Mõnele Soome bändile meeldib Eesti ja Baltikum nii väga, et nad lihtsalt ei saa siin mitte käia ja kontserte anda. Sel nädalal Tallinnas ja Tartus, osana oma Baltikumi tuurist, esinev ansambel Collarbone on just selline bänd. Sel puhul rääkisin härradega kristlikest noortelaagritest, aluspükstest ja sellest, miks on Eestis hea esineda.

Kas on tõsi, et Collarbone sai alguse kristlikus noortelaagris?
Täiesti õige. Olime 15-aastaste noorukitena üheskoos kiriku poolt korraldatud noortelaagris ja mõtlesime, et küll oleks vahva koos rokkmuusikat tegema hakata.

Mis on Eestis ja Baltikumis nii meeldivat, et tulete vähem kui aasta jooksul siia juba teisele kontserttuurile?
Põhjuseks on kogu üldine atmosfäär Baltikumis. Esimesel tuuril võeti meid igal pool väga hästi vastu, seega on loomulik, et me uuesti tuleme. Minu arvates on kogu Baltikum täis lahedaid inimesi, ägedaid linnu ja cool’e rokiklubisid. Kontsertidel käib palju rahvast ning fiiling on higine ning meeletu.

Kui rääkida Soome bändidega peale esinemisi, siis kõik alati kiidavad siinseid klubisid ja promootoreid. Lisaks on Soome muusikal Eestis küllaltki tugev fännkond. Sellest hoolimata ei mahu veel hetkel Eesti paljude Soome bändide tuurigraafikusse…
Ma ei saa siin teiste bändide nimel sõna võtta, aga Collarbone ja kõik meie sõprusbändid tulevad alati, kui selleks võimalus avaneb, Eestisse.

2008. aasta lõpus liitus bändiga enne ansamblis April mänginud kitarrist Mikko Merilinna. Mida on Mikko toonud endaga kaasa Collarbone’i?
Mikko kitarrimängu tehnika on minu arvates aidanud avardada Collarbone’i helimaailma. Lisaks on mehel tõeline produtsendi kõrv, tänu millele on paranenud ka ansambli helipilt.

Olete öelnud, et 2007. aastal ilmunud debüütplaat „The Back of Beyond“ ei olnud päris see, mis te tahtsite. Kui teil oleks võimalus midagi selle plaadi juures parandada, siis mis see oleks?
Kui aus olla, siis ei muudaks me tegelikult mitte kui midagi. Plaat ei ole mitte mingil tingimusel halb. Me olime lihtsalt seda tehes väga noored ja kogesime paljusid asju esimest korda. Lõppkokkuvõttes õpetas selle plaadi tegemine meile nii mõndagi. Ja noh, esimene plaat on alati esimene.

Olete kirjeldanud intervjuudes järgmise albumi „Pretty Dirty“ valmimist kui väga vaevarikast. Mis tegi selle nii vaevaliseks?
Peamiseks probleemiks kujunes poleemika meie tollase plaadifirmaga selle üle, millal plaat ilmuma peaks. Muidu oli protsess suhteliselt valutu. Tegemine võttis lõpuks aega kokku üheksa kuud, mis on täiesti normaalne plaadi valmimise aeg lindistamise algusest, kuni hetkeni, mil plaat jõuab poodidesse.

Collarbone võitis 2005. aastal Soome suurima, Ääni ja Vimma nimelise bändikonkursi. Kas konkursi võit tõi endaga kaasa kergenduse, et nüüd on jalg ukse vahel või pigem stressi, kuidas võiduga kaasnevaid ootusi realiseerida?
Stressi ei kaasnenud, küll aga kasvas innukus. Oli väga äge näha, kuidas meie loodud muusika inimestele mõjub ja neid kaasa tõmbab. Ja loomulikult tõi see endaga kaasa ka uusi võimalusi ja koostööpartnereid.

Collarbone esineb sageli aluspükste väel. Kas olete mõelnud mõnikord järgida Red Hot Chilli Peppersi eeskuju ja esineda, ainsaks kehakatteks sokk riista otsas?
Me ei ole seda võimalust kindlasti maha kandnud. Me saame pidevalt uusi ideid, mida kontserdi ajal teha võiks. Seega, eks näis, mis me järgmiseks välja mõtleme. RHCP on aga olnud osale meie bändist nooruspõlves väga suureks eeskujuks.

Olete öelnud, et teie saund on tulnud väga loomulikult ja seda pole kuidagi eriliselt üles ehitatud. Kas võib väita, et paljude bändide karjäärile saab saatuslikuks see, et hakatakse ehitama kõlamaailma, millesse tegelikult ise väga ei usuta?
Meie arvates on rokkmuusikas põhiidee see, et bänd harjutab ja otsib endale meeldiva saundi ja eks siis näis, kui palju populaarsust see endaga kaasa toob. Kui bändi kõla hakatakse välja arvutama ja ajama seda näiteks raadiosõbralikumaks, siis mõjub see lõpuks laastavalt bändile, kuna liikmed ju tegelikult ei usu tehtavasse. Samas ei oska me öelda, kuidas sellised asjad mõjutavad bändide karjääre. Mõnedele võib selline kõla ehitamine ja muutmine sobida, teisele mitte. Ühte kindlat ja õiget vastust ei ole olemas.

Ismo Alanko on öelnud, et Soome on täis bände, kes nimetavad oma inspiratsiooni allikaks Sielun Veljet’i, samas pole Soomes aga ühtegi bändi, mis kõlaks nagu Sielun Veljet. Kui teil oleks valida, milline võiks olla Collarbone’i pärandus Soome muusikale, kumb võimalus see siis oleks – kas see, et Soome on täis bände, mis nimetavad oma eeskujuks Collarbone’i või siis see, et Soome on täis bände, mis kõlavad nagu Collarbone?
Hehehe, valiks variandi number kaks.

Mida võib publik oodata Collarbone’i kontsertidelt?
Väga head pidu, ägedaid lugusid , mõnda väikest ja huvitavat üllatust ja loomulikult hommikuni kestvaid äfteka pidusid. Tere tulemast tantsule!