Ikka juhtub asju, hetki ja inimesi, mis ja kes su edasist elu miskitmoodi mõjutavad. Mõnda neist märkad ja/või teadvustad, mõnda mitte.
Mina ühte hetke (loe: nelja minutit) tean täpselt. See oli aastal 1992 1. jaanuari varahommikul, kui olin jätnud oma tollal veel tulevase ja nüüd juba endise abikaasa sõpradega traditsioonilist paari-kolmepäevast aastavahetusejoomingut jätkama ning ise koju tulnud. Just enne sooja teki alla pugemist vaatasin kella – see näitas minutit paar üle poole kuue. Võtsin telekapuldi ning hakkasin kanaleid läbi kerima. Jõudsin mingi vene kanalini, kus uue aasta auks muusikavideosid näidati ning siis sõna otseses mõttes tardusingi ekraani jõllitama pisut vähem kui neljaks minutiks (tegelikult kestab kõnealune video pisut üle nelja minuti, aga kui mina sellele kanalile jõudsin, olid mehed juba paadis), unustades vist isegi hingata…
Et ma ei viitsinud enam teki alt välja ronida, jäi laulu lõpus ekraanile ilmunud nimi kirja panemata (kuigi ma ei saanud üldse aru, miks ekraanil oli ainult üks nimi, kui laulis ometi kaks meest, aga, noh, mõtlesin, venelaste värk). Ju ma lootsin, et see jääb ehk niisamagi meelde.
Aga tühjagi. Ärgates mäletasin ainult, et nii ees- kui ka perekonnanimi olid lühikesed, 4-5 tähte, mitte rohkem, ning kindlasti oli mõlemas nimes C-täht ja kuskil oli vähemalt üks I. Nii ma siis käisingi järgmised 8-9 kuud ringi talumatus teadmatuses, kes mu uued lemmiklauljad on… Küsisin igalt inimeselt, kes vähegi muusikast midagi teadvat näis, et on tal ehk aimu, kes need tüübid on – kahekesi paadis koos veinikasti ja ühe suure vana raamatuga, preestrirüüd üll, joovad plekk-kruusidest veini ja laulavad nutmisest, üks madalama häälega kui teine, ümberringi lainetab mustast kilest meri (üks tüüp paneb veel vahepeal käe „vette“ ja siis raputab seda, nagu oleks see päriselt ka märjaks saanud) ja täiskuu on taevas ning vahepeal käivad mehed natuke kuival maal ka, et ülikondadesse rõivastunult algelisi tantsusamme teha. No ja et lühike nimi ja C-d ja I.
Kõige sagedamini pakuti Chris Isaak’it… 
Viltpliiats ja sularaha
Et tegemist on hoopis Nick Cave’i ja tema bändi The Bad Seeds kitarristi Blixa Bargeldiga, sain teada alles sama aasta sügisel, kui täitsa kogemata sama videot uuesti nägema juhtusin… Ning „The Weeping Song“ http://www.youtube.com/watch?v=3kQIO7k4cDQ) on minu arvates tänaseni üks paremaid muusikavideosid üldse, mis kunagi tehtud.
Need radalased, kes tol iidsel ajal alles nartsu kusid või kelle tegemisegi peale keegi veel mõtlema polnud hakanud, ei saa muidugi aru, et kuidas on võimalik, et inimene ei suuda paari meeldejäänud laulusõna abil maksimaalselt viie minuti jooksul õiget asja internetist välja peilida. Aga sellepärast, et internet tuli minu ellu paraku alles aastal 1995…
Koos internetiga tulid ka meililistid (tänapäevased foorumid tekkisid teatavasti mõnevõrra hiljem), teiste hulgas ka NC&TBS list ning sealt omakorda teadmised, et enne NC&TBS-i Euroopasse kolimist olid Austraalias ka The Boys Next Door ja The Birthday Party ning et Blixa Bargeld, kellel Cave minu meelest ebaõiglaselt vähe laulda (ja kiljuda) lubas – selline hääl ehk milline raiskamine!, eks ole –, on tegelikult sakslane, ning ta laulab ja kisab ja kiljub ja teeb nõrkemiseni lärmi täitsa tema enda bändis Einstürzende Neubauten… Et ta on sündinud 12. jaanuaril 1959 Lääne-Berliinis, et tema kodanikunimi on Hans Christian Emmerich ning et nimi ’Blixa’ on laenatud saksa viltpliiatsibrändilt ja ’Bargeld’ tähendab ’sularaha’. Et Nick Cave nägi Bargeldit esimest korda Einstürzende Neubauteniga esinemas televisioonis 6. juunil 1982, kui oli oma tollase bändiga The Birthday Party kontsertreisil Amsterdamis ja et ta märkis, et EN muusika on „leinav“, et BB näeb välja „hävitatud“ ja tema karjed kõlavad nagu „heli, mida ootad kuulvat kägistatavatelt kassidelt või surevatelt lastelt“. Ning et BB hiljem kuskil intekas omakorda ütles, et Cave’i bändiga liitumine lihtsalt juhtus, loomulikult ja iseenesestmõistetavalt. „Nick küsis, kas ma tuleksin tema bändi kitarri mängima ja ma ütlesin: jah. Ma oleksin öelnud jah ka siis, kui ta oleks palunud mul klarnetit mängida ning teinud seda samamoodi 20 aastat.“
Nixa = Nick + Blixa
Ametlikult tutvusid Cave ja Bargeld kaks päeva enne kõneks olnud EN kontserti teleülekannet ehk 4. juunil 1982 Gudrun Guti (Malaria!, kuulus ka EN varasesse koosseisu) mahitusel klubi Paradiso backstage’is pärast The Birthday Party kontserti, mida EN muusikud oli vaatama tulnud. Igatahes kasvas üpris formaalsest tutvumisest välja pikk ja kestev sõprus ning paljude arvates kolis Cave oma bändi vaid loetud kuud hiljem Londonist Berliini just selleks, et olla Bargeldile lähemal. BB tegi kaasa TBP viimasel albumil ja tuuril ning sai 1983. aastal üheks The Bad Seedsi asutajaliikmetest ning mängis seal kitarri aastani 2003.
Cave’i ja Bargeldi vaheline silmnähtav sünergia tekitas fännide hulgas üksjagu kuulujutte (et mitte öelda: soovunelmaid) ehk Nixa-fenomeni, millele lisas hoogu meeste omavaheline flirt laval. Seda näiteks juba mainitud duetis „The Weeping Song“ kontsertfilmis „Live at the Paradiso“ – filmitud kahel õhtul aastal 1992, vaid loetud päevad enne seda, kui täitus 10 aastat Cave’i ja Bargeldi tutvumisest samas klubis –, kus Cave pea Bargeldi õlale toetab. Või siis arvukatel laulu „Where The Wild Roses Grow“ ettekannetel, kus Bargeld asendab Kylie Minogue’d, hoides lauldes käes avatud raamatut, rõhutamaks, et ta laulab kellegi teise partiid – tihtipeale lõppes see laul laval Cave’i ja Bargeldi suudlusega… Et meeste vahel ka tegelikult midagi romantilist oleks olnud, selle kohta faktid puuduvad. Igal juhul on nii ühe kui ka teise elus olnud üksjagu naisi. Blixa Bargeld abiellus aastal 2000 endast 15 aastat noorema Erin Zhuga ja möödunud aasta 7. septembril sündis paaril tütar, kes sai nimeks Anna Millicent Bargeld.
„Rede/Speech“ 1999
Ajas uuesti tagasi tulles – aastaks 1999 olin ma BB teemas juba sedavõrd palju targem, et kui juuni lõpus juhtusin kuskilt lugema, et ta esineb oma sooloprojektiga „Rede/Speech“ 20. augustil Stockholmis Södra Teaternis, teadsin, et tuleb minna… Aga see neetud teater oli suvi otsa remondis ning tollal polnud riikidevaheline piletiostmine sugugi nii hästi korraldatud kui tänapäeval. Augusti alguseks olin sedavõrd stressis, et sundisin oma rootsi keelt valdavat sõbrannat mitu korda nädalas sinna neetud teatrisse helistama ja selgitama, et hädasti on tarvis kahte piletit… Lõpuks õnnestus tal teater kätte saada ja ühtlasi kuulda, et kontsert on välja müüdud. Aga nad võtsid tema telefoninumbri (!) ja helistasid talle kaks päeva hiljem tagasi (!!) ja ütlesid, et teate, tahtjaid on nii palju, et me mahutame saali kaks lisarida toole ja te saate need piletid (!!!). Kohale jõudes selgus, et need kaks rida olid pandud ette (!!!!) ja meie kohad olid esimeses reas (!!!!!) ehk ma olin lavast napi meetri kaugusel (!!!!!!).
Mul oli juba tollal ebaõiglaselt halb mälu – see salvestab suurepäraselt kogetud emotsioone, aga kaotab üsna kiiresti liiga palju olulisi detaile. Seda, mis lavalt saali jõudis, oli aga vaja kindlasti salvestada, see tundus nii kohutavalt väärtuslik (tollal polnud veel Youtube’i ja aimdus, et „Rede/Speech“ niipea mingile kergesti hangitavale kandjale ei jõua, ei olnud petlik – DVD tehti alles aastal 2006), et ma ei tahtnud sellest sekundi murdosagi kaotada. Õnneks oli abikaasal kaasas pastakas ja käiku läksid kõik paberilipakad, mis ma suutsin tema ja enda taskutest leida, muuhulgas ka kontserdipiletid – ma lükkisin kõik vähegi heledamad nurgad neil täis märksõnu, mida hiljem lugedes meenuks see, mis laval toimus. Karta on, et BB pidas mind mingiks ohmakaks ajakirjanikuks, kes oli suutnud märkmiku koju unustada, sest ta käis vähemalt kahel korral kiikamas, millele ma kirjutan… Ehk oli nii lähedal, et kätt välja sirutades oleksin võinud tema kinganinasid puudutada…
Ok, nii segane fänn ma nüüd ka pole. Või olen? Ilmselt siiski olen, sest eelmisest kevadest on mu paremal käsivarrel Blixa autogramm, mida ma just täna tätoveerija Romka juures üle käisin suristamas. Nüüd on see nagu uus ja värskete nõelakriimude ümber on pisike soe palavik…
Mingis mõttes on see autogramm seal just nimelt tänu mu halvale mälule – nagu piletinurkadele kirjutatud märksõnad peavad meelde tuletama toonast kontserti, peab see autogramm (tegelikult peaks seal olema ka Nick Cave’i autogramm, loodetavasti see kunagi ka tuleb) mulle meenutama seda, kes ma olen ja mida ma elus otsin. Need kaks meest muutsid nelja minutiga mitte ainult mu suhtumist muusikasse vaid kogu mu elu ja suuresti just tänu neile olen ma täna see, kes ma olen…
Aga ma kaldusin jälle kõrvale. Tagasi etenduse „Rede/Speech“ juurde.