Foto: Taavi Arus
Vennaskond tähistab 22. detsembril oma 33. aastaringi uhke kontserdiga Tallinnas, klubis Factory. Võtsime natukene juttu puhuda Vennaskonna vapra sõduri Anti Pathique’ga ja pinnisime, mis asi see Vennaskond on, mis mussi ta ise kuulab ja mida muusika temaga teinud on.

Mul on mulje jäänud, et Vennaskond pole ainult bänd, vaid midagi rohkemat? Kas on nii?

Ilmne liialdus.

Milline on olnud kõige jaburam Vennaskonna kontsert?

Vennaskonnal on väga palju jaburaid kontserte olnud, aga sellist kõige jaburamat pole nagu olnudki veel. Ma arvan, et see tuleb veel kunagi tulevikus.

Räägime anarhiast? On see Vennaskonna puhul kunstiline taotlus, romantiline liialdus või tõsine poliitiline programm?

Viimasel ajal on nii, et kui keegi ütleb kusagil, et davai, räägime anarhiast, siis võtab õige pea maad vaikus, umbes selline nagu oleks ment sündinud. Omal ajal, kui kõvad punkarid olime, libises see teema tihtilugu läbi. Keegi jälle alustas, kohe oli vaja vastu vaidlema hakata – tige vestlus käis, kestis vahel hommikuni. Sinna juurde kuulus liitrite viisi õlle kaanimist. Tänapäeval, kui ma üldse joon, siis viina ja anarhiast viitsin ma kõige vähem rääkida.

Vennaskond ilmselgelt romantiseerib kõike. Isegi lugu „Disko”, mis pidi algselt mõnitama diskoperseid, hoopis kaunistab punase bemmiga osse. Kas ilma romantikata pole üldse enam võimalik elada?

Ilma romantikata on umbes sama jama elada kui ilma erootikata või eksootikata.

Mis bändi mõeldakse loos „Tseremoonia” – „ammu surnud bänd, mis kokku tulnud taas ja räägib oma rasket lugu”? See on vist Mait Vaigu tekst, aga mis bändi ta mõtleb või mis bändi sa mõtled?

No mina ei mõtle siin mingit bändi, vaevalt ka Mait midagi mõtles, kui ta need sõnad kirjutas. Pealegi ta kirjutas “ammu surnud staar ja lemmikbänd on kokku tulnud taas”. Mis on mõttetus.

Mulle on piltide järgi jäänud mulje, et te olite kunagi kõvad tsiklimehed. Kuhu teie mootorrattad kadunud on?

No fotode abil ju ongi võimalik igasugust muljet tekitada. Kunagi, kui Orkut veel popp oli, panin sinna üles endast foto, kus ma seisan palja ülakehaga enda Marja tänaval asunud korteri vannitoas sellises atleetvõimlejatele omases poosis – käed püsti ja rusikad rullis. Hästi pisut timmisin ka seda fotot, värve ja mingit Photoshopi filtrit Pinch ja tegin biitsepsit paremaks. Pärast Truba küsis veidi kahtlustaval ilmel, et kuule, ütle ausalt, see oled päriselt ka sina seal pildi peal või? Ma valetama midagi ei pidanud, aga samas olin ilgelt rahul enda vahva vembuga, et sõpra ninapidi sain veetud ja viimane mind nüüd sportlaseks peab.

Samas mulle ei meenu endast ühtegi ülesvõtet, millel oleks näha mõnda mootorratast. Siis ilmselt ei ole mina selle mulje tekitamisele kaasa aidanud. Mul on küll motoroller täiesti olemas. Ja mõned fotod, mis ma tegin siis, kui ma selle rolluga seenel käisin mõned aastad tagasi, suhteliselt seenevaeses metsatukas. Nende ülesvõtete põhjal ei anna kuidagi tervet Vennaskonda kõvadeks tsiklimeesteks pidada.

Kõige motom mees on Vennaskonnas minu andmetel Allan Vainola, kellel on motikaid olnud hulgi igasuguseid. Tal oli ka mootorratta varuosade pood mõnda aega. Nüüd on sellest palju aega möödas ja Vainolal on raudselt juba uued hobid käsil.
Tsiklimehed. Tallinnas, Keemia tänaval, sõbrapoiss Taunoga.Foto: erakogu
Mis mussi ise kuulad?

Kui jätta välja räme pilv punk- ja rockansambleid aastatest 1970 – 2000, mille üles lugemine tundub hetkel suhteliselt mõttetu tegevus, siis umbes kusagil aastal 2000, olles täielikult igast keevitamisest tüdinenud, avastasin enda jaoks elektroonilise muusika. Parasjagu olin ma Vennaskonnast välja visatud või ütleme viis aastat kestval loomingulisel puhkusel. Samal ajal lahkus ansamblist ka bassimees Mait Vaik. Ilmselt oli temalgi kõigest kopp ees, mis bändiga seoses toimus.

Igal juhul meie meelestatused sobisid see hetk ideaalselt ja me lõime kampa, tegime firma, ostsime hunniku võimsaid arvuteid kokku ja hakkasime suuri plaane pidama, kuidas kiiresti arenevas infoühiskonnas shefilt läbi lüüa. Rohkete ideede padrikus ei suutnud me isegi päris kindlat otsustada, millisele neist siis nagu keskenduda ja raha teenima hakata. Läbisegi jamasime erinevate muusika-, disaini-, arhitektuuri- ja lennundusprogrammidega. Mina, kes ma olen matemaatikas eluaeg täiesti tume öö olnud, õppisin usinalt JavaScripti ja erinevaid 3D- ja Cad-programme. Mait tegeles vapsee millegi salajasega, millest ta polnud nõus isegi mulle rääkima. Sinna juurde kuulasime huupi erinevat synth-poppi ja electropunki stiilis D.A.F., Suicide, Chemical Brothers. Traadimuusikast küllastatuna oli peamine, et mingi kuradi rock ei kraabiks kõrvu.

Meie esimesed ettevõtmised õnnestusid ja firma kapital kasvas jõudsas tempos. Kontor, mis asus kesklinnas, oli põnev paik paljudele ja saavutas õige pea üsnagi tiheda liikluse. Kuigi see oli meil algselt mõeldud pinnaks, kus ajada asju enda äripartneritega, hakkasid õige pea selles inimsummas domineerima meie endised ja uued niisama sõbramehed. Olime loonud mingi veidra keskkonna, kus oli kõigil hea, mõnus aega surnuks lüüa ja lõugu laksutada. Töö jaoks hakkas kõige selle kõrvalt ajapikku järjest vähem aega jääma.

Mingil hetkel imbus meie populaarsesse kontorisse mees hüüdnimega Sam. Sam oli cool tüüp ja kõva spiidifriik. Seljas oli tal Jaapani technomehe stiilis nailonjope ja nii öösel kui päeval kandis ta tumedaid päikeseprille. Ka oli tal saatjaskond, mis koosnes enamasti mõnest kenast tibist ja trobikonnast püüdlikult iga tema liigutust jälgivast noormehest. Sõbrunesime kiiresti ja õige pea tegime kõike koos. Sam kuulas ainult väga radikaalset Detroiti technot ilma ühegi järelandmiseta, temast sai mulle teejuht elektroonilise muusika juurde. Vähemasti aitas ta mul orienteeruda sellel vahepeal kiiresti tekkinud, paljupalgelisel ja minu jaoks vägagi segaselt mõistetaval muusikamaastikul.

Selgus, et kõik see aeg, mil meie olime enda bändirida ajanud, kulutanud kingi mööda Eestit ringi tuuritades ja 7-vaprat stiilis telesaadetes aega raisanud, on kõik edumeelsemad noored hoopis põnevamalt osanud enda vaba aega sisustada.

Kadedaks tegid jutud vahepeal toimunud pidudest kohtades, millest ma polnud kuulnud või ei osanud kahtlustadagi. On kummaline, et elad samas linnas, käid samu tänavaid mööda, aga vastavalt seltskonnale, millesse sa kuulud, on kõik totaalselt teistsugune.
Foto: erakogu
Mõistsin, et rockipeerude keskel raisatud aeg tuleb kiiresti tasa teha ja sukeldusin pea ees sellesse virr-varri. Klappe ma peast ei võtnud ever. Ahmisin endasse läbisegi acid house’i, hardcore technot, minimali, hip-hoppi ja trance’i sellisel hulgal, et lõpuks hakkasin neil isegi vahet tagema ja oma lemmikuid leidma.

Aastaks 2002 oli minust, vanast punkarist, vormunud tulihingeline electroclashi fanatt. Ilmselt hakkasin vaikselt kõigest küllastuma ka ja otsustasin kompromissi kasuks valides olemasoleva tantsumuusika hulgast välja sellise, mil oli mingisugune side minu varasema muusikalise maitsega. Punkarile sarnaselt üheselt mõistetavat välimust mul ei õnnestunud saavutada, aga hinges olin ma vankumatu electromees, kes õlle asemel tarvitas palju huvitavama viskoossuse ja suunitlusega vedelikke ja pulbreid. Punkmuusika oli ennast selleks hetkeks täielikult ammendanud. Seal ei toimunud mitte midagi samal ajal kui uut hoogu tiibadesse saav electroclash andis selliste leibelite alt nagu Gigolo Records, Disco B ja Erzatz Audio välja üha ägedamaid plaate tegijatelt nagu Kitbuilders, IF, Bolz Bolz, Le Car, ADULT., Felix da Housecat, Peaches, Miss Kittin & The Hacker, Fischerspooner.

See vastus venib nagu iirisedraakon, ma pean kuidagi otsad kokku viima. Nüüdseks on sellest juba mõned ajad möödas ja märkamatult olen ma taas tagasi Vennaskonnas. Punk enam nii hullult kõrva ei kraabi ja rockiga saab ka hakkama.

Mõni uus avastus.

YouTubes komistasin mõned päevad tagasi ühe video otsa. Viagra Boys ja Research Chemicals on loo nimi. Esimene mõte oli, et jess, Punks not dead! Väga õige attitude. Attitude on muusika puhul alati esmane.

Nõus. Aitäh!

Ole lahke!
Foto: Taavi Arus