Intensiivsele uute artistide kuulamisele pühendatud nädala, mille hulgas ka kolm aktiivset festivali- ja konverentsipäeva, pühapäeval on päris huvitav leida postkastist homme (19.01.2015) ilmuv Marilyn Mansoni album The Pale Emperor. Kuulates kuskilt valutama ei hakanud, seestumisohtu polnud, trumm ja bass tiksusid mõnusalt pohmelli rütmis ning kokkuvõttes võivad vanad fännid – tänased suured fännid on ilmselt paar kuud tagasi lekkinu juba läbi kuulanud – igaks juhuks plaadi siiski üle kontrollida.
Viimased aastad hoolikalt ise arvustuste kirjutamist vältinuna (ja eks seegi ole pigem rubriigist „plaadiga kaasnenud mõtted“), klikkisin lahti portsu seni ilmunud arvustusi. Tabloid-tüüpi lehtede lühilood mingit üllatust ei paku. Oluline on olla veidi hip ning seetõttu ka lihtne paisata trükki arvamus, et ega täna see 46-aastane nu-metali Ozzy millegagi shokeerida suuda. Suhteliselt turvaline arvamus samuti, tippudeks loetakse vaikival kokkuleppel Antichrist Superstar (1996), Mechanical Animals (1998), Holy Wood (In the Shadow of the Valley of Death) (2000) ja mööndustega ehk veel The Golden Age of Grotesque (2003). Viimased kolm, Eat Me, Drink Me (2007), The High End of Low (2009) ja Born Villain (2012), pole justkui suuremat lainetust tekitanud, ehkki piiludes kiirelt ametlikku statistikat võib näha, et albumid on Billboard 200 tabelisse debüteerinud vastavalt 8ndale, 4ndale ja 10ndale kohale.
Shokeerimisvõime ise mõõdupuuna on aga siinkohal võibolla põnevaim teematõstatus. Ma saan aru, et kunagi oli võimalik shokeerida ka pisut lühema seeliku kandmise ja tantsimisega, aeg edasi oli vaja juba eeskujulikku harja ja avalikku anarhiaihalust ning lõpuks päästis ehk vaid seosetu noise ning põhjalik kirikupõletamine väikese mõrvaga. Ka sõnalise poole areng täielikus mainstreamis ei jäta enam suurt ruumi erakordseteks paljastusteks. Eelmise sajandi keskpaiga „Oh, sa oled niivõrd sobiv abikaasa!“ on sujuvalt jõudnud ammu „Sa oled hea persega ja ma löön kiirelt ja ostan“ faasi (kasutades kunagist Peinka kümnendite jaotust). Radikaalsemates skenedeski ilmselt napib teravamaid vaatenurki, BDSM käib läbi isegi kondoomikampaaniast. Isiklik paljastamine on olnud põhjalik, religiooniteemad peamise sõnumina on juba pigem igavad. Võibolla äärmine poliitkorrektsuse vältimine veel üllatab, kuid samuti pigem jätab lihtsalt juhmi mulje. Muidugi, maailm on ilmselgelt kirevam kui mina ja radaseitsme lugejad, aga kas siin on keegi, kes leidis, et Manson oli kunagi üldse shokeeriv? Arutelu laiemaks ajades, mis üldse oli viimane kasvõi natuke shokeeriv asi muusikas?
Intervjuude põhjal keskmisest oluliselt taibukamana silma paistnud Manson on vist isegi sellele mõelnud. Ma arvan, et selle plaadiga ta isegi ei proovi olla kuidagi provotseeriv antikristlik superstaar. Ego on timmitud tasakaalukaks ja võibolla veidi kostab igatsust, kuid mineviku taastamise katset ei tehta. Ehkki leibeli pressitekstide kirjutaja on ikka oma kirjatüki lõppu pistnud ka ühe ägeda „Fuck y’all’i“, siis võrreldes eelmise plaadi (ülearu) korduvate hüüdlausete asemel on siin pigem üks lugu rääkida. Ka muusika järgib eeskuju. Albumi kandvaks jõuks on bass, jättes kõigele muule võimaluse end sellele toetudes üles ehitada. Plaadi 10 lugu on muidugi oma nüanssidega, kuid suures plaanis pigem kannatlikud kui tormavad, sammudes kindlal pulsil ja jättes palju õhku ilmselgelt äratuntavale vokaalile. Võtmeks on kindlasti ka kaasprodutsent Tyler Bates (teinud muusika filmidele nagu Guardians of the Galaxy ja The Darkest Hour ning mängudele nagu Killzone: Shadow Fall ja God of War: Ascension), kes on bändis oma kätte haaranud kitarri. Kriitikud väljaannetest, kes ilmselt on ka päriselt plaadi läbi kuulanud, on põhjalikumad arvustused lõpetanud – kes tagasihoidlikumalt ja ettevaatlikumalt; kes julgemalt ja otsekohesemalt – vihjega, et võibolla on tegemist vähemalt viimastest parima plaadiga.
Plaadi järjekorras teine pala ja teine singel "Deep Six".
22.12.2007 Suurhalli kontserdi ülevaates lubas Rene13 Mansonit 15 aasta pärast Haapsalu piiskopilinnusesse. Selle plaadi põhjal ehk näeb teda enne veel vähem nostalgilises võtmes. Seni väljakuulutatud Euroopa showd viitavad, et võibolla mahub isegi Rock Cafesse ära – Vega (8. juuni, Kopenhaagen, Taani), Sentrum Scene (9. juuni, Oslo, Norra), Gröna Lund (jep, see lõbustuspark; 10. juuni, Stockholm, Rootsi), lisaks suvefestivalid nagu Download Festival (Nottingham, UK), Hellfest (Clisson, Prantsusmaa) ja Graspop Metal Meeting (Dessel, Belgia).