Doom-duo Talbot ühe poole, ehk siis Jarmo Nuutre, elektroonilisel sooloprojektil Blood Pavilion ilmub homme, augusti esimesel kuupäeval täispikk album „Opinion“. Albumi esitlus toimub 3. augustil Kõue mõisas, üritusel „Kõue Heli 2013“.
Jarmo Nuutre on juba pikka aega teada-tuntud tegelane paljudele Rada7 lugejatele ning ettevõtmisi, millega silma ja meelde jääda, on tal lisaks Talbotile olnud ohtralt – muusikaprojektid Plastic Whore ja RUHT, Le Moustache Tattoo Parlour tätoveeringud, meeldejääva kujundusega plakatid ja reliisid, brändi One Eyed Morse vuntsivaha, mis „lööb ägeduseleveli punasesse“ jne. Nüüd siis on tema uuem muusikaline projekt Blood Pavilion peale eelmisel aastal digitaalse EP “Harden your hearts“ ilmutamist jõudnud täispika albumi välja andmiseni ning sel puhul küsisin Jarmolt täpsemalt tema ideede, muusika ja mõtete kohta.

Miks nüüd Blood Pavilion, mitte endiselt näiteks Plastic Whore, mis näitas ju veel mõned aastad tagasi elumärke? Sul on uhkete nimedega projekte päris mitmeid (Skull Trading on ka hetkel elusolev muusikaprojekt? Hormonia ja Ruht?) – kuidas sa vahet teed, et mis täpselt millise nime alla just sobib?
Hea küsimus. Vastus on vast veidi ümmargune, kuid mu enda jaoks seletab see kõik – asjad on just nii nagu nad on, kuna praegu on või mingil hetkel vähemalt oli tunne selline.
Nimi Plastic Whore jäi aja jooksul kuidagi võõraks ja ei tundnud end enam ära selle nimega tegutsedes. Enda jaoks teen asjal vahet nii, et Skull Trading on pigem technoliku lähenemisega, Blood Pavilion aga lubab endale ka muid momente. Mingis mõttes võib öelda, et mu jaoks on Skull Trading nagu Hormonia, Blood Pavilion aga nagu ilma kitarrita Plastic Whore. Kuid samas ei saa öelda, et kumbki asi jätkaks täpselt sealt, kus eelmised seisma jäid. Mingi areng vist on vahepeal ikka peas toimunud, endale vähemalt nii tundub.
Skull Trading on täitsa elus, tegelen tasapisi uue materjaliga. Oli küll plaan juba eelmisel aastal EP välja anda, kuid see jäi siiski venima. Küll siis tuleb, kui õige aeg kätte jõuab.
Vaikselt olen pusinud ka black metal projektiga, saab näha, millal selle avaldamiseni ükskord jõuan.
Igasuguseid ideid on samas na palju. Drum’n’bassi ja gabberit ja noisi ja ambienti ja kurat-teab-mida-veel tahaks viljeleda…
Efterklangi liige Rasmus Stolberg ütles ühes intervjuus, et "nii palju muusikat on teha…".
See lause jäi meelde, kõlas väga tuttavalt, oleks nagu ise mõelnud seda. Sessamases intervjuus oli küll öeldud ka nii, et "kerge on sattuda situatsiooni, kus sul on viis erinevat projekti ja ükski neist pole hullult hea, sest võimatu on keskenduda nii mitmele asjale üheaegselt." Eks see vist pigem tõsi on, kuid ma hetkel veel nii ei ole suutnud, et ainult ühele asjale keskenduda. Küllap aeg annab arutust.

Heade nimede leidmine oma mistahes ettevõtetele on õudselt raske. Kuidas sa oled leidnud oma ettevõtmistele just need õiged nimed – lisaks juba eelpoolnimetatuile näiteks Pink Banana ja Talk Left-Handed jne?
Mõni nimi on tulnud ise, mõne teisega aga on rohkem pusimist olnud. Pusimise all pean silmas seda, et lasen asjal settida mõnda aega ja peas mängin erinevate variantidega.
Mõnel juhul on aga enne nimi juba olnud olemas, kui see miski (toode või looming või mis iganes), millele too nimi panna.
Nime headus on ka ilmselgelt suhteline mõiste. Ise olen enda tegemiste nimedega muidugi rahul ja arvan, et sobib ja toimib, kuid kindlasti on neid kellele ei meeldi. Nagu iga asja puhul. Ise vaatan ka näiteks mitmeid bändinimesid ja mõtlen, et kuhu sellise nimega jõuda kavatsetakse. Tegelikult küll võiks vähem hinnanguid jagada, oleks kergem elada.
Mõnesõnaga – eks see nimevalik paras tunnetuse küsimus on.

Ning kuidas sa üleüldse jõuad nii palju? Kui kuskil seltskonnas näiteks Talbotist juttu tuleb, siis alati leidub mõni, kes ohkab stiilis, et see Jarmo on ju hull – kuidas on võimalik nii palju asju korraga teha ja need on veel nii ägedad… Nii muusikalised ja mittemuusikalised ettevõtmised näivad samas üsna loogiliselt üksteisest välja kasvavat ja toetavat? Vuntsivaha tootma hakkamine oli väljapääsmatu samm?
Öeldakse, et kes palju teeb, see palju jõuab. Kuskil oli sellele ütlemisele ka vastulöök antud, kuid täpsemalt kahjuks ei mäleta.
Tegelikult on küsimus pigem aja jagamises. Kuigi see vajab veel tugevat harjutamist, sest liiga palju aega raiskan niisama passimisele ja unistamisele. Kui end kokku võtaks ja aega pidevalt ja produktiivsemalt ära kasutaks, siis oleks ka tulemused paremad ja/või kiiremad. Aga küllap siis on siiani pidanud olema nii, nagu on olnud.
Üritan tegeleda asjadega nii, et ühekorraga on mingi suurem projekt fookuses, mille kõrvalt tuleb siis pidevalt tegeleda jooksvate asjadega – näiteks Talboti tuuride organiseerimine ja igasugune muu pundiga seostuv asjaajamine, plakatite-plaadikaante-tätoveeringute kavandamine jne.
Paljud tegevused tekivad, jah, kuidagi loogiliselt. Mitmed asjad pole ka õiged tundunud ja seetõttu olen neist loobunud. Näiteks toosama Talk Left-Handed’i agentuuri teema – suure hurraaga hakkasin tegema, aga siis avastasin, et kellegi teise bändidega tegelemine ja ürituste korraldamine pole ikka päris see, mida tahan teha. Võtsin hoo maha ja keskendusin muudele asjadele. Ega enne ei teagi, kui proovinud pole. Ja kui tunne pole õige, siis mis seal’s ikka – jätta sinnapaika ja vaadata edasi muid asju. Kui endal lõpuks isu puudub, siis pole ju mõtet punnitada ja kesiseid tulemusi saavutada, kõik asjaosalised oleksid lõppeks kurvad. Tõenäoliselt elab Talk Left-Handed mingis muus vormis kunagi edasi, kuid hetkel küll see vorm veel päris kindel ei ole.
Vuntsivaha tootmine oli väljapääsmatu samm tõesti, vurrud vajusid muidu sorgu. Praegu teen vaid iseenda vajaduseks. Et vahatootmisega reaalselt tegeleda, siis võtab see küllaltki palju energiat ja kuna muud tegevused tundusid tähtsamad, siis tegingi valiku, et tegelen pigem rohkem nonde muude asjadega.
Kuigi, One Eyed Morse brändi arendan tasapisi siiski edasi. Kuna üks mu suurim huvi muusika kõrval on hot rodid, kustomid ja (vanad) autod üldse, siis vaikselt tegelen uuesti rõivaste kujundamisega, seekord siis rõhk ikkagi enamjaolt just kustom kulture suunas.

Nüüd tagasi Blood Pavilioni ja kohe ilmuva albumi „Opinion“ juurde. Plaadilt kostub päris omapäraseid helisid – oled mingite kummaliste instrumentidega katsetanud või ikkagi puhas elektroonika möllab? Kuulates tuleb selline Neubautenlik pilt silme ette, et mingi kamp taob erinevaid kummalise välimusega konstruktsioone.
Kaasaskantava salvestajaga võtsin palju helisid üles ja kasutasin lugudes. Näiteks EP "Harden your hearts" peal on jaanuaris Vainupea rannas lindistatud jää vahel liikuva vee helid…. Jää "hingeldas" seal. Passisin põlvili jääl ja võitlesin külmaga.
Uue albumi üks eredaim näide on vast kassi nurrumine. Surusin kodus ühele kassidest mikrofoni vastu kõhtu ja kukkusin silitama. Peab võib-olla autoritasusid maksma hakkama talle. Ning muidugi on väga palju ka lihtsalt elektroonilisi helisid masinast välja imetud.

Siinkohal varastan HaraldHaagi sulle 2008. aastal esitatud mõnusa otsese küsimuse – “Chopper, kuidas ise oma vastset muusikat lahterdad?”
Kõige lihtsam on vast öelda, et industriaal-elektroonika, mis vihjab nii metalile, technole ja küllap veel mitmele muule žanrile ka.

Mis kaalutlustel kõigepealt digireliis tuleb ja siis füüsiline alles mõne aja pärast? EP on juba ju ette näidata, kuhu siis nüüd nii kiire? Marko küsib – kas vinüül tuleb?
Nii lihtsalt tundus endale praegu hea. Idee ongi tegelikult lisaks digitaalsele variandile ainult vinüülina välja anda. Kui mõni leibel tahab ka CD teha, siis loomulikult pole mul selle vastu midagi.
Talboti vinüüli tegemisega sai nö jää lõhutud ja nüüd tundub see protsess juba nii lihtne, et tahaks järjest koguaeg igasuguseid vinüüle välja anda, kui vaid võimalust oleks.
Leian, et digitaalne reliis on praegusel ajal kindlasti vajalik. Võiks öelda, et digitaalne variant peab kindlasti olema, vinüüli olemasolu on lihtsalt väga äss ja pigem ka peaks olemas olema artistil, CD võib olemas olla, kuid ei pea enam. CD on samas küll üks lisavõimalus jõuda ka nende inimesteni, kes neid kasutavad, kuid vinüüli ja digitaalset mitte.
Ka see on loomulikult vaid minu arvamus ja ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid endale tundub praegu niimoodi olevat hea.
Isiklikult kuulan enamjaolt asju siiski arvutist, kasutan striimiteenuseid ja näiteks Bandcampi. Kohutavalt tüütu on, kui mitmed bändid ei suvatse oma loomingut kuskil kuulatavaks teha. Ühest küljest loomulikult igaühe enda asi muidugi, teisest küljest aga muusika ei levi siis ka. Kui levik muidugi üldse eesmärk on.
Kui enda jaoks mõne uue artisti avastan, siis tavaliselt esimese asjana otsin Spotifyst. Samal ajal vaatan Facebookist bändilehte, kust võib üldjuhul leida ka muud huvipakkuvat infot. Kui Spotifys ei ole, siis otsin näiteks Bandcamp’i või äärmisel juhul ka Soundcloudi lehte.
Enda lemmik ongi vist Bandcamp, sealtkaudu saab reaalselt bändi ka toetada. Kuna ma ise füüsilisi reliise ei kogu, siis saab sealt vähemalt digitaalse
variandi osta. Paraku on mõned, tegelikult lausa päris paljud bändid, teinud oma loomingu kättesaadavuse sedavõrd keeruliseks, et üsna kiirelt tuleb isu loobuda otsimisest. Pole kuskile midagi üles laetud, heal juhul lugu või kaks. Ja/või pole näiteks kodulehel või Facebook’i lehel mingitki viidet sellele saidile jne. Kaotus on mingis mõttes küll mõlemapoolne – huviline ei saa kuulata ja bänd ei levi, kuid leian samas, et kui bänd vähegi tahab kuskile jõuda, siis enda loominguni jõudmise keeruliseks tegemine või hoopis saladuses hoidmine on puhas lollus. Kui ei ole võimaldatud midagigi hankida, siis ju ei hangitagi. Aga kui eesmärk ongi võimalikult UG olla, siis muidugi on kõik hästi.

Kas Talboti tegemistest ei piisa või jääb mingeid kasutamata ideid ripakile, mille otsustasid realiseerida sooloprojektina?
Kõlab võib-olla jõle diibilt, aga ainult Talbot ei toida hinge ära. Mul on koguaeg olnud tahtmine omi asju teha, aga vahepeal on aeg lihtsalt mujale kulunud. Eks tasapisi olengi enda materjali kallal nokitsenud.
Ütleks, et muusikaliselt on Talbot pigem ikkagi Magnuse väljund. Me paneme küll koos lood kokku, aga see muusikaline algidee, tuum, tuleb Magnuselt. Lindistades mängin ja laulan enda osad sisse, kuid just tema on see, kes Talboti muusika lõplikult kokku võtab, miksab, viimistleb ja nii. On produtsent, kui peenemalt väljenduda.
Talbotis on minu teha pigem just manageerimise ja kujundamise osakonnad.

Su bändid on enamasti kas sooloprojektid või duod? Selline väike isikkoosseis tundub lihtsalt mingil põhjusel sobivaim või see ongi täiesti praktilistel kaalutlustel, et oleks kergem asju ajada – hiljutises intervjuus Iiris just rääkis, et nad ei saa täiskoosseisus livesid väga palju teha, sest kõik see läheb lihtsalt liiga palju maksma. (Tuhnisin just Rada7 Ruhti teemas ning sealt leidsin kommentaari Evestuselt – “true pioneers always walked alone anyway…” ja näe, isegi tal endal on nüüd neljaliikmeline bänd )
Kuidagi on niimoodi kujunenud jah, et enda loominguga koosseisud on pigem väikesed olnud. Otseselt taotluslik see pole olnud, nii on lihtsalt sel hetkel tundunud hea ja sobiv. Ju siis pole rohkem vaja olnud kedagi.

Kujundused plakatitest kuni särkideni, tätoveeringukavanditest rääkimata, teed samuti ise? Millest sealjuures lähtud ja inspireerivaks pead?
Enamjaolt ise jah. Teen nii, kuidas tunne on. Peab endale õige tunduma, siis ongi päriselt ka õige. Loomulikult tekib tihti ka kahtlusi, aga lõppkokkuvõttes tuleb ikka sisehäält kuulata, enamjaolt ta (see va sisehääl) teab. Kuid eks ka selles vallas on veel kõvasti arenguruumi. Olen alles viimasel ajal hakanud aru saama, et mis tegelikult meeldib ja huvitab ja kuhu suunduda tahaks jne.
Tätoveeringukavandite puhul algne idee tuleb üldjuhul muidugi klientidelt ja üritan need teha nii, et oleks huvitav nii iseendal tätoveerida ja kliendil hiljem kanda.

Mil moel võrreldes esimeste projektidega on sinu ambitsioonid, tegutsemisviisid ja soovid-unistused muutunud? Kõikvõimalikul skaalal kogemusi peaks sul nüüdseks olema omajagu?
Tänu kogemustele olen taibanud, et absoluutselt mingeid piire pole. Arvan, et igasugune nö bändi või mis iganes väljundiga "välja murdmine" on iseenda ja vaid iseenda teha, õigemini lausa enda valik. Kõik oleneb lõppkokkuvõttes ju sellest, et mida üldse teha tahetakse. Kui on isu teha bändi näiteks ainult enda lõbuks, niisama mõnusa hobina peale tööd ja nädalavahetustel, siis see ongi täiesti okei. Ei peagi saba seljas mööda ilma ringi rahmeldama.
Aga kui on just soov maailma peal ringi laksida (ükskõik kas tuuritades või neti kaudu oma musa levitades), siis ilmselgelt just seda tulebki teha. Ja tänaste võimaluste juures ei ole ju ühtegi reaalset takistust tegelikult. Ainult laiskus võib takistuseks olla, kuid see on iseendas kinni ja ei kvalifitseeru tegelikult päris takistuse alla.
Loomulikult kulub raha ja aega ja tuleb näha vaeva (mõni rohkem-mõni vähem), aga küsimus on valikus – kas tahad seda või tahad midagi muud. Kui teha ühte ja tahta teist, siis on ilmselgelt konflikt kuskil.
Oma asju tehes pole kunagi plaaninud neid vaid sahtlisse kirjutada, alati on olnud ikka selge mõte, et tahan asjad ka avalikustada.
Kogemuste tõttu on tegutsemisviisid ilmselt ka nõksu võrra targemad kui varem. Aga eks õppida on palju, praegused teadmised on vaid tilk ookeanist.

Bandcamp: bloodpavilion.bandcamp.com
Facebook: facebook.com/bloodpavilion