20. Aprillil 10231 toimub Tallinnas, klubis Factory tõeline ugri-metali pidu, kus üle pika aja astub üles folk-metal superstaar Metsatöll. Veel esinevad ugri-doom bande Taak ja heavy-metal grupp Herald. Metsiku sündmuse eel võtsime hundikarja tekstigeneraatoril ja vilepillipuhujal Lauri Õunapuul antennist kinni ja pinnisime tõde.
Foto: Erlend Štaub
Metsatöllu ajaarvamise järgi on praegu aasta 10231, mitte aasta 2018 või aasta 100? Miks? Mis juhtus 10231 aastat tagasi?

Inimkonna ajaarvamised on kaunis erinevad, ons praegune aastanumber 107, 1440, 2562 ehk mõni muu kaunis number, see on ju ainult kokkuleppe küsimus. Meie Eesti riik sai just sajandivanuseks, see on uhke! Meelde ent tuleks tuletada sedagi, et meie jalgealune maa on vanem kui riik. Ka rahvas, kes siin elab, on vanem kui mitme eestlusaja summa kokku. Kokkuleppeliselt 10231 aastat tagasi sai alguse meie maa lugu. Viimase jääaja lõpusirgel (kus me oleme tänini) murdis (ka) meie maade peal asuv Balti jääpaisjärv end Rootsis Billingeni mäe kohalt vabaks, veed voolasid kohinal Atlandi ookeani ning lühikese aja jooksul alanes järve veetase pea mitukümmend meetrit, vabastades suure tüki Eestimaad ning tehes võimalikuks esimestel asukatel meie praegusele maale püsivalt elama asuda. Suhteliselt vähe aega pärast seda kolisid siia juba püsielanikud, kelle tegutsemisjälgi on leitud teadaolevatest Eesti vanimatest asulakohtadest. Võib sulnilt mõelda, et nõnda sündis meie kodumaa. Seda, n-ö "Billingeni katastroofi" täpset aega on erinevate meetoditega korduvalt ümber arvutatud, ent ma leian, et läbi aastate on tähtis too sümbol, meie endi oma lugu, mida me kanname ning mäletame. Kas see number on 10231 või umbes 11600, on kokkuleppe küsimus, tähtis on, et me teame, millest me kõneleme ning mis on selle arvu taga.

Ja Metsatöll ning Eesti oma lugu mahuvad suurepäraselt ühte katlasse nagu odralinnas ja pärm, oleks ju kummaline selgitada omi tegemisi ning mõtteid loomingus ajaskaalal, mis müütides lähtub oletatava kõrbeprohveti sünnidaatumist; Metsatöll 2018 aastat pärast Jeesuse sündi laulis asjust, mis toimusid 1000 aastat enne Kristust. Palju muhedam ning eestlaslikum on rääkida asjust, mis on meie endi maa ja ilmaga seotud. Kas pole?

Olite just Kaikamäel bändilaagris, kuidas bändilaager välja näeb Metsatöllu variandis? Kas kirjutate seal lugusid või harjutate uusi? Kuidas teil see lugude kirjutamine üldse käib? Kuidas te lõdvestute raskest loometööst?

Kui loometöö hakkab muutuma kurnavaks või raskeks, peaks valima ameti, mis on rohkem vaimu- ehk kontimööda. Leian, et rõõm oma tööst ja nauding võimalusest seda tööd teha on tähtsaim, ükskõik, kas su töö on maalimine, maaharimine või keevitamine. Mulle tundub, et Metsatöllu praegune koosseis on läbi aastate üks parimaid, küllap oleme ka ise küpsedes muutunud leplikumaks ning ei võta enam isiksuste iseärasusi otsese ründena oma ego pihta (viimane lause oli muidugi läbi huumoriprisma). Meil on hea koos aega veeta ning musitseerida, see on põhiline. Omakeskis looduses laagripidamine meile sobib – igaüks ju läheneb muusikale erinevalt ja me võiksime hakkama saada pigem kui sõpruskond, niiviisi vahetult omi mõtteid-ideid-lugusid tutvustades või ette mängides saame üksteisest paremini aru ja leiame "oma laulu", mis sobib meile kõigile.

Kirjutamisest on asi küll kaugel, juhtub harva, et keegi meist midagi nooti kirjutaks. Tänapäeval on ju lihtne mistahes elektroonilist mikrofoniga varustatud jubinat kasutades oma muusikat salvestada – sellel on ka oma eelis, nõnda saad peale nootide sisse mängida ka tunde, mis ehk mõnikord nootide vahele kaduma võib minna. Tekste lauludele – neid tuleb muidugi kirjutada.

Plaanisime küll sedakorda mängida läbi ka vanemaid lugusid, kuna meil on ju nüüd üsna mitu kuud juba uus trummar. Juhtus küll ent nõnda, et salvestasime-mängisime ainult (loodetavasti) tulevaste plaatide lugusid. Mõned neist motiividest või lugudest on muidugi ka üsna vanad – tihtipeale jäävad albumitelt hulkadena välja häid karupunne (Müllerisassi väljend) ja muid elukaid, mis ajas küpsevad, muutuvad ja saavutavad hää linnasejärgu, millest loodetavasti kõhukat kalja pruulida saaks.

Kust tuleb kuri ja kuidas sellega toime tulla? Kas saab nii üldse küsida? Kas esineb üldse kurjust kui sellist või on vaid headuse defitsiit? Ühesõnaga, kas Saatan tegutseb endiselt?

See on küsimus, millele ei saa lühidalt vastata. Katsun. Esmalt – mis on kurjus? On’s see kultuuriülene nähtus ja võrdne sõnadega "õel", "vali"? Kas eesti sõna "kuri" on vaste ingliskeelsele sõnale "evil" või suahiili/
ketšuade/ neenetsite/ masaide/ misiganes-keelsele sõnale? Seega, kas kurjust saab tõlkida ning muuta arusaam kurjusest universaalseks? Seda on püütud lugematuid kordi teha, ent siiski ei ole meil ühest arusaama, mis on headuse pöördpidine mõiste. Kuniks me ei saa üheselt aru ka headusest, ei või me otsustada, mis on kurjus – kontrastidel ning vastanditel põhineb ju meie arusaam maailma toimemehhanismidest ning väärtustest. Subkultuurid, sektid ning religioonid, mis sildistavad end põhjatu armastuse ja ülima headuse loosungitega, võivad tihti olla suurimad kurjuse kehastajad ja loojad, lepime me selle teadmisega ehk mitte. Kurjus on tavaline ja argine nagu hommikukohv hotellirestoranis, igav ja üliinimlik, nagu Eichmann ja Dostojevski saatan kokku. Mis ei muuda inimese võitlust headuse vastandväärtusega mõttetuks, ka too võitlus on inimlik. Võitlus iseenda ning maailmaga sahteldamaks omaenda headusväärtusi kõrgeimasse võimalikku laekasse.

Kui me Metsatölluga Afganistanis esinemas käisime, kõlas üle Pimoni patrullbaasi üsna tihti kohalike kutse palvele – müstiline ja kaunis laulev tekst. Ent kas tolle omakultuuri hõimlane juhuse pärituules kihutaks sulle kuuli kerre? Kumb meist oleks "õige"?

Aga mis puutub saatanasse – see, mis ei ole sündinud, ei saa elada. Mis ei saa elada, see ei saa tegutseda – saatan väikse algustähega on samasugune kristlik surramurra nagu vana jeerum ise, otsustamine, ons ta kellegi sõber või vaenlane, on tähtis ainult n-ö sektisisestele tegelinskitele. Metsatöll ei tea kõrbekultuurist midagi.

Teleskoop Hubble olla hiljuti tabanud maailma vanima valguse väljavenitatud jäänused. See oli vist suure paugu helenduse kauge punane kaja. Mis on aga kõige vanem heli, mida sa kuulnud oled?

Pool tosinat aastat tagasi anti välja suurepärane raamat: "Pictures of a sound. One thousand years of educed audio: 980-1980" (Patrick Feaster). Soovitan seda soojalt heliarmastajatele. Mulle meeldib mõte, mis tollest kirjateosest kõlama jääb, et heli, mida on võimalik kuidagi taasesitada, ongi ju salvestatud heli. Kui palju on vahet vaharulli vagude heliks muutmisel ning tuhande aasta vanustel nooti kirjutatud tekstide digitaalsel helilisel taasesitamisel? Jah, tolle vanemaga võib ehk öelda, et see ei ole kindlasti originaalilähedane, oletuslik on kiirus, helikõrgus jne.. (kas sama ei ole ka vaharullisalvestistel?). Ent mainimisväärsed on kindlasti 160 aastat tagasi Scott de Martinville’i poolt paberile "püütud" helivõnked, mida saab täiesti kuulda ja kuulata. Tean, et on püütud "maha mängida" ka antiikseid savipotte (kedral keerlevale saviplönnile talletuvad teoreetiliselt helid keraamiku käe kaudu samal tehnoloogial kui vaharullisalvestajal), ent see ei ole andnud tulemusi. Küll on andnud tulemusi valju muusikat kuulava kunstniku maale grammofoniplaadilaadselt mängitades (kus salvestaja on siis kunstniku pintsel, mis võnkudes tekitab värviga helivagusid). Nii et kõike võib veel teaduse arenedes juhtuda.
Võimalik, et Metsatöllu plaadi kõrval tulevad kunagi müüki helimaastikud Leonardo Da Vinci aegadest? Seniks kuulake kindlasti meie arhiivisalvestisi Kivikese andmebaasist Kirjandusmuuseumi võrgulehelt (kes dešifreerib sealt A. O. Väisaneni esimese vaharullisalvestuse aastast 1912, saab minu poolt 12 punkti).

Tänapäeval tasuks lisaks taasesitamisele mõelda, kuidas säilib digiajastu talletatud muusika. Tuhande aasta pärast me saame kuulata veel vaharulle, kuid kindlasti mitte CD-sid. Võibolla on just praegune digiajastu see, mida tuleviku-ühiskond nimetab pimedaks keskajaks, millest kahjuks ei ole eriti palju informatsiooni.

Kas loomaõiguslastega tuleb tihti probleeme, kui torupilli välja võtad?

Iga kord. Kui on olnud kontsert ning on tulnud torupill välja võtta, on ikka järgmises päevalehe numbris võimalik lugeda loomakaitsjate vägitegudest. Puhas õnn, et nad on olemas ning jaksavad toimetada. Et nad torupilli peale oleks pahandanud, pole aga kuulda olnud.

Eestis on küll vanu ülestähendatud lugusid kuidas torupillile koeranahka vajav pillimeister koera eluajal kõvasti materdab, uskudes, et kõvasti vinguv loom ka torupillina kõvahäälset lõugamist jätkab. Kaunis tõenäoline muidugi, et sellistel lugudel tõepõhja all ei ole, aga mine sa võta kinni.

Mis loomast saab veel pilli teha?

Ma arvan, et peoloomast. Inimene on ju hea muusikariist, vanim hääletekitamisvahend pealegi. Nali naljaks, ent mõnikord on, eriti muidugi naised ja lapsed, üsna kahvatunud, kui kuulevad hiiukandle keeli tehtavat hobuse sabajõhvidest. Koguni lambasooltest. Hobune iseenesest on tore loom – jõhvid veel kedagi ei hirmuta, kuid et lambasool võib kuidagi tarvilik olla igapäevases elus, tekitab võõristust. Ehkki, millegipärast, kui seakülg peeneks tsägada ning pulgaga lambasoolde toppida, siis pärast kuumutamist ossi matsutades pole enam võõristusest jälgegi.

Kui sa leiaksid näiteks metsast sambla alt Ristija Johannese säärelu, kas sa siis: a) viiksid selle kohe Vatikani ja saaksid paavstilt ordeni, millega kaasneks Metsatöllu ümberristimine Lupus Maximus’eks ja 2 miljardi kristlase otsatu armastus; b) teeksid sellest võluflöödi, mis teeks nii ilusast häält nagu eesti keel, et kõiki, kes seda kuulevad, tabab ilurabandus ja nutuhoog, ainult et neid, kes seda ilu mõistavad, on vaid käputäis rahvast Läänemere idakaldal?

Loodan, et sa kaalusid kaua, millise dilemma ette vana Metsatöllu panna. Ega väga lootusetu ei olekski Eestist Ristija Johannese sääreluud leida – on ju üsna mitmel maal juba sajandeid kirikute omanduses mitmeid-setmeid Johannese sääreluid. Kui tal juba neid jalakonte tosinkond oli, miks mitte siis ei võinud mõnigi tema lugematutest alajäsemetest Eestimaa metsadesse sattuda. Meil on ju ristiusu-kantsides ohtralt "pühakute" säilmeid, mis tagasid rahastuse kõrgematelt organisatsioonidelt – mida tähtsam pühak, (või parema puudumisel kasvõi kokkuluisatud püha lendava risti lugu), seda kindlam oli toetus maalt ja linnast.

Ahjaa, millalgi käis üsna äsja läbi ju uudis, et Bulgaarias olla taas ühed va Jussi säilmed leitud, ei hakka hetkel seda fakti kontrollima, ent see polegi nii tähtis, ma näen hoopis su küsimusest, et sa tahad teada, kas Metsatöll ohverdaks oma kodu ning sõbrad kuulsuse nimel, teades, et ohverdamata jättes jääme me Tölluga aegade lõpuni Tamme-Lauri tamme alla niiskele mullale simmanimuusikat mängima!? Ma vastaks et Tamme-Lauri tamm on ilus puu. Iga kell ilusam kui kellegi Jaanuse säärekont. Meie reliikvia on vabadus.

Ja lõppeks, mis kõiki eestlaseid huvitab, kas eesti keel jääb püsima või ei peaks üldse selliseid küsimusi esitama ja lihtsalt elama ja rokkima? Või mida siiski teha, et ta ikka jääks?

Kas eesti keel on üldse olemas? Kui see keel, mida me täna kõneleme, on eesti keel, mis keel oli siis too keel, mida me rääkisime neli-viissada aastat tagasi? Kui see oli eesti keel, siis pole kahtlust, et ka mõnesaja aasta pärast on meie keel alles, kuigi ta meenutab ehk õige vähe keelt, mida me kõneleme täna. Lõuna-eestimaalasena olen ma mitut puhku imestunud, kuivõrd kiiresti on inimene nõus vabatahtlikult vahetama välja oma keele, kombed ning kultuuri. Nii siin lõunas kui sääl ääremaal Tallinnas.

Kas on vaja midagi ette võtta keele ja kultuuri säilimiseks? Ma arvan, et see, mida me Metsatölluga teeme, on üks nendest asjadest, mida me teha saame ning suudame – võita iga päev tükk-tüki haaval veidigi tagasi seda hüperglobaalsusele kaotatud Eestit – laulda ning kirjutada meie kodukeeltes, tunda ja õppida uuesti tundma meie oma ja ainulaadset kultuuri, olla uhke ja sirgeselgne, kui kõneldakse Eestist ja tema lugudest.

Sa elad metsas, kuidas seal sambla all elu ka on? Kui lehti ei loe, siis pole ju nagu vigagi?

Täna lugesin lehti, ausõna. Kahesaja peal läks segamini, tuul oli ka tugev.

Mis sa peale surma teed?

Mitmendat?

Ugri-metal peo lisainfo: https://www.rada7.ee/yritus/99107

Avalehe pilt: Erlend Štaub