Kui Bedwetters aastal 2007 Noortebändi konkursi võitis, olid enamjaolt sillas bänd ja tema fänkond. Siis võideti MTV Uue Heli auhind. Salvestati EP. Nii fänne kui skeptikuid jagus bändile kuhjaga. Nüüd on aga noored Pärnu poisid avaldanud oma esikalbumi "Meet the Fucking Bedwetters" ning pajatavad, mis neil sellega öelda on.

Kõigepealt, palju õnne debüütalbumi ilmumise puhul!
Aitäh!

Rääkige, kaua see kõik aega võttis? Terve see loominguline protsess ja kõik sellega seonduv.
Mihkel: Aasta aega, võib vist öelda. Kõik kokku, aasta aega.
Karl: Suvel lukustasime end prooviruumi. Kõige pikem proov kestis vist 9 tundi jutti. Kõik hakkasid aina paremini mängima, lood läksid paremaks – nii see tuli.

Kas pealkiri „Meet the fucking Bedwetters“ oli mõeldud veidi provokatiivsena? Eestis sellist probleemi ei tekiks, aga eeldan, et USAs oleks ammu igast kleepsud selle sõna kohal peal.
Mihkel: Jah, selles suhtes, provokatiivne ta tõesti oli.
Karl: Tahtsime sellega koha kätte näidata inimestele, kes vanasti ütlesid „Ah, need on ju need Voodimärgajad. Nad ei oska ju mängida. Midagi nad teha ei oska“.

Plaadil on märgatav edasiminek võrreldes varasema materjaliga. Kas te üritasite albumil eristuda teistest noorte bändidest, veidi eksperimenteerida?
Mihkel: Me ei ürita eristuda Eesti noortebändidest, vaid kõikidest. Tahtsime taodelda soundiga seda, mida me isegi varem kuulnud pole ja saavutasime oma eesmärgi selle plaadiga. Ma ei ole üldse kohanud bände, kes kõlavad nagu meie. Muidugi, sarnasusi on. Enter Shikariga on meid ühte patta pandud. Sarnaseid bände on, aga žanrit ma ei oskaks nimetada.
Karl: Kõige paremini saab sellest aru, kui kuulad plaadi otsast lõpuni. Siis saad aru, mis on meie teema. Kas see üldse sarnaneb millegagi või mitte.
Joosep: Meile endile meeldib seda kutsuda digimetaliks. See on siuke naljakas nimi, mis on enda välja mõeldud.

Kui te alustasite, siis olid teil põhiliselt naljalood. Kus tuli see hetk, kui mõtlesite, et nüüd võiks veidi suuremaks kasvada. Seda nii muusikalises mõttes kui passi järgi.
Karl: Mõned lood hakkasid vaikselt iseenesest tulema. Kõiki lugusid naljalugudena ei saanud ka teha. Meil oli tollal ka üks lugu..mis see oli? (Vaatab Joosepi poole).
Joosep: "About fucking"?
Mihkel:Tegelikult hakkasime ennast tõsisemalt võtma, kui tuli Noortebändi võistlus. Oli kindel siht, et me peame selle võitma. Tegime selle jaoks väga palju proove. Sealt hakkaski asi tõsisemaks minema, suhtusime ise muusikasse ka tõsiselt. "Days of our lives"oli see lugu, mida Karl mõtleb.

Kas teid ei häiri, et teile siiamaani kleebitakse seda Noortebändi silti külge?
Joosep: Kusjuures, enam seda Noortebändi silti enam ei kleebitagi. Nüüd on pigem see MTV teema. Kui sellest plaadist järgmine laar tuleb, siis unustatakse MTV ära ja räägitakse pigem plaadist. Üritame kogu aeg areenil püsida.
Mihkel: Las kleebivad, mind ei häiri see. Me oleme noored ju.
Joosep: Ja MTV auhind pole ka nüüd häbiasi just.

Vaatan, et teie albumi produtsendiks oli Benjamin…
Ei, ei. Ta oli product manager.

Teil siis produtsenti polnud?
Joosep: Oli ikka. Petter Lantz. Kas sa tead sellist bändi nagu Lambretta?

Midagi koidab.
Joosep: See oli Rootsi 2000te alguse tippbänd. Nad käisid igal pool maailmas esinemas. Tüüp on 37-aastane. Ta oli 16, kui esimest korda stutsi tööle läks. Väga lahe vana oli.
Karl: Tema produtseeris kõik backtrackid, need on tema tehtud. Loo produtseerimist kui sellist, tema poolt polnud.
Joosep: Saund ja pisidetailid olid tema poolt. Ta tegi loomingu detailsemaks. Algul oli veidi primitiivne ja plaadile sai veidi täidlasem.

Pöördume korraks EP juurde. Sealt on plaadile jõudnud ainult "So Long Nanny". Kas olete EP’st distantseerunud, et uued lood on kõrgema tasemega või ikka jätkate lugude mängimist ka sealt pealt?
Joosep: Nende vahel on suhe täitsa olemas. Meil oli kokku 25 loo seast valida. See oli küll raske, aga leidsime, et need lood, mis debüüdile peale said, olid väheke paremad kui EP omad.

Korraks räägime MTV võidust. Kas see andis pigem motivatsiooni rohkem või mingeid hüvesid?
Mihkel: Nii motivatsiooni kui hüvesid.

Mis hüvesid?
Karl: Kindlasti motivatsioon oli üks. Tekkis kordades suurem huvi ka. Ma olen kindel, et seda plaadilepingut poleks ilma võiduta tulnud.
Joosep: Lääs ja Ida said teada meist.

Teie publikus on peamiselt nooremad. Kas tahaksite ka vanema põlvkonna esindajaid seal näha?
Mihkel: Tahame näha neid, kellele meie muusika meeldib. Oled sa noor või vana, kukk või kana.
Joosep: Neeger või valge, pede või normaalne – vahet ei ole.

Mida te soovitaksite teistele noortele bändile? Mida teised noored bändid valesti teevad? Ei võta asja piisavalt tõsiselt?
Joosep: Asjad juhtuvad ajaga. Ei saa süüdistada 16-aastaseid noori, et nad ei ole professionaalsed. Nad paratamatult kõlavad nagu keegi teine, sest see on selline iga, kus alles arenemine hakkab pihta. Ma ei saa väita, et oleme jõudnud tasemele, kus saaksime öelda: „Oleme järgmine Metallica!“, aga aeg teeb oma töö.
Karl: Ei tohi pooleli jätta. Me oleme suutnud juba neli aastat konstantselt tööd selle nimel teha. Mul pole olnud nädalat, kus ma poleks vähemalt korra proovis käinud. Kõvasti proovi ja siis tuleb ka tasu.
Joosep: Võib-olla mõned, kes on meist šnitti võtnud, mõtlevad: „Oh, hakkame bändi tegema. Oleme alles pool aastat üldse pilli mänginud. Kohe Zorgi lindistama, videod-jutud“.
Mihkel: Näiteks, Noortebändiga me ootasime ühe aasta. See oli Joosepi idee. Mushy läks samal ajal sinna ja meil poleks olnud mingit šanssi nende vastu. Arenesime ise, arenes muusika ja tulemus oli kohe näha.

Teil on ka tulekul kontsert Tapperis. Kas tuleb midagi suurejoonelisemat selleks puhuks?
Joosep: Meil oli üks üllatus plaanis, aga see läks veidi nihu, nii et sellest ei räägi. Kindlasti on ta eriline selle poolest, et see on esimene Eesti MTV Live. Kõik võetakse kaameratega üles ning sama õhtu on võimalik vaadata live-ülekannet netist. Kes ei saa kohale tulla, võib kodus vaadata ja saada osa melust, mis seal toimub.

Lisaks Tallinnale tuleb teil veel päris mitu muud live’i: Tartus, Lätis, Leedus. Mis edasised plaanid on?
Joosep: Suvel kindlasti ei võta aega maha, plaan on kütta. Saime teada, et oleme semi-headliner’id sellisel üritusel nagu Stagedive Day Out, Stockholmis. Eelmine aasta oli peaesineja Bring me the Horizon ja see aasta on Millencollin. See on Skandinaavia emo-metal-punk rock skene koorekiht kohal, lisaks tegelased UK’st ja mujalt.

Nüüd tulevad traditsioonilised küsimused. Mis mängib teie iPodis või CD-mängijas?
Mihkel: Viimasel ajal on päris palju kuulatud Disco Ensemble’it. Sky Eats Airplane’i ka.
Karl: Limp Bizkit ikkagi.
Joosep: Ei teagi, igast manti.

Nüüd tuleb see kõige raskem küsimus. Mis on su lemmik rada 7?
Mihkel: Ma ei tea ühtegi 7ndat peast öelda. Mina loobun.
Joosep: Ma ei tea, kas see on 5s või 7s, aga Head Automatica – „Scandalous“.
Karl: Disco Ensemble’i „Magic Recoveries“ albumilt „Headphones“.

Midagi lõpetuseks?
Joosep: Be yourself.
Karl: Ärge muretsege, me tegelt oleme need samad kutid, kes enne.
Mihkel: Peace out!