Berk Vaher peol "Müürileht 5(000)" Tartus / 2013Foto: Kristel Sergo (Müürileht)
Olin õigupoolest juba mõne aja eest Rada7le lubanud, et mõtisklen pikemalt muusikakriitika mõju ja vajalikkuse üle; äsjane vestlusring „Muusikakriitikud on meie lemmikud“ mõistagi nii inspireeris kui raskendas kirjutamist, sest paljud olulised punktid said seal juba esile toodud. Ent vestlusring keskendus peamiselt lugejatele ja muusikutele kriitika adressaatidena. Lisaksin siia veel üht-teist sellest, millele võiksid mõelda kriitikud enese arendamisel kuulajatena ning kuulamiskogemuse väljendajatena. Ennekõike pean siin silmas muusikakriitika ehk levinuimat vormi – albumiarvustust; ent loodetavasti annab üht-teist üldistada ka muudele arvustustüüpidele.

Paljuski lähtuvad need märkmed Tartu Ülikoolis peetud „Muusikakriitika tekstianalüüsi“ seminaridest, millel osalenud tudengite seas oli nii neid, kes suhtlusvõrgustikes muusikat kommenteerinud, kui ka juba ametlikumas meedias tegutsevaid arvustajaid – ilmselt aga neidki, kes kursuse raames kirjutasid oma esimese arvustuse. Loomulikult polnud mul välja käia üht „hea“ ja „õige“ arvustuse valemit – kuulamiskogemuse väljendamise vormivõtted ja rõhuasetused sõltuvad ju paljuski nii käsitletavast artistist, helikandjast, stiilist kui ka salvestamise ja kuulamise ajahetke kultuuriseisundeist. Küll aga oli eesmärgiks ärgitada osalejaid analüüsima muusika kogemise ja mõtestamise viise, oma maitse kujunemise ja muutumise loogikat ning mõju, mida see avaldab iga konkreetse pala või plaadi vastuvõtule. Niisiis, esmajärjekorras pakkusid need seminarid võimaluse saada teadlikumaks kuulajaks – ning alles seeläbi teadlikumaks lugejaks ja ka kirjutajaks.

„Meeldib/ei meeldi“ on ju kuulamiskogemuse primaarseim, ent ka primitiivseim tasand; väärtuslikuks kriitikaks sellest aga ei piisa.„Meeldib/ei meeldi“ on ju kuulamiskogemuse primaarseim, ent ka primitiivseim tasand; väärtuslikuks kriitikaks sellest aga ei piisa. Mitte, et meil ja mujal ei ilmuks arvustusi, mis pelgalt esitlevad toodet, visandades paari sõnaga artisti tausta, tuues eraldi välja paar lugu ja andes hinnangu eeskätt hea-halva või igava-huvitava skaalal. Kus vaja punkte anda, ongi ilmselt vaja lähtuda (ka) tollest kõige primaarsemast reaktsioonist. Ent arvustusest teeb lugemiselamuse – ja potentsiaalse kuulamiskogemuse – ikkagi kriitiku võime avada enda suhet helikandjasse detailsemal, dünaamilisemal viisil; isegi (või eriti) siis, kui maht on vägagi piiratud. Kuigi esmast tähelepanu tõmbavad ikka pigem skaala otsmised punktid kui keskvälja hinded, on ülistamisest või põlastamisest tihtilugu põnevamad need arvustused, milles avalduvad kirjutaja kõhklused, nõutus „materjali vastupanu“ suhtes ning kummati ka püüd mõista ja kõnelda kuulatava „keelt“. Nii näiteks ei pruugi ma kaugeltki alati Tõnis Kahuga nõus olla, aga ta oskab edasi anda kuulamiskogemust kui vastuolulist protsessi, keeruka intellektuaalse ülesande lahendamist (ka või eriti kohtumisel kehaliselt mõjuva muusikaga, mida on raske mõistuspäraselt „koost lahti võtta“).

See ei tähenda, nagu ma ootaksin arvustustelt ennekõike mingit keerukat kultuuriteoreetilist „diskursust“. Jah, reeglina kipub mõnevõrra snooblik briti laad mulle rohkem istuma kui koomiksikeelselt omamehelik ameerika stiil (need on mõistagi ka vaieldavad üldistused); enamasti tunnen ma rõõmu, kui arvustaja suudab viidata kultuurikontekstile, millest üks või teine artist/stiil/helikandja on võrsunud ja mille hoomamine teritab tähelepanu ka muusika suhtes, mis esialgu „ei meeldi“. Arvustuse keskmes peaks aga siiski olema muusika ning nii hinnang, kujundikeel kui toonivalik peaks ennekõike lähtuma muusikast, andma ettekujutuse helides toimuvast (püüdmata samas meeleheitlikult olla kuidagi efektsem ja „ägedam“ kui see, mida on kuulatud ja teistele kuulamiseks pakutakse).

Selge see, et nii mõnelgi juhul on äärmiselt keeruline (ja ehk ka ebaadekvaatne) lähtuda ainult plaadil kõlavast; nii erinevaist artistidest kui Sun Ra või Madonna tulebki ehk pigem kõnelda ka imagot, kostüüme ja „müüti“ arvesse võttes. Ent enamasti ei ole siiski kontimurdev kirjutada eeskätt sellest, mis ja kuidas antud helikandjalt kuulda on, jättes kõrvale artisti välimuse, sättumuse, suguvõsa ja toitumisharjumused. Subkultuuri või skene aura, sotsiaalne tähenduslikkus, artisti varasem looming – kõik need aitavad albumit terasemalt kuulata ja ehk ka paremini mõista, kuid neist ei tohiks saada asendusvõtet lehe- või blogiruumi täitmisel, kui plaadi enda kohta midagi öelda pole.

Iga helikandjani jõudnud artist on ära teeninud selle, et talt alustuseks eeldatakse arusaamist sellest, mida ta tahab teha.Eestis ei tule õnneks kuigi sageli ette ka seda, et kriitik hakkab arvustuse abil või asemel mingit ideoloogilist jutlust pidama. Muusikakriitika tekstianalüüsi kursusel, kus töötasime valdavalt ingliskeelsete tekstidega, riivas mõni selline küll silma. Viis, kuidas Alex Niven manitseb The Quietuses avaldatud arvustuses Damon Albarnit tema eksootikalembuse ja eklektitsismi pärast, on üleolev ja artisti teadlikkust alahindav – on näha, et kriitik on kuskil kõrgkoolis kuulnud üht-teist postkolonialismi teooriatest, kuid pole suutnud omandada kriitikameelt „kriitilise mõtlemise“ enese suhtes ega kompleksset arusaama kultuurivahetuse mehhanismidest. Iga arvustus peaks ometigi lähtuma „intelligentsuse presumptsioonist“; iga helikandjani jõudnud artist on ära teeninud selle, et talt alustuseks eeldatakse arusaamist sellest, mida ta tahab teha (ning alles siis, kui kriitik on üritanud mõista, mis see on, saab hakata langetama hinnanguid, kuidas see on õnnestunud).

Väga lihtsalt ja üldistavalt öeldes – tõsiseltvõetavad arvustused sünnivad aususe ja austuse pingeväljas. Kriitik – isegi kui ta on ise muusikutaustaga – peab teadvustama, et iga artist oskab midagi, mida tema ei oska. See ei tähenda, nagu kriitikul poleks omakorda artistile midagi õpetada. Ma pole küll kindel, et kriitik saaks (kuigi sageli) adekvaatselt kätte näidata, mida antud plaadil tuleks/tulnuks „paremini teha“ – küll aga saab kriitik viidata edasistele ja täiendavatele võimalustele. Pretsedentidele, paralleelidele, alternatiividele. Ei ole patt osutada, kuidas üht või teist (ehk artisti enese jaoks uuenduslikuna mõjuvat) helikeelt on juba varem viljeldud; kuidas seda teevad artisti kaasaegsed; kuidas artistil võib olla varjatud ühisosa ka muusikaga, mis talle ei meeldi või millest ta teadlik pole. Kuigi on mõistetav, et mingitel perioodidel eelistab artist epigoonluse kartuses võimalikult vähe „võõrast“ muusikat kuulata, kaldun siiski pigem uskuma, et mitmekülgne, arengu- ja üllatusvõimeline muusik on ka avatud, seiklusaldis ja kriitiline kuulaja. Kriitiku soovitused ei pruugi temaga haakuda, kuid võivad siiski anda ta katsetustele ka uue ja loominguliselt põneva suuna. Ning kindlasti on kriitikutest riskidele ja piiriületustele mahitajatena rohkem tolku kui maitsepuhtuse ja stiilitruuduse eestkõnelejatena.

Minu jaoks ei ole naljakas, äge ega rokenroll, kui näiteks Coldplay uue plaadi arvustamisel võisteldakse, kes efektsemalt ropendada suudab.Austus muusikute suhtes peaks talitsema väljenduslaadi (minu jaoks ei ole naljakas, äge ega rokenroll, kui näiteks Coldplay uue plaadi arvustamisel võisteldakse, kes efektsemalt ropendada suudab, kuigi bänd ise pole mulle kunagi eriti korda läinud ega lähe nüüdki), ent see ei tohiks samas pärssida hinnangu ausust. Kõlab elementaarselt? Ometi on ikka ja jälle kuulda, kuidas muusikud (või nende fännid) ei suuda leppida negatiivse arvustusega; ometi on ka skeptilise hoiaku taga sageli austus. Kriitiku austus iseenese ja lugejate vastu, ent ka nõudlikkus artisti vastu. Isegi kui see on nõudlikkus loominguliselt ebaproduktiivses suunas, on see märk usust, et artist on võimeline enamaks. Ja tark artist on harva kindel selles, et tema uusim plaat on tema loomingu ülim tipp (isegi kui takkajärele peaks selguma, et too plaat seda oli) – saati siis parim, mis ülepea kunagi tehtud.

Tark kriitik omakorda on võimeline ka eneses kahtlema ning kuulamiskogemusi ümber hindama. Töökorralduslikult võib toimetajatele küll parajaks ängipirukaks olla selline arvustaja, kes haub mõne plaadi otsas mitu kuud, enne kui arvustuse ära saadab, aga kuulamisaja tujust ja ilmast akna taga ei tohiks plaadile antav hinnang siiski kuigivõrd sõltuda ja seepärast on sageli vaja mitut kuulamist, mis üksteisest piisavalt kaugel (ning nende vahele omakorda paljude muude plaatide kuulamist). Aususe ja austusega.