Biffy Clyro on minust siiani igati mööda läinud, ma olen neid kuulnud, kuid mitte kunagi kuulama jäänud. Küll aga on mulle silma jäänud, kuidas nende livesid kiidetakse – rahvahääletuse tulemusena on sellest aastast ka tegu NME suvefestarite top 3 livebändiga. See tekitas huvi. Kontserdile plaanisin minna võimalikult puhta lehena, kodus kuulasin neid vaid põgusalt ja igasugustest live-videodest hoidusin. Pean möönma, et ei tekitanud see põgus kuulamine erilist emotsiooni. Viimane katse oli veel enne Rock Cafesse liikumist… endiselt ei midagi.
Kui nad aga kell 21.00 lavale ilmusid, ei tundnud neid nagu äragi. Lavalt ei kõlanud sugugi see bänd, keda mõni tund enne Spotifyst olin kuuland. See mulle juba meeldis – lugudesse oli tekkinud tohutult energiat ja hoogsust, ehk isegi pöörasust. Publik, keda oli täismaja, oli esimestest taktidest konksu otsas. Ma olin väga üllatunud, nähes seda fännide armeed. Mõne loo ajal levis hüppamine kuni helipuldi esiste ridadeni (ei ole mina vist varem Rock Cafes sellist asja näind), sõnad olid peas 95%-l külastajatest, vähemalt nii kostis suuremate hittide ajal, ja tundus, et see ei jäänud ka bändimeestel laval märkamata. Endal jäi üle vaid kerge piinlikkustunde ja imestunud pilguga seda kõike pealt vaadata ja kuulata. Publik jäi rahulikuks vaid paari ballaadi ajaks, arvasin, et nüüd enam seda rahvast käima ei tõmmata ka, aga eksisin, pärast teist akustilist pala läks trall sama hooga edasi. Rock Cafe küttearved aga ilmselt kahanevad, saal oli nii palav, et ka lihtsalt seistes tagaosas kippus otsaesine märjaks, mis veel seal eespool hoogsas moshpitis oli, ei kujuta ettegi. Eraldi pean vajalikuks ära mainida valgustuse ja edastada mõttelise tugeva käepigistuse valomehele, kuradi vägev oli.
Antagu mulle ehk bändi austajate poolt järgmine võrdlus andeks, aga mingi hetk tekkis minu peas paralleel Smilersiga. Muusika võib ju meeldida või mitte, aga seda, et tegemist on laval suurepärase bändiga, ei saa vaidlustada. Olgugi et ühe mastaabiks on Eesti, teisel maailm. Ja ma täiesti mõistan, miks Biffy Clyrot üheks maailma parimaks livebändiks peetakse. Nauditav, aus ja higine küte. Ühe vaikse pühapäeva lõpetamiseks ideaalne, viimane intensiivne litakas vastu nägemist, mis võtab viimsegi energia kehast, meenutamaks, et nädalavahetus on läbi ja on aeg esmaspäeva hommikul sisse magada.
