Eesti Fonogrammitootjate Ühing korraldab 3. aprillil taas Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad gala. Neljandat aastat toimuva sündmuse eesmärgiks on esile tuua ja tunnustada parimaid Eesti muusikavaldkonnas tegutsevaid ja selle arengule kaasa aitavaid isikuid. 13. märtsil kuulutati välja seekordsed nominendid ning hea meel on tõdeda, et neljandat korda on Aasta Meedikanali nominentide hulgas ka Rada7.ee.

Heaks tavaks on ka kujunemas, et me aitame EFÜ-l neid tavapäraselt küll pigem kaadritaguseid, kuid ometigi hindamatult olulisi superstaare esile tõsta.

Oma selle aasta esimeses loos rääkisime albumikujunduse nominentidega disainist, nüüd on kord helitehnikute käes.

EMEA 2018 kategooria "Aasta helikunstnik" nominendid on:

Otto-Karl Vendt
Kaspar Brandt
Kristo Kotkas

Järgnevat teksti lugedes võite isegi aimata, miks eelmisel nädalal sissejuhatust kirjutades mõtlesin, et peakski edaspidi tegema intervjuusid ainult albumikujundajatega ning sel nädalal olen veendunud, et edaspidi küsitlen vaid helitehnikuid. Millised põnevad lood, igaüks väärt omaette intervjuud! Siin teile aga lausa kolm-ühes – head lugemist!

Kuidas see värk käib, mismoodi saab ühest inimesest helitehnik? Milline oli sinu lugu?

Otto-Karl: Kui jätame välja selle, kuidas kunagi põhikoolis sai jõuluetenduste tarbeks õigel ajal taustamuusikat lastud ning proovitud täiesti valede vahendite ja võtetega koori võimendada, siis sai minu lugu alguse Mikk Saare bändi helindamisest. Kui ma õigesti mäletan, siis olin 15 aastat vana ning tänu oma vennale, kes oli Mikk Saare esimese albumi produtsent, sattusin alguses sinna juhtmeid kerima või fancymalt öeldes “roadieks”.

Seal kuulsin esimest korda ka sõnu XLR ja TRS. Tegelikult sellel hetkel ei teadnud ma ikka mitte midagi. Sain neid juhtmeid kerida umbes pool aastat, kui mulle pakuti hakata iseseisvalt seda bändi miksima. Tegelikult ega siiamaani ei saa päris täpselt aru, miks see pakkumine tuli. Eks seal oma osa mängis jällegi minu vend Timo.

Pärast kõnelusi bändi manageriga ulatati mulle sellel ajal kuulsa digipuldi Yamaha 01v2-e juhend ning kuna järgmiseks kontserdiks oli aega umbes nädal, siis olid päevad sisustatud. Läksin koju ja panin helipuldi voolu alla. Sain aru, et suurt midagi selle poole aastaga juhtunud polnud – ikka ei saanud midagi aru. Hakkasin juhendit sirvima ning jõudsin esimeste lehekülgedeni, kus räägiti “scenedest” ehk siis teisisõnu puldi sätungite salvestamise võimalustest.

Leidsin sellise võimaluse üles ka puldist ning seal ringi liikudes hakkasid ilmuma erinevate bändide “presetid”. Sealt ilmus välja The Suni preset, Smilersi preset ja näiteks ka veel 2 Quick Starti preset. See oli minu jaoks heureka moment. Alguses sirvisin ning uurisin täpsemalt, kuidas teadjamad helikunstnikud on erinevatele instrumentidele lähenenud ning siis asusin asju kopeerima. Siinkohal oleks vist paslik tänada Andrus Arbat ja Kristo Kotkast, kelle “presettidest” oli mulle suur abi!

Valmistasin siis kogu sessiooni ette ning kui live aeg käes, siis hoidsin hinge kinni, et keegi midagi ei küsiks ega sooviks. Selle nädalaga suurt peale kopeerimise õppida ei jõudnud. Meeles mõlkus ainult vanema venna antud nõuanne: “Artist on kuningas ning sinu ülesanne on teda võimalikult hästi laval tundma panna!” See lause on jälitanud mind siiani. Esimene live läks endalegi suureks üllatuseks hästi. Ilmselt siis keegi ei küsinud ega nõudnud suurt midagi. Edasi hakkas kogu kupatus minema juba ladusamalt.

Kaspar: Minu jaoks algas kõik keskkooli ajal kooliraadiost ja sealt edasi tulid juba koolidiskod ja -kontserdid. Ühel diskol oli helitehnika Mumix helifirmast renditud ja eks Kaupo Uibo nägi miskit minus ja kutsus suveks appi kontsertidele. Nii saigi alguses kõlareid tassitud ja kaableid ühendatud ning kontserdi ajal üle helitehniku õla piilutud, mida ta täpsemalt teeb. Mingi hetk, kui sõbrad hakkasid bändi tegema (The Nymph), kutsusid nad mind juba heli tegema ja erinevatel kontsertidel sai tutvutud teiste noorte muusikutega. Sellest siis arenes edasi juba koostöö Aidesega ja sealt edasi Iirise ja muude bändidega.

Kristo: Minuga oli see asi lihtne – ma mäletan täpselt seda esimest tunnet, kui nägin Draamateatri helimehe Jaan Allikmaa hämaras ruumis esmakordselt kõik neid säravaid tulesid, nuppe ja makke. Olin sekundiga armunud. Kõlab kinky‘lt, ma tean, aga nii see oli. Vanust oli mul kuskil viis aastat ja siis olin ma Draamateatris tihe külaline, kel oli vaba voli mööda maja kolistada – mu isa oli teatris näitleja. Edasi rahuldasin ma oma (heli)tehnikakirge kõikvõimalike asjade lahtikruvimisega ja uurimisega, mis nende sees on. Samuti oli mul kassetikas kogu aeg lauasahtlis valmis, millega kas muusikat kuulata või midagi lindistada. Mäletan selgelt ka seda, et esimese mikrofoni vedasin ma pika juhtmega vanemate voodisse, et nende salajutte pealt kuulata!

Niiöelda esimese "päris" salvestuse tegin ma 49. keskkooli bändiruumis, mille kasutamise õiguse andis meile klassivälise töö organisaator, härra Märt Sults, jah, seesama! Olime nimelt Villem Tarvasega mõlemad Aggressori liikmetena 49. keskkooli õpilased ja bändiruum kui selline oli totaalne haruldus tollel ajal. Mäletan, kuidas statiivide puudumisel paigutasin mikreid trummide kohale, riputades neid laest. Mikriteks olid muidugi kassettmakkidega kaasas olnud viimased juustud, aga vahet polnud! Bändi tegemine muusikuna võttis vahepeal täielikult fookuse endale ja nii ma tulingi helitehniku teema juurde tagasi alles siis, kui keskkool sai läbi.

Ma teadsin väga täpselt, et ma tahan tegeleda helitehnikaga, vahet pole kas live või stuudio, peaasi, et saaks sellega tegeleda, aga kurb tõsiasi oli, et nõukaaegsed süsteemid olid kokku varisenud ja midagi uut polnud veel asemele tekkinud. Ehk minusugusel noorel polnud mitte kuskil selle teemaga tegeleda, vähemalt ma ei suutnud midagi ise välja mõelda. Mäletan, et käisin tegelikult filas uurimas, kas oleks mulle midagi pakkuda, aga sealt öeldi, et noormees, kahjuks meie peod on peetud. Seetõttu ma otsustasin, et kui ma sellega tegeleda ei saa, mis mind huvitab, siis ei jää muud üle, kui hakata pappi tegema ja kes teeniks paremini, kui jurist – mõeldud-tehtud, läksin ja sain ka imekombel kooli sisse. Esimene aasta oli põnev, üldained ja uued sõbrad, aga kui juurasse süviti hakati minema, sain ma kiirelt aru, et siin pole mul mitte midagi teha… Ja siis ta juhtus – järsku kuulsin raadiost kutset, et hei, noor mees, tule Piraati helitehnikuks! Piraat oli tolleaegne super-hüper tippklubi, kus toimusid diskod ja kontserdid. Klubi omanik oli Jüri Makarov, tolleaegne muusikamagnaat, kellel oli superpopulaarne festival Rock Summer, raadiojaam Top Raadio jne. See oli ulmeline pakkumine ja ma olin kutsutud päeval 1000% kohal… nagu ka ca 300 ülejäänud noormeest…

Esimene vestlus laua taga oli paljulubav, sest teisel pool lauda polnud mitte ainult Jüri Makarov vaid ka Andrus Arba, keda ma tundsin, sest ta oli olnud meile Aggressoriga mitmeid kordi helitehnikuks. Tuli välja, et ei otsitud helitehnikut mitte ainult klubisse Piraat, vaid ka kohe-kohe tekkivasse Eesti esimesse helitehnika rendifirmasse, mille nimi sai olema… drumroll… First PA! Ühesõnaga ma olin mega-sisse võetud ja otsustasin, maksku, mis maksab, sellele tööle saada. Ja saingi. Ajapikku jäi nendest hinnanguliselt 300-st tüübist reaalselt tööle kolm kutti, kellest alale pidama on jäänud kaks. Mina ja Rene Liitmaa, kes on nüüd Eventechis heliosakonnas boss. Andrus on samuti Eventechis. Peale Jüri äride luhtumist ja First PA laialisaatmist olin mina sellises šokis, et palgatööle enam minna ei soovinud. Ma ei tea, mis ma siis olin, mingi 20-ne ringis või nii. Siis oli ka viimane kord, kui ma olen kellegi teise palgal olnud, edaspidi otsustasin ise hakkama saada. Võtsin suuna bändidega töötamisele, Andrus andis mulle esimeseks artistiks, kellega töötada, ansambli 2 Quick Start. Ta ise läks Smilersisse ja on seal tänase päevani! Mina aga olen läbi aegade omanud au töötada selliste artistidega nagu 2 Quick Start, Metsatöll, DAGÖ, Tanel Padar & The Sun, Lenna ja nüüd Shanon – kui mainida ära kõige popimad. See on olnud super tripp ja olen nautinud kogu sõitu! Live töö kõrvale olen loonud ka salvestusstuudio, tegelikult isegi kaks sellist praeguseks, ja rahutu tegelasena tegelen veel samas ka helitehnika müügiga ja väikses mahus ka spetsiifilisema tehnika rendiga.
Otto-Karl Vendt
Mis on see, mis ajab ühe helimehe hommikul, või pärastlõunal peale rasket ööd, voodist välja ja inspireerib tegutsema? Mis on selles ametis nii võluvat, et oled seda teinud ja teed nii hästi, et oled nomineeritud “aasta helikunstnikuks”?

Otto-Karl: Fakt on, et selle ala peal töötades peab sul olema entusiasmi ja huvi. Minul õnneks ei ole see raugenud ning mida aeg edasi, seda põnevamaks ja huvitavamaks muutub. On tuttavad need hetked, kus oled koju jõudmas näiteks kell 5 öösel ning samas tead, et järgmise kontserdi heliproov on kell 10 hommikul. Ometigi pole tõusmine mingi probleem ning senimaani pole kordagi mõelnud ka ameti vahetamise peale. Seda, miks mind on nomineeritud aasta helikunstnikuks, teavad paremini ilmselt inimesed, kellega koos on tehtud projekte, mis on õnnestunud ning inimesi mingil moel puudutanud. Helitehnik on samastatav bändi liikmega, kellest üksi pole mitte midagi kasu. Koos töötamine on võti ja koostöö mulle meeldib.

Kaspar: Olla üheks lüliks bändi ja saalis olevate inimeste vahel ja tunnetada seda energiat, mis lavalt tuleb, on ülimalt mõnus ja sõltuvust tekitav. Kui pikem paus kontsertide vahele tekib, siis on selline tunne, et midagi kripeldab ja on elust puudu. Ehk siis pigem ei ole küsimust, kuidas voodist välja saada, vaid kuidas oleks rohkem ja ägedamaid kontserte.

Kristo: Mul ei ole vist kunagi olnud raske minna tööle, sest tõesti, olen olnud õnnelik, et olen saanud teha enam-vähem täpselt ja ainult neid töid, mis mulle meeldivad. Loomulikult on olnud lihtsamaid ja keerulisemaid inimsuhteid erinevatel aegadel, aga reaalselt puldi taga olles saan ma sellest tööst täieliku naudingu, tõenäoliselt adrekalaksu. Seega ma naudin oma tegemisi täiel rinnal ka paarkümmend aastat hiljem ja ei häbene tunnistada, et õpin teadmisi juurde iga päev. Töö on kahtlemata nauditav selles mõttes, et loominguliste inimestega töötamine ei saa olla kunagi igav – kuigi päevad võivad olla sarnased, ei ole nad kunagi üksühele samad. On piisavalt palju muutujaid, mis teevad selle töö vaheldusrikkaks ja ei saa ka salata, et kui oled osa näiteks mõnest suurest produktsioonist, kus peale kontserti lahkub platsilt tuhandeid õnnelikke inimesi, tunned ülevoolavat õnnetunnet ka sa ise – “Fuck yeah! Ma olin osa sellest asjast! Mega!” No ja siis muidugi ka stuudiotöö nauding, kus saad niiöelda sisse zoomida mikrotasandil ja lihvida läikima kellegi loomingut, minnes isegi kõige pisema detailini ja poleerides seda, kuni kõik on ideaalne! Ehk live töö on justkui selline makro- ja stuudiotöö mikrotasandil tegutsemine, mis kokku annab mulle täiusliku elamuse ja naudingu tehtud tööst. Kõlab tõenäoliselt veidralt, aga nii see on.

Nominatsiooniga on mul tõesti vedanud, nii palju kordi, kui on auhindu jagatud, on mul au olnud ka olla nomineeritud. Ega ma konkreetset põhjust ju ei tea, sest nominente panevad välja teised inimesed, aga ju ma siis olen oma tegemistega ikka piisavalt teistele silma jäänud ja sealt need nominatsioonid on siis tulnud. Usun, et kõigi eluvaldkondade inimesed, kes päriselt naudivad oma tegemisi, jäävad silma.
Kaspar Brandt
Mis on need olulisemad ja ägedaimad asjad, milles eelmine aasta kaasa lõid? Mis neis eriti ägedat just sinu jaoks oli?

Otto-Karl: Kui ma peaks eelmisest aastast välja tooma mõned projektid, siis olid selleks näiteks Tribute to George Michaeli kontsert Nordea kontserdimajas. Põhjuseid on selleks mitu – esiteks oli minu jaoks kogu selle projekti kulgemine õige. Kõik hakkas pihta juba proovidest, kuhu oli kaasatud nii monitorpulditehnik, kui ka mina, kes saaliheli eest vastutas. Informatsioon liikus aegsasti ning kontserdi toimumise päevaks oli kõigil teada, mida nad tegema peavad. Kogu protsess kulges väga sujuvalt. Teiseks mängis selles projektis olulist rolli see, et minu vastutada oli kogu heliproduktsioon. See hõlmas backtrackide valmistamist, koorihäälte duplikatsioonide salvestamist ning saaliheli ja hiljem ka telemixi tegemist. Ühesõnaga, tegu oli minu jaoks väga huvitava projektiga. Teiseks võiks välja tuua Trad.Attack!-i USA ja Tšiili tuuri. See tuur oli mulle väga hariv saamaks hakkama erinevates situatsioonides, kus võibolla pole sulle harjumuspäraseid vahendeid. Kolmandaks tooksin välja “Inglite Aja” heategevussaate TV3-s, millega teeniti abivajajatele üle kahesaja tuhande euro. Teeb ikka südame soojaks küll, kui oled saanud oma panuse sellisesse projekti anda. Lisaks muidugi oli see saade mulle ka tehniliselt põnev.

Kaspar: Kindlasti oli meeldejäävaim I Wear* Experimenti Aasia tuur – täiesti teine kultuur ja keskkond, lisaks paigutine keelebarjäär. Külastasime nii mitut erinevat riiki, et vahepeal läks juba endal ka sassi, mida kuskil teha tohtis ja mida peetakse antud riigis ebaviisakuseks. Söömispulkadega ei oska ma küll senini korralikult opereerida, aga nälga ei jäänud ja väga palju erinevaid uusi sööke sai ära proovitud.

Kristo: Eelmine aasta sai mul läbi pikaajaline koostöö ansambliga Tanel Padar & The Sun. Meid ühendas teistkümnetes aastates ühist tegutsemist, mis oli vägev tripp ja ma tänan kõiki bändist läbi käinud muusikuid selle võimaluse eest. Samas oli hea, et ta läbi sai, sest iga lõpp on ju teatavasti millegi uue algus ja kuigi ma olin Shanoniga seotud juba ka paari aasta jagu varem, sain ma nüüd pühenduda Shanoni miksamisele täielikult ja noh, ütleme nii, et selle seltskonnaga ei hakka samuti kuskilt otsast igav! Teeme aastas kindlasti päris laia kaarega üle 100 kontserdi, nii et enamus mahvi läheb selle peale. Sellegi poolest mahtus eelmisesse aastasse peale The Suni ja Shanoni livede ka nii mõndagi muud. Alustasin 2016. aasta lõpus õpitubade tegemist muusikutele ja tehnikutele ja jätkasin seda tegevust ka eelmisel aastal ning jätkan ka edaspidi. See on olnud meeldiv ettevõtmine. Samuti oli eelmisel aastal üks suur kontsert Ruja taasühinemise näol ja mul oli au olla abiks, pakkudes stuudiot kontserdi ettevalmistamiseks ning olin helimeheks nii platsil kui ka salvestaja ja kokkumängija DVD audio poole pealt. Olen saanud ka viimastel aastatel teha koostööd TV-produktsioonifirmaga RUUT, kes on pühendunud muusikasaadete tootmisele ja mul on olnud väga hea meel, et nad on valinud mind korduvalt oma partneriks nende saadete tegemisel.
Kristo Kotkas
Naeratav helimees on veidi kahtlane nähtus – pole päris kindel, kas kõik on parajasti suurepärane või täiesti lootusetu. Ma arvan, et see on õige koht, konkreetseid üritusi nimetamata, panna kirja mõned eriti säravad juhtumid, kus olukord on olnud nii kurb, et tagantjärgi on äärmiselt lõbus.

Otto-Karl: Tuleb meelde lugu, kus lava läks põlema. Enne bändi esinemist olid oma etteastet tegemas tuleneelajad ja ega päris täpselt aru ei saanudki, kus show lõppes ja reaalne oht algas, aga midagi neil ilmselt nihu läks. Järsku lasti lava tulekustutit täis ja oli aru saada, et nii mõnigi instrument on kergelt põletushaavades. Õnneks lõppes kõik ikkagi kenasti ning bänd sai ka natukene mängida. Veel on olnud päris mitu olukorda, kus on tehnika alt vedanud. Kas siis lootusetult kokku jooksnud või kuidagimoodi isetegevust tegema hakanud. Nendel hetkedel hakkab aeg kuidagi eriti aeglaselt jooksma ning ka see naeratav helimees on muutunud täiesti asjalikuks, püüdes anda endast parima, et show seisma ei jääks.

Kaspar: Ma arvan, et see tõsise helimehe kujund on tekkinud sellest, et enamus inimesi kohtab helimehi ainult töises keskkonnas. Kui kuulaja kuulab ühte kontserti, siis helimees kuulab samaaegselt 20 või rohkemat heliallikat, millest ta siis selle ühe kontserdi heli kokku paneb ja sellise täppiskuulamise kõrvalt lihtsalt ei jää aega naeratamiseks! Õnneks on inimese ajul hea omadus halvad mälestused kustutada ja head talletada. Kuid eks ikka ole olnud kontserte, kui teatud hetkel tõstad käed puldilt ja ütled endale: “Minu oskused ja võimalused lõppevad siin.” See oli vist Hard Rock Laagris, kus üks aasta montormixi tegin ja ülesehituse ajal saabus ootamatult korralikum paduvihm. Igatahes kogu selle asjade katmise ja ringijooksmise käigus ei pannud keegi tähele, et see monitormixi pult, mida ma kaks päeva kasutama pidin, oli kehvasti ehitatud lava tõttu servast servani vee all. Kohapeal seda ellu ei õnnestunudki äratada. Teiseks või kolmandaks bändiks olin Tallinnast uue töötava puldiga tagasi ja ülejäänud festival sai kenasti tehtud.

Kristo: Hehe, võibolla tõesti näeme me pisut tõsised nende pultide taga töötades välja, aga see on tõenäoliselt selle pärast, et me võtame tõesti oma tööd liiga tõsiselt! Nende paarikümne aasta jooksul, mil ma olen sel alal tegutsenud, on kahtlemata juhtunud tohutult lõbusat kui ka kurba. Tuleb mõista, et me töötame andekate inimestega, staaridega, kui te nii soovite öelda, ja näeme ning kuuleme paljugi sellist, mis trükimusta ei kannata. Meie töös on märkimisväärne osa loomulikul lojaalsusel ja diskreetsusel, mis võibolla mõnedel harvadel juhtudel lähemas sõpruskonnas ja õlleklaasi taga proovile pannakse. Kuid siin ja praegu ma loodan, et lugeja andestab mulle, kui ma jätan need lood rääkimata, vaid hoopis kutsun üles noort inimest, kes tunneb ennast ära noores minus selle inteka alguses, olema julged ja otsima endale rakendust mõnes tehnikarendifirmas, klubis või helistuudios ning selle asemel, et lugeda teiste jutte, asuvad hoopis elama läbi neid lõbusaid ja võibolla ka kurbi hetki tänaste ja tulevaste staaride kõrval, olles nende abimees, tehes oma unistuste tööd, nagu mina teen.

Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad 2018 võitjad kuulutatakse välja 3. aprillil toimuval pidulikul galaõhtusöögil restoranis Merineitsi. Eesti Fonogrammitootjate Ühingust on soovijatel võimalik galal osalemiseks pileteid soetada (rsvp@efy.ee).