In my mother’s belly and I’m starting to kick
Nine months in the womb and I’m making her sick
Squeeze through the womb and I land in the room
Don’t know who we are can’t really tell
We do the council flats and we do some jail
We don’t like school, in a week we go once
Don’t like the police, ‘cos they kick and they punch
God bless what a stress and the stress comes at once
But remember, boy, you’re a superstar

… laulab Tricky oma viimasel plaadil „Knowle West Boy”, mis tähistab ja tõestab nii Bristoli-skene renessanssi kui Tricky uut tulemist. Vaatamata sellele, et Tricky, kodanikunimega Adrian Thaws, on viimased aastad hoopiski L.A-s elanud, on ta nüüd võtnud jutustada kuulajatele oma nooruspõlvest Bristolis, Council Estate elamurajoonis. “Knowle West oli valgete geto ja me olime kõik vaesed,” räägib ta. “Sain järsku aru, et ma ei ole sellest kunagi kirjutanud ja otsustasin kirjutada midagi, mis ka neid inimesi kõnetaks – nagu The Specials, Blondie ja Banshees puudutasid mind, kui mina noor kutt olin.” „Knowle West Boy” on justkui Tricky manifest ning tunnistus tema juurte ja mõjutuste kohta.

Tricky ehk Adrian oli 4aastane, kui tema ema üledoosi tõttu suri (teiste allikate kohaselt enesetapu sooritas) ning isast ei tea ta midagi. Üles kasvas ta valgenahalise vanaema ja tädi juures ning meessoost ta oma nooruspõlves lugu pidama ei õppinud – isa lasi juba enne tema sündi jalga ning kolm onu veetsid rohkem aega vanglas kui kuskil mujal. “Naised on need, kes me elusid koos hoiavad. Et toit oleks laual ja lapsed kaitstud. Ükski mees ei ole midagi sellist minu jaoks kunagi teinud. Ainus, mida ma tean, on naised,” räägib Tricky, kes on läbi oma karjääri andnud oma lugudes just naistele sõna, lastes neil olla tugevam ja mehel see nõrgem. “Ma ei oska seletada, miks minu tekstid tihti just naise vaatenurgast lähtuvad.”

Just see naiselik tundlikkus, haavatavuse tunnistamine ja analüütilisus on aga Tricky lugudele ääretult omane. “Albumil saan ma olla milline tahan – haavatav, nõrk, õel, tugev, hea või halb. See kõik on seal olemas. Ühiskonnas ei ole võimalik end sel moel avada, tuleb olla sotsiaalselt treenitud.” Tricky muusikukarjäär sai alguse Wild Bunchi ja hiljem Massive Attacki ridades. Massive Attacki esimest albumit “Blue Lines” (1991) peetakse Bristoli saundi ametlikuks manifestiks ning Tricky panus oli selles oluline. Edasi liikus Tricky aga sooloartistina. Tema debüütalbum “Maxinquaye” ilmus aastal 1995 ning samal ajal kirjutas ta ka kaks lugu Björki albumile “Post”.

Trickyst sai sünge poeet, poliitiliselt kadunud, tulevikuta generatsiooni ja ühiskonnagrupi hääl ja hing, kes pärit kriminogeensest, rassiliselt segunenud inglise töölisklaasipiirkonnast. “Kui sul ei ole raha ja sa kasvad üles sulide keskel, siis suli sinust ka saab. Siin pole midagi pistmist hea või halb inimene olemisega, vaid võimalustega,” seletab Tricky. Vokalistina on Tricky äratuntavaks stiiliks astmaatiline sosin, mis pooleldi räpitud, pooleldi lauldud. Produtsendi ja muusikuna teatakse teda kui perfektsionisti, kes meister sünge, tiheda ja mitmekihilise saundi loomisel. Omal unikaalsel viisil kohtuvad tema muusikas must ja valge maailm: reggae, dub, hip-hop, funk valge briti kitarrirocki ja pungiga. Laiv-esinemistel on ta tuntud oma võime poolest šamaanlikku transsi langeda, tema ligi 2-meetrine sünge kuju laval ekstaatiliselt hüplemas või kurjakuulutavalt suitsu pahvides riime pomisemas.

“Tundub, et tänapäeval on inimesed rohkem huvitatud sellest, et lihtsalt kuulsad olla, kui midagi ära teha” räägib Tricky. “Reality-TV ja celebrity-kultuur on see kasskuld, millega üritatakse praegusel ajal töölisklassi ära osta.” Just selle pärast kolis Tricky ka Ameerikasse: “Mulle meeldib olla võõras ilma seosteta. Kui ma olen Bristolis, on kõik teistmoodi. Võõraid koheldakse aga teisiti ja mulle on alati meeldinud olla väljaspool ja tundmatu,” räägib ta.
Just sellisena me teda aga teamegi – vaatleja distantsilt, kes justkui osaleks elus ja protsessides, kuid ainult pindmiselt. Sisemuses näib Tricky jäävat alati pealtvaatjaks ja inimkihtide kroonikuks, kes teeb pahvaka suitsu ja paigutab süngel sosinal maailma oma äranägemist mööda riimidesse. Nii nagu see tema tumedate silmade läbi parajasti paistab.

Tricky’t, kes esineb 20. novembril Rock Cafe’s, dekonstrueeris ajalehes Metroo Helen Sildna.

kodutööstus: "Olen omanud alati pehmet kohta oma hinges lugude ja plaatide vastu, mille laiem avalikkus ja muusikapress on maha teinud. Millegipärast on sellised laiema tähelepanuta jäänud lood minu jaoks alati olnud huvitavamad ja intrigeerivamad, kui need, mis üleilmse heakskiidu pälvinud. Lood, mille fännamine tekitab tunde, nagu kuuluks mõnda pisikesse ja eksklusiivsesse klubisse, millesse sisenemiseks on vaja ära õppida keeruline käepigitus. Just sellepärast peangi enda lemmik Tricky looks omal ajal kriitikute käest oma kommertslikuse pärast tugevalt tümitada saanud Blowbackilt pärinevat "Evolution Revolution Love’i". Tricky ehk ainsat päris tõelist pop-singlit, mis seob endas ühtseks kimbuks trip-hopi, räpi ja kergelt voolava alternatiiv-rocki."

ivo: "Minu jaoks on meeldejäävaim album "Nearly God", mis härra enda sõnul ei olegi ametlikult album, vaid hoopis "kogumik demolindistusi". Aasta peale debüütplaati ilmunud plaadil on minu maitse järgi suurimad hitid. "I Be The Prophet", minu vaieldamatu "nr. 1" Trickylt, ja "Black Coffee", kus mõlemas teeb kaasa Martina Topley-Bird. Lisaks, muidugi, paljude lemmik "Poems" koos sama preiliga ning eriliselt meeldejääva esituse teinud Terry Halliga."

martin: "Sel sajandil ilmunud albumite rida jättis mind üsna külmaks. Seda positiivsem üllatus oli see aasta "Knowle West Boy", mis on kahtlemata Tricky üks paremaid plaate. Julge katsetus, kus ragisevad kitarrid vahetavad ühel hetkel välja põrklevad reggae-rütmid, mida katavad väga hästi valitud vokaalid. Samas ei ole ära unustatud ka klassikalisi, hinges 1990ndates viibivaid tihkete trip-hopi biitidega palasid."