel. Pean ausalt ütlema, et ma mõtlesin, et kuni ma neid lives näinud pole, ei saa ma neile midagi kindlat lubada, sest võibolla nad on kontserdil lihtsalt halvad. Tead küll, osad bändid on plaadil väga head, aga kui näed kontserti, siis mõtled, et mhmh, okei, oli tore. Ma puutun kokku üpris paljude bändidega ja vahel võid tõeliselt pettuda kontserdis. Ja kui sa ise pole livega rahul, siis on väga väga raske esindada bändi. Niisiis. Esimene kontsert, akustiline – ma mõtlesin, et oo, vau, ta (Johanna Eenma – toim.) päriselt oskab laulda!” naerab John. “Ausalt, iga element klappis ja ma olin nii rahul, et helistasin oma naisele ja rääkisin, et tead, sa peaksid seda kuulma. Akustiline sett oli suurepärane, olin väga õnnelik. Siis nägin live ja ka see meeldis mulle. Võibolla natuke vajas lavalolek lihvimist, aga rahvas tantsis ja kõik vajalikud koostisosad olid olemas,” räägib John lõbusalt.
I Wear* Experiment – Spring Is Cold This Year (Live At* Tallinn Seaplane Harbour)
Mul on tekkinud ka mulje, et enne konkreetsemate juttudeni jõudmist on Johnil mingisugune süsteemsem lähenemine bändi profileerimiseks. “Nii ja naa. Ma pigem usaldan oma kõhutunnet. Aga eks ikka vaatan, kuidas bändil kodumaal läheb ning millised on numbrid. Kui bändil pole väga palju jälgijaid ja nad on juba tegutsenud omajagu, siis paratamatult tekib küsimus, mis toimub? Kas bänd ei hooli enda reklaamimisest, on neil kehv management või on nad laval nirud? Mulle meeldib selge ülevaade. Alati pole kõik ideaalne ja see on okei. Kui bänd tuleb mu juurde ja näiteks müük on kehv, siis see on asi, millega ma saan töötada, et see tühimik täita. Tahan lihtsalt kõiki plusse ja miinuseid teada. Aga kas päris süstemaatiline? No võibolla tõesti. Sest ka mina ju võtan riski. Kui soovitan bändi kuskile esinema, siis on seal ka minu nimi mängus. Mulle meeldib teada, et pakun maksimaalse võimaliku. See on hästi ärile orienteeritud suhtumine, mitte väga kunstipärase suunitlusega, kuid ma arvan, et see on viis, kuidas edasi liikuda. Samas ma tavatsen öelda, et pole ühte kindlat reeglit, mida jälgida. Eks ma õpin isegi – töötan mitme bändiga ja igaühel on oma viis tegutsemiseks.”
“IW*E on väga organiseeritud. Ja see töötab,” kiidab John. “Ühe teise bändiga on see töö palju kaootilisem. Nad kipuvad vahel asju unustama ja vajavad rohkem juhendamist ja tugevamaid vahekokkuvõtteid. Seega pead iseennast selle jaoks vastavalt sättima. Aga mu jaoks on oluline alati panna sihid paika. Mis see on, mis me peaksime saavutama? Need pole ebarealistlikud unistused. Kui oled oma riigis populaarne, siis vaata naabrite juurde. Kui oled tegija Belgias, miks mitte proovida Saksamaad või Hollandit? Võid teha veidi PR-tegevusi seal riigis, mõned kontserdid, vaadata, kuidas inimesed reageerivad. Proovin ise ka eksperimenteerida.”
Seminari üks eelmine esineja, Koko Kondo Westminsteri Ülikoolist, rääkis publiku-uuringutest ning Jaapani puhul kohaliku keele olulisusest (ehkki laiemalt kui vaid muusika) ning küsis ka lõunalauas esimese küsimusena, mis keeles IW*E laulab? Laon siis ka lauale vana hea küsimuse – kas keelevalik on tähtis parameeter? “Jah, Koko Jaapani jutu peale hakkasin isegi kahtlema… Aga siiski, vaatame korra laiemalt Aasiasse. Suuremas osas riikides räägitakse inglise keelt, mõne erandiga. Hiina on veidi keerulisem, Jaapanis pigem ei räägita. Seega, kui bänd laulab inglise keeles, on see okei. See on laialt vastuvõetav ja arusaadav. Ma arvan, et see pigem mängib enamuses Aasia riikides meie kasuks, võibolla siis Jaapan välja arvatud. Samas ei takista see bändil tegemast kavereid, näiteks korea keeles. Sul ei pea olema tervet kataloogi mingis konkreetses keeles, aga äkki üks lugu? Publik hindab seda kindlasti ja räägivad sellest ka oma sõpradele. See on Aasias väga oluline – rääkida publikuga nende oma keeles, kasvõi paar sõna. Kas see on samamoodi Euroopas? Mu arvates mitte päris nii üks-ühele. Kui bänd läheks näiteks Hollandisse ja hakkaks laulma hollandi keeles, on suur võimalus, et inimesed lihtsalt naeraks nende üle. Ehk Prantsusmaal kõnetaks selline asi jällegi rohkem? Tasub hoida asjad lihtsana. Ma arvan, et inglise keel on hea küll.”
I Wear* Experimenti puhul paistsid erinevad aspektid Johni jaoks igal juhul klappivat. “Ilmselgelt polnud nad Eesti kõige kuulsaim bänd, aga indie-bändi kohta paistis minevat täitsa hästi. Ma ei näinud ühtegi väga suurt tühimikku. Hurtsi Baltikumi kontsertide soojendamine kõlas hästi – ma tean, kui raske on saada kedagi toetama. Lisaks said nad Eesti Laulu võistlejate nimekirja ning tulid lõpuks kuuendaks.” Esialgu John Aasiale tegelikult ei mõelnud, ka bändiga oli algselt jutuks just Euroopa. “Nad ise olid huvitatud Inglismaast, aga sa tead UK turgu – kõik tahavad sinna minna ja tunduvad unustavat, et on ka teisi riike. Seega ma ütlesin neile, et UK on tore, aga te kulutate selleks kõvasti raha – olete te selleks valmis? Vahepeal aga mõelge Saksamaale, Kesk-Euroopale, sest ma näen seal potentsiaali.” Aga huvi pärast testis John eelnevalt oma Aasia sõpru ning kõik ütlesid, et IW*E justkui klapib selle turu jaoks, tagasiside oli hea. “Rääkisime veel veidi detailidest ning siis panin lauale, et kuulge, aga mis te Aasiast arvate?” Bänd kõhkles tõsiselt – “Miks? Miks me peaks sinna minema?”
Kaks karu ja üks rebane. Näide võetud IW*E koti disainilt.
Nagu me juba teame, siis otsustati siiski katsetada. Kõigepealt sisenemine läbi showcase festivali Koreas – juba nimetatud Zandari festival. Seejuures on showcase festivale seal regioonis alles ülivähe. “Areneb neil see see osa alles,” seletab John. “Lisaks on veel üks Koreas, mis on rohkem K-Popile keskendunud ja praktiliselt välisbändideta. Music Matters Singapuris – see on selline Midem-tüüpi, segavad muusikat ja tehnoloogiat, väga kõrgete standarditega ja väga kallis – entry fee üle 1000€, ja väga kõrge tase, a la Live Nation Asia CEO käib seal. Meidki kutsuti tegelikult septembris sinna, aga olime siis Hiinas ja pidime tegema keerulisi valikuid. Siis üks Jaapanis – TIMM (Tokyo International Music Market), mis üpris Jaapanile endale keskendunud, üks Vietnamis ja üks pop-up/rändav festival, mis tuleb Tais.”
“Aga nad võtavad end kokku. Näevad, mis toimub Euroopas. Euroopas on muidugi showcase festivale juba liiga palju – igal riigil on oma ja võid aasta otsa erinevatel käia. Alustad aastat Eurosonicult, siis MENT, siis TMW, siis Brightonisse sõit… Ja suures plaanis igal pool samad näod. Aasias nad alles hakkavad mõistma, et neil on vaja tutvustada oma bände Aasiast väljapoole. Näed ju väga harva Aasia bändi Euroopas tuuritamas? Nad lihtsalt ei tea veel, kuidas seda teha. Kui Aasia bänd ütleb, et tuuritas Euroopas, ja küsid, et kus, siis vastus on, et UK. Ja veel? “Ainult UK. Oleme väga huvitatud, aga ei tea, kuidas, kellega rääkida?” Väga hägune ala nende jaoks, muutus võtab aega. Viimasel TMW-l oli väike fookus Jaapanil. Aga kas mäletad artistide nimesid? Tõenäoliselt mitte. Ma ka mitte. Taas tulid siia, kuid suuremat plaani taga pole. Aga loodavad, et showcase festival aitab.” Mitte, et Euroopas alati bändid käiks sisulise plaaniga showcase festivalidel, aga vähemalt jagub ka eesmärgistatud tegevust. Lisaks on Johni sõnul Aasia artistid veel eriti häbelikud ja ei julge inimestega rääkida.
John ütleb, et kui bänd mängis Jaapanis ja Koreas, siis resoneerus see allapoole välja, tekitas huvi ka seal. “Lisaks ma ütleksin, et kui tuuritad Aasias, avab see mingid uksed ka Euroopas. Ma pitchisin kõvasti festivale ning lõpuks saime pakkumise suurelt festivalilt Poolas. Ma võtsin korraldajaga ühendust ja näitasin, mis bänd on saavutanud viimase 12 kuu jooksul. Ma tegelikult küsisin lausa otse, et miks? Nad ütlesid, et esiteks muusika klapib väga hästi, sest see on festival, inimesed tahavad tantsida ja nad on väga huvitatud nende edust Aasias.”
Ka meediaga suhtlus on seal teistmoodi. “Mulle tundub, et meediale ligipääs on Aasias oluliselt lihtsam. Siin, kui tahad mõne suure kanali direktorini jõuda, siis pead kõige alustuseks sekretärist läbi murdma, alles siis leidma sobiva aja jne. Pikk protsess oma filtritega. Aasias on aga kõik palju vabam, osalt küll ka seepärast, et oled välismaalane ja tood uut sisu. Kohtasin juhuslikult MTV Asia direktorit showcase festivalil, lihtsalt veetsime natuke koos aega ja küsisin, mis ta arvab? Ta ütles, et suurepärane, saada mulle failid, avaldan materjali kahe päeva pärast. Olin muidugi üllatunud, aga seal võidki teha äri rohkem otse tänaval. Ehkki, seal on veelgi olulisemad isiklikud suhted ning olen sellesse varasemalt parajalt aega pannud, sotsialiseerunud ja tooste tõstnud. Kui inimesed teavad sind, saab juba paariminutise ärijutupeale vastuseks, et nad saavad teha seda ja toda.”
“Samas neil ei ole PR-agentuure. Tead küll, siin, näiteks kui lähed Saksamaale ja tahad oma albumit promoda, mis teed? Helistad PR-firmasse, annad neile raha ja nad teevad oma töö. Aasias on see palju keerukam. Seal sellist asja ei eksisteeri, sest kohalik plaadifirma teeb kohaliku artisti jaoks kõik. Everything from A to Z. Siin indie-bändina pead teadma ja tegema kõike ise või vähemalt suurema osa, seal aga pead olema signeeritud mõnda “suurde majja” – Warner, Universal Thailand… Seega taas, pead lihtsalt teadma, kes teeb mida ja lähenema kiht-kihi haaval, tagant sundida ei saa. Sa ei saa seal öelda: “Hei! Sa pead lisama selle bändi oma esinejate nimekirja järgmise kuue kuu pärast.” See peab tulema loomulikul teel. Kui aga mult Jaapani kohta küsid, siis ma alles isegi proovin aru saada, kuidas see toimib. Ma tean tegijaid, aga seal on ikka paljud asjad teistmoodi. Ja ka meediale ligipääs paistab seal olevat raskem kui kuskil mujal.”
Varasem keeleküsimus tekkis ka sellest, et Korea jaoks sai IW*E-l tehtud spetsiaalne ports koreakeelseid T-särke, mis aga mitte kõige suurema üllatusena näiteks Jaapanis üldse ei müünud. Samas mujal läksid vabalt kaubaks. Teen isegi nalja, et võibolla nad mõtlesid, et räägime ka Eestis korea keelt. “Vaatasime lisaks, et disain oleks sealkandis trendikas ja ehk lausa veidi nunnu – tegime korea tähtedega särgi, kus bändi esindamas kaks karu ja üks rebane. Ma ei taha öelda, et peame ilmtingimata Jaapanis rohkem merchi müüma. Müüsime neid hobusega särke edukalt ja ma mäletan, et üks tüüp tahtis isegi Kasparilt (helitehnik Kaspar Brandt – toim.) särki seljast osta. Aga peaks siiski süvenema sellesse ja tegema korraliku Hiina ja Jaapani versiooni, sama disain, aga erinevad kirjad.” CD-de puhul aga on kommentaariks, et keeruline tänapäeval. “Midagi peab kindlasti olema, aga ma ei sihiks seda liiga palju. Aga kindlasti tasub teha mõned vinüülid. Koreas, kui ma käisin ühe Iisraeli bändiga ja neil oli just uus vinüül väljas, siis me müüsime kõik ühe õhtuga. Ma küsisin ka, et kõik ostate vinüüli, kas teil on kõigil mängija? Vastuseks, et ei-ei, pole mängijat, lihtsalt tahame panna selle kuskile… Seega, osalt tasub läheneda ka kui kenasti tehtud kunstiteosele, läheb hästi.”
Keel ja lokaliseerimine on aga kindlasti äärmiselt olulised sotsiaalmeedias. “Kohalikud postitused, kohalik keel, asjakohane sõnakasutus, asjakohased märksõnad kohalikus keeles – näed kohe, kuidas saad õige tagasiside. Ka asjakohane sisu – näiteks Jaapanis on populaarne “kawaii”, mis põhimõtteliselt tähendab nunnut, üldiselt üks tüdruk armsat poosi võtmas. Me muidugi palusime Johannal sellise pildi teha (naerab). Naeruväärne, eks? Aga ta tegi ühe ja saime kõvasti tagasisidet. Sa tunned ära, millal saad õige tähelepanu. Eriti kui saad pöördumisi suuremalt meedialt nagu Marie Claire. Tead seda, moeajakiri? Marie Claire Korea hakkas meid Instagramis jälgima, kui hakkasime lokaliseeritud sisu postitama. Paistsime tundvat kultuuri, mis küll pole muidugi täielikult tõsi, aga töötas. Seega enda kohandamine on ses mõttes hea. Kuni mingi piirini muidugi.”
"Kawaii" pildi näide, IW*E särgiga muidugi.
Esinemiste osas rõhutab John, et alati tuleb publikuga suhelda. “Sa ei pea rääkima oma elulugu laval, aga paar sõna kohalikus keeles – tere, kuidas läheb, kutsu neid tantsima ja muud sellised asjad, kindlasti täna publikut igal kontserdil, näita üles veidi austust. Alati kutsu publikut pärast bändiga merchilaua juurde kohtuma, pilti tegema või drinki võtma ja niisama lobisema. Sa oled välismaalane, sa oled külaline. Pane publik tundma, et sa austad neid. Ja väldi tundlikke teemasid. Näiteks Hong Kongis, kontsert läks hästi ja Hando (Hando Jaksi – toim.) tahtis publikut tänada, aga ütles “Me oleme nii õnnelikud, see on meie viimane Hiina tuuri kontsert”… Ma vaatasin Kaspari poole, Kaspar vaatas mu poole… Midagi ei juhtunud, aga silmasin osasid inimesi nägusid tegemas. See on nagu Eestis öelda “Aitäh, Venemaa!”.”
“Need on väikesed asjad, aga kindlasti ära räägi poliitikast. Üldse mitte. Tais on see eriti tundlik, sind võib panna vangi selle eest. Kui ma seal veel promootorina töötasin, siis saabus bänd Kings of Convenience ja tänavatel oli just metsik mäsu – punased kollaste vastu, võtmas positsioone, armee igal pool… ja laulja otsustas laval kanda punast särki. Kuulsime inimesi vilistamas. See polnud lihtsalt kohane. Muidugi käitu kaamerate ees viisakalt, sellest on palju lugusid. Backstreet Boys, 9000 inimest Bangkokis, kõik naised või no vähemalt 8600 neist. Nagu tavaliselt, kolm esimest lugu lava eest pildistamiseks ja filmimiseks, aga mingil põhjusel jäid nad tsipa kauemaks, 30 sekundit ja manager läks kaameraid peksma. Tõmbasin ta sealt ära, viisin välja ja ütlesin, et mine lihtsalt ära. Kõigele lisaks näitas keskmist sõrme kaamera ees. Sellist asja seal lihtsalt ei saa teha. Mu partner ütles, et John, sa pead selle probleemi joonde ajama, see on homme uudistes. Õnneks õnnestus kõik maha rahustada, rääkida agentuuriga, ajakirjanikega ja politseiga. Inimesed ei mõista, et isegi kui nad on superpopulaarsed, siis neis riikides võid minna vangi ka vaid FB-postituse pärast. Võid minna vangi ka kui räägid halvasti kuninga kassist. Pead olema väga ettevaatlik. Sama Hiinas, pead vältima poliitikat. Ma tavaliselt juhendan bände enne sõitu.”
Uurin ka, kuidas talle endale tundub, kas edusammud IW*E-ga tulid aeglasemalt või kiiremalt kui oodatud? “Ma ütleksin kiiremalt. Korea efekt tuli osalt üllatusena. Mõtlesime, et läheme proovime ja jätkame Euroopas, aga me kõik otsustasime, et peab minema tagasi. Teisel korral oli Koreas veelgi parem. Sama Hiinas. Samas aga aeglaselt Jaapanis, tahaks seal midagi efektiivsemat ja väledamat. Muidugi oleme üldse mingist edust veel kaugel, need on keerulised riigid, aga kokkuvõttes liigume ja saime ka Vietnamisse ja Malaisiasse otsapidi. Minu visioonis on sellised kolmeaastased sprindid, kus kasvatad ja proovid. Igal juhul paistab, et liigume õigel rajal, aga pole kindlasti veel kohal. Edukaks loen, kui on klubikontserdid tuhandele inimesele. Praegu oleme sellest väga kaugel – alla 200-300. 14 kuu kohta pole paha, kasvatada turgu kuues riigis, aga vajame tõuget, et jõuda järgmisele tasemele.”
Samas on sealseid IW*E tegemisi siiski raske panna arusaadavasse konteksti, lihtsasse võrdlusesse Euroopaga. Kasvõi olemuselt on sealsed kontserdid rohkemgi sotsiaalsed sündmused, sõpradega pidutsemiseks, vähemalt suuremas osas sealsetes riikides. Seal navigeerimiseks peab mõistma geograafiat, teadma festivale ja millised klubid kuskil on. Ainuüksi Tokyost võib tuua väga erinevad kontserdid. Kõige esimene näiteks täiesti võrreldamatu piletihinnaga – 36 euro eest siinkandis naljalt tundmatut bändi vaatama ei lähe, seal oli see juba klubiga allapoole räägitud number, publikut vahemikus 70-100. Tundub natuke arusaamatu, aga põhimõtteliselt olid selle tulemuseks sel aastal tehtud viis Jaapani kontserti. Teise näitena Tokyost jällegi IW*E ühe idol-bändi soojendajana, kus publikuks, vähemalt esialgse ehmatusena, saalitäis keskeas valgekraesid, nn “salarymen”, kes muidugi peale kontserti just oma iidolitega kohtumiseks järjekorda võtsid. Tuuri tasemelt parima klubi jällegi leidsid nad, eelarvamustest hoolimata, hoopiski Hiinast.
Piletihinnad polnud mujalgi erakordselt soodsad – Koreas 10-15 eurot, Malaisias 15 jne. Ei oskagi täpselt arvata, millest selline erinevus Euroopaga tuleb. Klubid töötavad nagu klubid ikka ja seal eriti priske hinnaga Jaapanis ju ometi eriti prisket kultuuridefitsiiti pole. Küll aga kõlab miskipärast loogilisena, et siinsed hinnasoovid T-särgi eest on seal jällegi ebatavalised. “Malaisias ja Vietnamis on festivalil T-särgi hind pigem 5 eurot ja kui ütlesime, et tahame müüa T-särki 20 euro eest, öeldi, et inimesed kindlasti ei osta. Langetasime 15 peale ja üllatuseks müüsime kõik maha.” Teiste rahakotis veel sorides – IW*E Aasia seiklus polnud vaid rets investeering bändi poolt. Jaapan küll osutus kahjumiks, aga tasakaaluks õnnestus mujalt natuke teenida. “Tänu EAS ja Music Estonia toetusele tegime ka mitu showcase esinemist, aga järgmisel aastal peame end toetustevabaks töötama. Nüüd on mõned kontserdid, mis tasuvad hästi ja müüme ka plaate ja bändikraami. Eesmärk on saada bänd tõesti iseseisvaks.”
Uue aasta eesmärkides on muidugi ka Aasiasse minek kirjas. “Ilmselt vähemalt üks tuur. Oleme saanud Koreast kutse mängida ühe elektro-bändiga, kes sobib meiega hästi ja toob ka ise rohkem rahvast. Tõenäoliselt Seoulis paar kontserti koos. Sarnane ettepanek on Hiinast – see on pigem indie-bänd, aga peaks samuti klappima. Suveks on üks pakkumine Singapurist ja kui mängime festivalil Singapuris, siis võiks ka Malaisias vähemalt ühe kontserdi anda ning uurida võimalusi Vietnamis… Võib taas regionaalseks tuuriks kujuneda. Eraldi tugev fookus saab olema Jaapanil. Töötame selle kallal, tahaks saada bändi mõnele suuremale festivalile. Mulle tundub, et see on võti sellele turule – saab suurema tähelepanu ja loob maastiku tuleviku klubikontsertide tarvis. Ka Jaapani meediale proovime eraldi rõhku panna.”
“Mulle tundub ka, et “Patience” vajab järge. Tõenäoliselt mitte päris uut albumit, aga vähemalt paari uut singlit. 2016. aasta materjal kipub meedia jaoks juba liiga vana olema. Saksamaal alustasime tööga alles eelmine september, mis on päris hilja, kui album on juba nii pikalt väljas. Ja sealt tuli ka vastavalt tagasiside – ei kajasta eelmise aasta asju. Sellega oleks võimalus end ka tsentraliseerida, globaalselt või vähemalt regionaalselt ühte rütmi ajada. Vähemalt nii, et üks kampaania Euroopas, teine Aasias. Selleks aga vajame midagi värsket,” võtab John lähema tuleviku plaanid kokku.
Sel reedel tähistab I Wear* Experiment seiklusi kontserdiga Sinilinnus, mis jääb lõppeva aasta ainsaks avalikuks ülesastumiseks Tallinnas. Külla on kutsutud Deer MX Hong Kongist ning JVNR Seoulist.