Talbot ehk Magnus Andre ja Jevgeni Mikhailov.
Talbotil ilmus äsja, peale viieaastast pausi, uus album "Magnetism", mida kuulates oli suur rõõm tõdeda, et bänd ei ole saundis teinud mingeid järeleandmisi ja kõlab vägagi värskelt. Lisaks vastilmunud albumile on Talbotil ees peatselt algav Euroopa tuur ning see annab juba küllaga põhjust, et duo ühe osapoole, Magnus Andrega, põhjalikum jutuajamine ette võtta.
Palju õnne uue albumi puhul!
Aitäh!
Miks sai albumi nimeks "Magnetism?"
Veidike oli see teema, et mingil hetkel hakkas positiivsus tootma positiivsust ja negatiivne negatiivsust. Kuidagi elus hakkas see eriti silma paistma – kus oli, sinna tuli juurde ja kui ei olnud midagi, siis tekkis lausa vaakum. Justkui polaarsused olid võimenduses. Raske veidi seletada, aga nii see oli. Lisaks väike inside joke ka, kuna poisid hakkasid mind tuuri ajal Magnetiks kutsuma järsku, sest keegi ajas mu nime sassi vms, aga see selline keel põses teema rohkem.
Viimasest albumist „Scaled” on möödunud viis aastat. On see sinu meelest kahe albumi vahel liiga pikk või täpselt paras aeg?
Mul oli põhimõtteline soov plaat ikka paar aastat varem välja anda ja sisendasin endale ka, et tuleb kindlasti välja anda ja siin ei ole mingit juttu. Aga ikkagi niimoodi ei läinud. Lugudega on see värk, et nad algul peavad peas valmis saama. Kui sa varem üritad pressida, siis endal on selline toores tunne justkui keegi väänaks sind kui käsna. Tundus veidi mõttetu. Trummar ju elab Venemaal ja me ei saa nii tihedalt koos käia, et „Ou, teeks homme proovi?”. Vahepeal ei näinud me teineteist neli kuud. Aeg läheb aga kogu aeg edasi ja jõle kiiresti. Lõpuks eelmisel aastal hakkas asi nagu kooruma. Tegelikult oli see täpselt paras aeg, kui sa niimoodi küsid.
Kas sa oled pigem omaette nokitseja? Selles mõttes, et pidevalt salvestad mingeid käike, trummipartiisid või tahad, et koostöö oleks pigem orgaaniline, et saaks kellegagi arutada.
Tegelikult on nii, et kõik need biidid olen mina valmis teinud. Nii see tavaliselt käibki. Ei ole olnud, et Jevgeni tuleb siia ja hakkame ideid välja mõtlema. Mul on kõik patternid, rütmid, asjad enne valmis tehtud. Kõik. Kui koos teeme, siis harjutame ja peagi hakkavad arranžeeringud välja kujunema. See on koosmängimise mõte olnud siiamaani.
Jämmimise ajal ka ideid tulnud või te ei jämmigi nii tihti?
Jämmime küll, aga siis elame end mingis teises žanris välja. Kokkumängu harjutamise mõttes harjutame igasugu stiile, sealhulgas näiteks dubi. Igasugu selliseid lollusi teeme. Kavereid.
Kas sul seda ka esineb, et kirjutad mingid käigud, mis nüüdseks neli aastat vanad ja neid üle kuulates tekib tunne, et see on juba kulunud idee? Kuigi keegi teine peale sinu seda kuulnud pole.
Jaa, jaa. Seda juhtub päris tihti. Ongi kuidagi konkreetse ajaga seoses. Asjad lähevad nii kiiresti vanaks. Minu filosoofia on, et tuleb lihtsalt ära teha ja kõik. Meil on plaadi peal palju uusi lugusid, samas ka vanu käike. Aga need vanad käigud pole kunagi terved lood olnud. Üks käik on üldse aastast 2005.
Oo, lausa Leechi aegadest?
Mhmhh, Leechi aegadest just, kus ma tegin endale demosid koju. Üks selline riff, mida üldse mängisin kidraga. Lambist mõtlesin, et selle võiks ju looks teha. Sellest sündiski „Vanhalla”. Lugusid, mis tunduvad vanad, on jumala palju. Kui tollal mängisime, siis tundus lahe, aga enam mitte.
Oled sa väga kriitiline oma lugude suhtes? On juhtunud, et lugu on peaaegu valmis, aga sa kustutad kõik ära?
Ma olen MEGA enesekriitiline. Et asi minu jaoks toimima hakkaks ja et ise rahul oleks, peab kõik väga hästi klappima.
Magnus kärbiga nimega Kärt.
Kas Jevgeni on samasugune või on ta rahulikuma loomuga?
Ta on natuke vabam. Ta ütleb ikka välja küll, kui mingi asi tema jaoks ei tööta, siis me üritame koos lahendada. Tihtipeale ongi, kui midagi ei tööta, siis ei tööta. Isegi, kui ühele tundub, et töötab. Kuidagi tuleb sellest mööda vaadata ja siis saab selgeks, kas oli see käik või lugu midagi väärt.
Mis selle plaadi kirjutamise juures kõige raskem oli? Või aastatega kogemust juba nii palju, et mingeid erilisi komistuskive ei tulegi ette?
Minu jaoks kõige tüütum ja raskem töö on süntidega soundscape’ide loomine. Nad ei ole ükski ju sündikäik. Pigem miski, mis taustal hõljub ja annab sellisele „tšõnga-tšõnga” värgile atmosfääri või värvi. Kui sa mängid mingit vihast riffi ja taga on äge soundscape, siis see tekitab hoopis teistsuguse feeli. Saundide leidmine on tõeline pain in the ass. Võtab rõvedalt aega ja nõuab sellist peent tunnet, et „vot just see läheb ja teine jääb”. Mu workflow ka muutus. Sündiga tavaliselt mängitakse read sisse, pärast tuunitakse. Mul seda asja ei olnud lõpuks enam üldse. Nii kui tundus, et mingi asi on hea, kohe viuhti "nii, olemas, lähme edasi”. Kohe nii jäi ka, mingit parandamist enam polnud.
Sa oled ka aastaid tegelenud teiste bändide miksimisega. Kas see toob sinus esile veidi professionaalset kretinismi? Teisi miksides vast ju lihtne: bänd tuleb stuudiosse, ütleb umbes, mida soovitakse, aga kui pead enda bändi puhul otsustama, kas silme eest kirjuks ei lähe?
See ongi jah. Ma ise tean, kuidas neid asju võib teha ja kuidas see kõik peab kõlama. Ma usun, et kellegi teisega oleks lahe teha, aga ma ei ole seda siiamaani ette võtnud. Ma arvan, et see võtaks rohkem aega…
Ma tahtsingi kohe järele küsida: kas sa suudaks üldse kellegi teise kätte Talboti saundi usaldada?
See on väga hea küsimus. Tegelikult suudaksin küll. Ma peaksin küll olema selle inimese töö või loominguga tuttav. Ma just mõtlesin täna, et võiks vabalt teha kellegi teisega, kes saab aru, mis asja ma taga ajan. Aga kui sa enne küsisid võimaluste rohkuse kohta, siis Talboti puhul on võimalusi just vähe. Mängijaid on vähe, pille on vähe, aga see võimaluste piiratud arv välistabki selle olukorra, kus on liiga palju valikut. Kui tuleb midagi ägedat, siis see töötab igas asendis.
Samas, kuulsaid kaheliikmelisi bände ju on. Praegu tegutsevatest tuleb kohe pähe näiteks Death from Above ja mainstreamist Royal Blood. Tänapäeval, kahekesi bände tehes ei piira ju vast nii palju kui kunagi varem.
Tänapäeval on ju igasuguseid vidinaid, mida saab laivis kasutada, et midagi tühjaks ei jää. Ma ei mõtle nüüd otseselt backtracki. Arranžeering tulebki selle järgi teha, et lugu ei kõlaks tühjalt. Näiteks, bassi ja kidra puhul tuleb appi võtta sündid või sämplid, mis annab väga palju juurde.
Kui kuulasin Talboti viimast plaati, siis mõtlesin, et mida see meenutab ja tuleb tunnistada, et kõlapilt on veidi sarnane viimasele Pedigree albumiga (Magnus oli viimase Pedigree albumi produtsent – toim.). Mitte paha pärast üldse, aga kas sa ei ole vahelduseks mõelnud näiteks mõnda folkansamblit salvestada? Kogemuse võrra rikkam ja hoiab mugavustsoonist eemal.
Ma olen teinud erinevat stiili asju viimasel ajal. Lihtsalt see saund, mida sa kirjeldad, ongi minu käekiri. See, mida ma olen otsinud ja mis mulle endale meeldiks. Ise miksan sellise valemi järgi: kujutan, et olen rokkbändi lava ees ja mõtlen, mida ma tahaks siit kuulda, kuidas see bänd peaks mind mõjutama. Paned ennast justkui publikusse. Ma arvan, et see on maitse asi.
Tõsi. On ju ka helimehi, kes armastavad, et kõik käiks täpselt reeglite järgi, aga see vist pole huvitav. Osad noored produtsendid ju üritavad ka pigem vimkaga asju teha.
See on väga kihvt. Ma täiesti tervitan sellist värki. Kõik, mis ma olen teinud, üritan teha mingi kiiksuga. Et oleks mingi värskus. Liigne poleeritus ei käi üldse raske musaga kokku, kuna müstika ja oht kaovad ära.
Räägime natuke peatsest tuurist ka. Kes on üldse peaesineja? Kuidas see kokku sai pandud?
Alguse sai niimoodi, et meile saatis meili Rotten Soundist tuntud Keijo. Ta tegi ka teise bändi Morbid Evils, mis on sludge-doom bänd. Ta saatis kirja, et plaanib turneed ja tahab meid peaesinejaks, et endale teed rohkem sisse sõita. Ütlesin muidugi, et sügiseks on plaat valmis, mis oli vale, tegelikult sai kevadeks. Ta mingi hetk kirjutas, et tal tekkisid mingid takistused, aga ta aitab sellegi poolest tuuri kokku panna. Barren Womb pidi juba algusest peale kolmandaks tulema. Rääkisin Barren Wombi tüübiga, nad soovitasid JABBA juurde võtta, kuna nad mõlemad Norrast. Jäigi nii, et Talbot peaesineja ja Barren Womb JABBAga lisaks. Tuuri panidki kokku Keijo ja Barren Womb, ma ise ei löönud bookimises kaasa.
Kui sa veel Jarmoga koos mängisid, siis olid teil ju meeletult pikad tuurid. Kui siin Talbot vahepeal nii väga ei tuuritanud, kas sa tundsid sellest intensiivsest tuuritamisest puudust ka?
Ei tundnud, ausalt öeldes. Bänd ju muutus täiesti ja ma ei tahtnud selle vana kavaga üldse tuuritada. Tahtsin alustada puhtalt lehelt, kus on uus trummar, uued lood, kõik on uus. Kuna seda ei olnud, siis okas oli veidi hinges. Praegusel tuuril on see aeg möödas.
Vanu lugusid siis üldse ei tee?
Teeme ikka. Neid vanu hittlugusid, mida ikka nõutakse, nagu „Cayenne” ja „Spectral Express”. Neid ikka tahetakse alati saada. Ega me vanasid ära ei unusta, need on vinged lood. Nüüd on aga justkui uus hingamine, endal ka hea olla. Jevgeni on siiani esitanud ainult tema tulekule eelnevat repertuaari, mõnede mööndustega. Korraks oli uus lugu kavas, aga siis tundus, et pole ikka päris õige. Vanad lood on kihvtid, aga nad kuuluvad veidi teise aega.
Vanu lugusid saab ju alati veidi värskendada.
No nüüd on neil veidi teine nägu, sest pool bändi on ju uus.
Tunned sa ka Talboti laividel millestki puudust? Mäletan, et Roskilde esinemise ajal olid teil ägedad visuaalid taga. Neid ei ole mõelnud kavasse võtta või tahad, et ainult muusika räägiks bändi eest?
Kindlasti annaksid visuaalid midagi juurde, aga minu meelest söövad nad veidi elamust ära. Olen näinud bände, kellel taustal jõhker film käib ja tüübid ise kuskil nurgas tinistavad, aga see on teistsugune elamus. Me pakume pigem rock-elamust.
Mingi bänd ütles, et visuaalide viga tänapäeval on see, et sa pead neid tihti muutma, kuna nii mõnedki fännid vaatavad juba Youtube’ist ette, mida bänd pakub ja siis need visuaalid pole üldsegi nii põnevad.
Ma enda kontekstis ei kujutaks neid ette ka. See on samamoodi metsik töö nagu musa kirjutamine. Kui ma sinna ka end segaks, siis oleksin selle kõigega ööpäev läbi hõivatud. Kui keegi muidugi tunneb, et ta tahaks mingeid visuaale sellele plaadile teha, siis see oleks väga kihvt küll. Pigem oleme ise kohal.
Miks teil Tallinna plaadiesitluskontserti polnud? Soojendate küll Eyehategodi, aga peaesinejana plaadiesitlust ju ei ole peatselt toimumas?
Esiteks kõik kuhjus, aga mul on ikkagi plaanis plaadiesitlus teha. See tuleb 20. mai paiku. Praegu ei oska veel täpselt öelda, sest mul on ühe bändiga jutt pooleli, kes võiks ka esineda ja ei saa veel midagi täpselt lubada. Selleks ajaks on vinüülid ka väljas, sest tehases on pikk järjekord.
Kas albumi ilmumine vinüülil oli sinu jaoks oluline? Kui suur vinüülisõber sa ise oled?
Mulle väga meeldivad vinüülid ja olen ka vinüülisõber, kuigi ma neid väga tihti ei osta. Minu jaoks on väga oluline, et album ilmuks vinüülil. Tänapäeval tuuritaval bändil on vinüül ka miski, mida sa saad merchina müüa. CD-sid küll ka ostetakse, aga kes neid tänapäeval kuulab? Vinüül on suur ja ilus. Käes ilus vaadata. Merchist rääkides: kui me Ghost Brigade’iga tuuritasime, siis oli müstiline vaadata, kuidas Ghost Brigade’i merch lihtsalt kadus. Kahe-kolme laiviga oli kõik läinud. Tüübid pidid poole tuuri pealt merchi juurde tegema.
Aga mida teha, kui merch ostetakse tuuri alguses kõik ära? Lased sõbral kiirelt DHLiga juurde saata? Sõber peab ainult välja arvutama, kus sa täpselt omadega tuuril parajasti oled?
Kusjuures, nii ongi. See on täitsa reaalne variant. Euroopas on samas ka palju prindifirmasid. Ma ühe Saksa firmaga rääkisin, et mul on küll merch olemas, aga kui on vaja, siis nad teevad ülikiiresti järgmise partii. Mõtlevad välja, kus ma tuuriga olen ja saadavad sinna. Paar kuupäeva läheb küll kaotsi, aga vähemalt saab asjad kätte.
Mis pärast kevadist tuuri saab?
Ma päris täpselt ei tea veel. Paar asja on arutamisel, aga see info tuleb peatselt.
Mida sa viimasel ajal kuulanud oled?
Lisaks oma plaadile ka siukest bändi nagu All Them Witches. Ta ei ole otseselt stoner rock, aga siuke äge psühhedeelne jam rock.
Mis on su lemmik seitsmes rada?