Eesti indie-skenes on tõusmas noor huvitav ja potentsiaalist pakatav bänd Captain Rock Hard and Master Bates, kelle moodustavad Taavi Immato, Jürgen Lukksepp, Joonas Jõevee ja Mart Abro. Ühel septembrikuu õhtul istusime Polümeri proovikas maha ja mõnusa jutuajamise käigus sündiski intervjuu.

Kust kõik alguse sai?

Jürgen: Kui me Joonasega hakkasime „jazz-bändi” tegema.

Taavi: 2004. aasta suvel oli see. Oli ju? 2004. aasta suvel ja siis sügisel tulime kokku.

Mingeid olulisi liikmevahetusi polnud? Algusest peale sama koosseisuga?

Taavi, Joonas: Ei no alguses küll. Ühe live’ini. Tuntud kunstnik Sander „Kinnas” Taal. A siis me viskasime ta välja. Ühes proovis oli 2 tüdrukut, aga nendel oli kogu aeg probleem „Meil on meik laiali. Me ei saa”. Trummar Mardi leidsime sünnipäevalt. Ta oli loomulikult täis ja nõus.

Kust teil selline kahemõtteline nimi tuli?

Taavi: Jah, ma tahaks ka teada.
Joonas: Ma ei tea, tundus etem kui mitte midagi. Etem kui Elav Legend või Evergreen86 või Paradise Crew. Lühendina on ka tore CRHAMB. Seda me tahamegi lähiajal kasutama hakata, kergem öelda ka.

Millise muusikastiili esindajana te end määratlete?

Taavi: Selle üle ma olen mõelnud palju. Kui olen vaadanud, kuidas muusikastiile liigitatakse, siis meie muusikastiil käib „indie rocki ja pungi” žanri alla. Punk küll mitte sellises mõttes, kus laulja ei pea viisi ja kitarrist ei oska mängida ja üleüldse keegi ei oska midagi.

Jürgen: Pigem siis siuke indie‘ ja grunge’i segu.

Taavi: No midagi sellist, et ta on indie rock. Seda on raske öelda, kuna rokk kui selline tänapäeval enam ei eksisteeri, kuna see oli muusika, mida tehti 60ndatel.

Joonas: See tuleb arenemise käigus. Kuidas sa ütleksid? Oled ju meid kuulnud?

No ma ütleksin, et indie. (järgneb arutelu sõna indiependent üle)

Joonas: Põhimõtteliselt õige ka.

Kuidas teil muusikategemine käib? Keegi tuleb mõnede riffidega proovikasse ja ütleb „näete, teeme nii” või kuidagi teistmoodi?

Jürgen: Erinevat moodi on olnud. Mõned on jam’i käigus sündinud. Vahel keegi pakub mõne laheda käigu välja.

Joonas: Loost ka oleneb. Mõnede kallal töötame kaua-kaua, teised sünnivad ühe prooviga.

Jürgen: Aga jah, päris paljud lood on lihtsalt proovikas sündinud.

Taavi: Üks kolm lugu mõtlesin ma nii välja, et kodus tegin midagi ja siis prooviruumis panime kokku.

Jürgen: (naerab) Vanakooli lood on enamjaolt minust alguse saanud. Uuemad Joonasest.

Igal noorel bändil on oma iidolid. Kes teid mõjutanud on?

Jürgen: Otseselt mingit bändi pole, kes sarnast muusikat teeks kui meie.

Joonas: Ei, kõvasti mõjutajaid on. Primusest on ideid tekkinud. Lisaks veel Muse, Red Hot Chilli Peppers, kuna seal ei ole bass taustapill, vaid võrdne teistega.

Taavi: Just, nagu meie bändiski. See tekib nii, et sa kuulad mingit bändi ja siis sa hakkad mõtlema, et see on ilgelt pull. Sa tuled proovi, konkreetselt ei mõtle selle peale, aga kuskil alateadvuses on, et teeks seda kohta rajumaks või paneks siia funk’i juurde. Teised bändid kindlasti mõjutavad, aga mitte nii, et tuleme proovi ja ütleme, et teeme Red Hot Chilli Peppersi stiilis midagi.

Jürgen: Aga ilma Jimi Hendrixita wah-wah pedaali mul kindlasti poleks. (naerab ja silitab pedaali)

Palju te live‘e olete andnud nende 2 aasta jooksul?

Taavi: 25. Veidi üle.
Jürgen: Alguses meil polnud üldse palju esinemisi. 2004/2005 aastavahetusel mängisime esimest korda, siis oli väike paus ja märtsist tulid järjest. Iga nädal tulid kontserdid. Pärast seda, kui me demod netti üles panime.

Jürgen: Viimasel ajal siiski ei ole neid nii palju, sest pakutakse esinemist ja öeldakse, et raha te selle eest ei saa ja üritus ise ka suhteliselt mõttetu, aga tulge ikka, saate pilli mängida. Võib-olla isegi süüa. Korraldajad võiksid oma suhtumist muuta küll.

Taavi: Algul me tahtsime lihtsalt lavale pääseda, ennast arendada ja promoda. Praegu püüame keskenduda sellele, et saaksime pakkuda publikule puhast kvaliteeti.

Joonas: Sisetunde järgi teeme neid nüüd.

Jürgen: Nüüd pärast 16. septembril toimuvat Diletantide Avangardi ja Kunda kontserti tuleb jälle väike paus, seoses ühe liikme tervislike põhjustega.

Kui te panite demod üles, siis milline oli vastukaja? Selline nagu ootasite, parem? Saite konstruktiivset kriitikat ka?

Jürgen: Palju oli neid, kellele hullult meeldis. Samas oli ka neid, kes olid täiesti apaatsed. Kriitika oli siiski mõistlikum variant, mis sai tulla. Me teame ise ka, et demodes oli vigu sees. Eestlased jagunevad kahte: need, kes ütlevad, et on väga hea ja teised, kes väidavad täpselt vastupidist, aga sellist argumenteeritud kriitikat pole.

Joonas: Enamik inimesi on siiski piisavalt targad, et arvamuse puudumisel suu kinni hoida.

Te olete enamjaolt esinenud noortebändide festivalidel. Teid ei häiri, et te olete n-ö noortebändi staatuses?

Jürgen: Me nii palju pole tegelikult nendest festivalidest osa võtnud, kui meie hea-tuntud Evergreen86.

Joonas: Aga samas, natuke häirib, et kui live’is noortebänd esineb, siis rahvas vaatab ja mõtleb, et „aa … mingi noortebänd” ega hooli eriti laval toimuvast. Samas nimetus on õige ka tegelikult, me oleme ju noored.

Taavi: Ei, me oleme noortebänd ainult selle poole pealt, et me oleme noor bänd ja ise ka noored. Meil on viimasel ajal välja kujunenud nii, et ei esine enam noortebändide kontserdil, vaid üritusel esineb hunnik bände ja meie nimi on ka seal hulgas.

Jürgen: Viimasel ajal ei respekteeri mina ka neid noortebändide üritusi.

Joonas: Jah, sest kui on noortebändide üritus, siis seal on kõik halvasti. Reklaam on sitt, suhtumine üritusse on natuke eelarvamuslik ja igasugused tehnilised probleemid on ka. Põlva Noortebänd oli samas aga väga hästi korraldatud. Annaksin 5+ 6-palli süsteemis. Alati on ruumi, et areneda.

Millised tulevikuplaanid bändiga on? Teha uus demo, mida üle maailma levitada, et saada plaadileping? Õigemini, kas on lähiajal demo või plaati oodata?

Taavi: Üritame otsida iga hinna eest, et lindistada olemasolev materjal. Mitte enam demoversioon, vaid siis juba plaat.

EP või LP?

Joonas: Eks näis. Sõltub sellest, kuidas stuudios läheb.

Jürgen: Just, et saaks stuudios kuulata, kas lugudes on midagi puudu, kuidas paremaks teha. Lihvida on küll ja küll.

Millised on hetkel ambitsioonid? Tahate te muutuda tuntumaks või piirdute Eestiga?

Joonas: Tahaks muusikaga elatist teenida.

Jürgen: Londonisse tahaks minna. Arvatavasti järgmine aasta käime arendame ennast Muusikaakadeemias. Kui Inglismaa ei tööta, siis saab alati Eestisse tagasi pöörduda.

Taavi: Kanadasse, sest sealt oleme me saanud siukest vastukaja: „Tulge ja tehke!” Eestis me oleme mingisuguse kuulsuse saavutanud, väikse, aga teatud kontingent teab meist. Ei ole mõtet kohe minna proovima välismaale, kui Eestiski pole midagi korda saadetud. Samamoodi pole mõtet teha kontserte 10 tükki kuus, kui nende jooksul ei areneta.

Jürgen: Kahjuks on Eestis käimas nu-metal’i ajastu, kus on hästi palju n-ö tampimismuusikat. Pole eriti rokiüritusi.

Taavi: Just. Ja 60% ülesastuvatest bändidest on ikka „keevitajad”.

Joonas: Loodan, et nüüd viimasele Diletantide Avangardile tuleb palju rahvast. Inimesed on öelnud, et nüüd, kus DA on Polümeris tagasi, tahaksid nad seda uuesti uurida.

Lõpetuseks, mis on kõige lõbusam seik, mis teil bändi tehes olnud on?

Jürgen: Tripid, mis kontsertidega kaasa tulevad on alati lahedad.

Joonas: Valgas. Ärkasin kapis üles, pärast kõva pidutsemist. Ruum tundus kuidagi väike.