Muidugi. Üpris tobe olukord, mõte ei liigu täna üldse. Plaadi nimi on ju “Unisex”. See seletab pildid vormiriietuses, tunkedes ja arstidena The Suni uuel plaadil. Käed värisevad ja palavik annab tunda kui püüan kaubamajades müüdava eriversiooniga kaasasolevat kaardipakki avada. Õnneks intervjuuks kohale tulnud Danel Pandre ja Tanel Padar on heas tujus ja seletavad lolli küsimuse peale sõbralikult.
“Soorollid ja nimed hägustuvad, jäävad vaid auastmed ja numbrid,” vihjab Danel. “Väga kaunis,” on kõige vaimukam lause, mis suudan öelda, kui näen esimesena jokkerikaartidel olevat Tanelit. Karbis on veel DVD mõne videoga, peamiselt selle aasta esinemistest.
Radaseitsme jaoks on see miskipärast esimene intervjuu nendega. Ja peab ütlema, et ega ole väga sattunud ka neid mujalt lugema. Ilmselt seoses midagi isikliku ajakirjavalikuga. Aga intervjuusid andma on nad kindlasti harjunud andma igale poole juba. Danel ütleb, et eks see “kollase” leveli “punaseks” hüppamine käib väga kergelt. “Võibolla see sensitiivsus on aja jooksul kaugelt üle keskmise läinud juba. Paljud asjad ei huvita juba ammu. Aga kui provotseerida tühjalt kohalt, siis on ka mingit mõistlikku vastust palju tahetud.”
Käin välja kuulujutu, et vahepeal oli neil kuus rohkem kontserte kui päevi, mille nad kiiresti ümber lükkavad. Samas oma paarkümmend on küll olnud. Arvan, et see on ikka päris palju ja küsin kas tüütuks ei muutu? “Tüütu ja kurb oleks, kui ei oleks neid kontserte ja sarjaks teisi, kellel on,” naerab Tanel. “Kui mingi asi on käima lükatud, siis tekib järjest ja järjest uusi ideid ja mõtteid ja nii edasi ja nii edasi. Kui nüüd mõelda, siis väikeste kitarriga poiste unistus ongi ju mängida hästi palju. Samas ega ilmselt ei anna neist keegi reaalselt endale aru, mis tähendab lõpuks 140 esinemist aastas ja kui siia lisada veel see, et need kõik toimuvad kuskil eri linnades… Me oleme sellel teel alles poolel maal,” lisab Danel.
Eestis on neil igal juhul tähelepanu olemas. Viimasel ajal on aga neil olnud ka üpris tihti Soome asja. Natuke kontserte andmas ja plaadifirmadega sebimas. Ka ilmunud inglisekeelne plaat on põhiliselt seal levitamiseks mõeldud. Miinimumprogramm on täidetud, teine singel plaadilt tuleb järgmisel kuul. Alles peale seda võib järeldusi teha, kas on mõtet ka kolmandal singlil või proovib uute lugudega. “Elab vaikselt oma elu ja ega ta kellelegi kurja ei tee. Huviga ootad ja vaatad ise ka, mis sellest uuest videost ja loost saab. Käimiste kohta, et aasta alguses oli ka plaadi tegemine seal,” räägib Tanel ja Danel täpsustab: “Jaanuar-veebruar, kolm nädalat umbes. Ja masterdatud sai seal. Ja plaadilevitaja on Tampere firma ja muu selline asjaajamine Soomes. Kõike päris ei saa meili ja telefoni teel ajada. Kontserte on meil sel aastal seal kuskil kümmekond olnud. Ja oleme ausad, et see on meie jaoks kõva pingutus, et olla Soomes seal, kus me olime siin kuskil aastal 2003. Absoluutselt kõik on ju nullis alustades, see on nagu ülim tõestamine ja midagi lihtsalt ei tule. Samas andsime endale aru ka sellest. Oleme ju andnud päris palju kontserte Baltikumis, Lätis eriti. Aga vastukaja on olnud siiski piisavalt hea, et edasi minna ja siis oleme seda teinud.”
Tanel arvab, et Lätis käisid nad rohkem eelmisel aastal: “Niisama kontserdid ja mõned festivalid.” Danel arvab lisaks, et tegelikult esinesid vist põhimõtteliselt igal pool, kus käia andis. “Lätis ja Leedus neid häid kohti, kus mängida nagu pole ka väga. Seal ei ole ka sellist klubikultuuri nagu meil, et rokkbänd mängib kuskil klubis,” võtab Tanel asja kokku aga Danel on juba hoos: “Jah, see on hästi kummaline seis. Kui paralleele tuua, see on muidugi suhteliselt meelevaldne, aga kui võtame näiteks Tallinn, Helsingi ja Riia, siis Riia on neist kõige suurem linn ja seal pole põhimõtteliselt ühtegi rokiklubi. On Depoo, aga see on põhimõtteliselt nii deep underground, kui vähegi olla saab. Ja sellist vaheastet sisuliselt ei eksisteeri, selliseid Tavastiaid või Tappereid või Rock Cafe’sid. Okei, viimasele mingi analoog tegelikult on, aga see on jõle suur. Pead olema ikka tõsiselt kõva nimi, et seal midagi teha. Vilniuses on üldse vaid üks klubi terve linna peale, mis võtab bände. Selline Amigo tüüpi koht või midagi. Põnev on käia ja jälgida. Üks asi on istuda ja mõelda, mis kõik võiks olla ja teine mismoodi tegelikult asjad käivad. Leedus on teistmoodi muusika osakaal nii kõva, plaadid maksavad 50 krooni ja kümme tuhat plaati müüb sul ikkagi mingisugune, ma ei oska Eestist ühtegi võrdlust isegi tuua, aga no ütleme, et selline räige biit… Ega pole mõtet läbi müüri joosta.”
Eestis on järgmine kontsert reedel, 5. detsembril – plaadiesitlus Kultuurikatlas, kus esineb lisaks ka Soome bänd Cleaning Women. Danel selgitab valikut: “Me ei tahtnud valida mingit klubi, tahtsime midagi teistsugust ja sellist kompaktset ja meeldejäävat üritust ning siis sai nagu igast asju peast läbi kammitud. Eesti punte ja muid, kuid kindlasti oli mõte selles, et see ei tohiks olla samasugune bänd, selline traditsiooniline rokkbänd nagu me ise oleme, või popp või mida iganes. Ja pika mõtlemise tulemusena sai just Cleaning Women valitud. Üleeelmise aasta Rabarockil tegid nad meeletult ägeda show ja sinna tehasesse sobivad nad kindlasti veel paremini.”