See on nüüdseks rohkem kui 20 aastat vana kraam, lindistatud 93. aastal. Ligikaudu sel ajal linti võetud kui nende noortebändide liikmed sündida võisid, mida kriitik Mart Niineste 12. mai 2014 ERR raadio kultuuriuudiste kommentaaris sisemise vajaduseta punnitamise eest tümitas alates (5:10). Eks ta ole ränk hoop noorele muusikuhingele, ent hügieeni koha pealt on see igati arukas noomitus.
TIC seevastu tühja ei ole punnitanud ja on lähtunud peaasjalikult sisemisest vajadusest. Missugused nende vajadused täpselt olid, seda muidugi ei tea. Vast ei tee kellelegi liiga oletus, et hästi järeleproovitud ja juba üsnagi lollikindlaks disainitud 18. sajandi lõpust siiamaani kehtiv romantiline iha – sex, drugs & rocknroll. Ei maksa pisendada sublimatsiooni positiivset omadust inimesi tegudele kamandada.
Nende kõlapildi taga olevaid motivaatoreid on oluliselt lihtsam tuvastada. Saanud alguse 92. aastal Kohtla-Järve kutsekoolis nr 18, kus ragiseva muusika taustaga hilisteismelised hakkasid katsetama pungijärgsete žanrite võimalustega. Eelkõige postpunk pea kogu oma spektri ulatuses, aga ka pingelise kõlaga industrial ja ühekordse erandiga põigatakse isegi rapcore’i manu. Albumi nimilugu "Sompa" on Beastie Boysi pala "No Sleep Till Brooklyn" eestindus. Ja missugune eestindus. Lugupidamise ja aupaklikkuseta kohmetult plärisev, originaalile oma käekirja peale surudes, mitte vastupidi (kindlasti tingis seda mänguoskuse tase, mitte kontseptuaalne püüdlus). Globaalset töövõtet kasutades on kirjutatud kitsalt lokaalsest asukoharomantikast tiined sõnad noorukite prassingutest ida ja lääne vahel. Tuntud palade kaveritest läbulaulud on muidugi erakordselt libe tee, aga tasub meelde tuletada, et aastaks on 93. Onu Bella oli suurelt pildis jne.
"Sompa’t" kuulates näib see aeg nii vaba olevat, et siiakanti ei olnud žanrite kaanonid ega tüvitekstide tuim pähetuupimise komme veel jõudunud. Muidugi on TIC’i meetodiks siit ja sealt nappidest allikatest mõjutuste kokku vehkimine, et mitte õelda mehemoodi virutamine. Teatud arenguetapis vältimatu, isegi soovitav tegevus. Ent siin on jällegi oluline vahe. Iga hinna eest sobitumise asemel eristab TIC’i nii paljudest hilisematest algajatest isikupära ja ülbelt laia joone omamine üheaegselt. Nende müügiargumendiks ongi teismelised kutsekast, ei mingit subkultuuri märkidega kaunistatud sülti. Eks seepärast olekski näotu ja iseloomutu putkestamise reetlikuks saatjaks olevad hüüatused žanriülesusest, elektroonika ja kitarri ühendamisest ning omapärasest sünteesist TIC’i puhul nii kohatud. Kuigi "Sompa" erilaadne assortii vastaks ka neile kirjeldustele, võetakse sellised kirjeldused appi alles siis kui tõesti midagi sisukat õelda ei ole, aga midagi õelda nagu tuleks.
Sellist karmi masinamuusikat tehti Ida-Virumaal krooniajal.
TIC’i isikupära põhiliseks koostisjooneks on naiivsus. Mitte lillelaste hõllandused, vaid autentne ja loomreibas lihtsakoelisus. Küllap on selle taga samad mehhanismid, miks näiteks Vennaskonna "Disko" mitme põlve jagu kuulajaid murdnud on. TIC kuulajale nii vastutulelik muidugi ei ole, nende kõverpeegel näitab keerena nii Sheffieldi kui Manchesteri ug-pärandit ja nende tundmused on lääged teistpidi. See on Ida-Euroopa kaevanduspiirkonna postpunk. Oma hoiakute, aktsendi ja esteetikaga. Sompa võlu erinevuses seisnebki, bänd on osanud näha midagi, mida varem ei ole mõistetud näha.
Asi ei ole selles, et nad teevad ühes loos Joy Divisioni ja teises Clock DVA’d, vaid selles, missugune kohavaim neisse järgiaimamistesse lisatud on. Võrdluseks kasvõi läinudaastased Eesti parima albumi valimised. Rahvahääletuse tulemusel tuli esimeseks kohalikul tasandil kõige soravamalt muusikalist lingua francat pruukiv orkester. Igas mõttes vastand sellele, mis muudab TIC’i albumi "Sompa" nii autentseks ja miks seda võib välismaalasele häbenemata soovitada kui pesueht aborigeenset värki. Kuigi tegu pole ei regilaulu, joigumise ega hiiu kandle kääksutamisega. Viljandist pole sel õigupoolest haisugi.
Ometigi ei maksa vaid võltslootust jagada. Hoolimata sellest, et tõlkes kaduma läinust ja puuduoleva kompenseerimiseks ise juurde mõeldust on sündinud vägevaid asju, jääb "Sompa" puhul sooritus veidi lonkama. Hoolimata formaadist, on tegu rohkem demo kui albumiga. Ideed on ebakindlad, primitiivsust meetodina põhjalikumalt tunnetades saanuks kahtlemata midagi hulga tahedamat. Hetkel jääb "Sompa" just soravusega hätta. Jämedakoelisus omaette poosina on liialt pinnapealne, et selle igas avalduses sügavamat sisu näha. Mis muidugi ei tähenda, nagu TIC oleks agropunk, sellise turvažanri jaoks on "Sompa" liialt huvitaval ajal valminud ja omab kaalu ka väljaspool kitsast nišši.
Jäägu need hinnangud. Suur asi seegi, et selline kohalikku kullafondi kuuluv album aastal 2014 lõpuks Jakob Hurda radu käiva Trash Can Dance märgi all ametlikult ilmavalgust nägi.