Aastal 1984 lõid Lizenenced Technology kolm endist liiget Heiko Maile, Marcus Meyn ja Oliver Kreyssig uue bändi, mis sai nimeks Camouflage. Kuigi need Saksa süntpopimehed kippusid vahepeal juba unustusse vajuma, mäletab siiski enamik kindlasti hitte „The Great Commandment”, „Suspicious Love“ ja „Love Is A Shield”. 22 tegutsemisaasta jooksul on Camouflage vahetanud tegutsemispaika, plaadifirmasid, stiile ning koosseisu (vahepeal sai triost duo, kuid tänaseks on Oliver Kreyssig tagasi bändis) ning andnud välja üheksa albumit, sealhulgas kaks best-of’i ja 19 singlit. Sel aastal ilmus neilt uus album „Relocated” ning singel „Motif Sky”.

3. detsembril võib neid taas näha Tallinnas klubis Hollywood, mistõttu sai neile ka paar küsimust esitatud.

Nimi Camouflage pärineb Jaapani legendaarse elektrobändi Yellow Magic Orchestra loomingust. Kas YMO andis teile ainult nime või on ta ka muul viisil teie loomingut mõjutanud? Tüüpilist YMOd võib teie muusikast vist väga vähe leida?

Ilmselt on Yellow Magic Orchestra mõjusid rohkem kuulda meie varasemates lugudes. Heikol olid mõnes loos küll need Aasia meloodiad. Aga jah, YMO mõjutusi on küll, aga kuna enamik inimesi ei tunne Yellow Magic Orchestrat ega nende loomingut, ei oska keegi eriti meid nendega võrrelda. Võrreldakse ainult nendega, kes on väga tuntud, näiteks Depeche Mode’iga.

Enamikku süntpopibände võrreldakse paratamatult Depeche Mode’iga. Häirib see teid? Kui suurt mõju on DM avaldanud teie loomingule?

See sõltub sellest, kuidas meid nendega võrreldakse. Kui keegi võrdleb meid ühtede maailma tuntumate muusikutega, on see pigem au, aga kui meid nimetatakse lihtsalt koopiaks, siis see on küll häiriv. Nagu juba eelnevalt öeldud, siis enamik bände, mis on meid mõjutanud, pole tänapäeval kuigi tuntud. Seetõttu valivadki inimesed selle ainsa, kes on algusest peale olnud ja siiani tuntud.

Olete aastate jooksul proovinud erinevaid stiile. Millest see on tingitud? Enda huvidest või vajadusest leida võimalikult erinevat kuulajaskonda?

Igasugused seisakud on igavad. Elu muutub ju nii palju, maitsed ja mõjutajad muutuvad. Peab proovima uusi asju. Me pole kunagi olnud bänd, kes leidis ühe eduka stiili ja siis jäigi selle juurde, et tipus püsida. Me oleme alati tahtnud proovida midagi teistsugust, luua uut ja huvitavat.

Milline stiil ja album on teile endile kõige südamelähedasem?

Iga album esindab aega, mil me selle kirjutasime ja valmis tegime. Näiteks „Sensor” (2003) on väga tume ja negatiivne album, aga see ainult näitab seda külge bändist, mida me tol hetkel parasjagu läbi elasime. „Relocatediga” tahtsime luua midagi hoopis positiivsemat, sest see on see, mida me praegu tunneme.

Üheksakümnendate algul pakuti teile võimalust osaleda ooperiprojektis. Millest see ooper rääkis ja miks see ettevõtmine pooleli jäi? Kuidas sai ooperi jaoks kirjutatud muusikast hoopis album „Spice Crackers“ (1995)?

Meil paluti kirjutada treiler või avalugu Salvador Dali ooperile „Etre Dieu”. Projekt jäi kahjuks katki, kuna ilmnesid probleemid pärijatega. Sellest oli väga kahju, sest meil paluti ka osa võtta ooperi maailmaturneest ja avada iga õhtu selle pophümniga. Me võtsime osi sellest projektist meie uue albumi „Spice Crackers” jaoks, nagu ka osi filmist „Düün”. Me oleme suured ulmefännid ja oli suurepärane idee kasutada neid ideid albumil.

Olete üritanud saada plaadilepingut nii Virgini kui ka Sony Musicuga. Miks see ebaõnnestus?

Me tegime Sony Musicu jaoks demod, aga A&Ri juht lahkus firmast ja läks EMIsse ning meie läksime koos temaga. Tema võttis ka kontakti Virginiga ning me tegime nendega lepingu ja avaldasime singli „Thief” (1999). Pärast seda aga ei tahtnud Virgin meiega albumit teha, seega me lahkusime sealt ja jõudsime jälle tagasi Universalisse, et välja anda uus album „Sensor”(2003).

Üsna mitme aasta jooksul ei pääsenud te tagasi edetabelitesse. Kas inimesed olid juba unustanud hitid „The Great Commandment“, „Suspicious Love“ ja „Love Is A Shield“? Või mäletasid nad neid liiga hästi?

Need lood on ühtaegu needus ja õnnistus – pole tähtsust, mida me avaldame või teeme, ikka mängitakse raadios enamasti ainult neid lugusid. Seetõttu kipubki meedia arvama, et iga uus plaat on comeback. Või siis nad ütlevad, et uued lood ei sobi nende programmi või saatesse ja eelistavad mängida vanu hitte. Inimesed tunnevad meid, aga meile ei anta tihti võimalust esitleda uut materjali, mis tähendab, et lõpuks nad ei teagi, et me oleme midagi uut teinud ja välja andnud … Tõeline karussell.

Te ei laula kunagi saksa keeles. Miks? Mida teie kodupublik sellest arvab?

Nad armastavad meie muusikat just sellisena, nagu see on. Ja meie ise ka! Meie jaoks oli ja on inglise keel sobiv just selle muusika jaoks, mida me teeme.

Uus album „Relocated“ tundub viivat tagasi esimeste hittide juurde. Kas aeg on jälle süntpopiks küps või on see stiil teile endile kõige südamelähedasemaks jäänud?

Heade lugude jaoks on aeg alati küps! Me ei arvagi, et me peame uuesti jalgratast leiutama. Me tahame lihtsalt kirjutada head popmuusikat ja anda suurepäraseid kontserte ning veeta meeldivaid õhtuid oma publikuga.

Kuidas hindate „Relocatedi“ ja singli „Motif Sky“ edu rahva hulgas? Milline on olnud tagasiside? Kuidas rahvas teid üle pika aja laval vastu võtab?

Me oleme väga rahul albumiga ja inimeste reaktsiooniga sellele! Suurem müügiedu oleks muidugi tore. Me armastame live’sid ja publikule tundub ka väga meeldivat. Meil on olnud juba palju suurepäraseid esinemisi ja ka pidusid publikuga.

Ja …last, but not least… mida arvate Eestist ning mida ootate 3. detsembri kontserdilt?

Me ootame suurepärast kontserti, meeldivat õhtut ja palju toredaid inimesi! Me ootame väga sealset esinemist!

http://www.camouflage-relocated.de/camouflage-music/
http://www.myspace.com/camouflagemusic