28. ja 29. mail pidas David Tibet (sünninimega David Michael Bunting) Londonis kaks kontserdi tähistamaks oma 50. eluaasta kohalejõudmist ning järjekordse, nime järgi Baalstorm, Sing Omega, Current 93 albumi valmimist. Sellele eelnenud Aleph at Hallucinatory Mountain’ist oli möödas umbkaudu pool aastat, õhtu juhatas sisse sõber Sebastian Horsley, kes on nüüdseks surnud, ning Tibeti lauluraamat viibis järjekordselt mitu kuud, seekord kusagile augustisse. Nendest hiljutistest sündmustest räägime hiljem oma arusaamaga alles pärast seda, kui oleme vaadanud 10, 20 või 30 aasta tagusesse aega.

Sest on, mida vaadata – esimene asi, mis Current 93-st rääkides alati välja tuleb, on bändi ehmatavalt suur kataloog. Täpse koguse arvutamine põhjustaks ilmselt kibedaid vaidlusi, seda enam et asjaolusid raskendab hägune piir lihtsalt albumi, limiteeritud versiooni, boonusmaterjalidega re-masteringi, alternatiivse kaanepildiga alternatiivse miksi, vinüülversiooni(de) ning ametliku või mitteametliku bootlegi vahel. Sestap lepime kokku, kataloog on suur ja 50+ väljalaset võib liialdust kartmata küll öelda. Samas Current 93 kultuurilist konteksti („skenet“) arvestades nii erandlik see polegi – üle keskmise viljakad on nii Current 93 vennasbändid Death In June ja Sol Invictus kui ka Tibeti loomingulise karjääri algusaastatesse jääv Psychic TV, Coil või Nurse with Wound. Kui aga näiteks Coil on jäänud suurema aja oma olemasolust industriaal-elektrooniliseks müraks (eks Coili fännid oska siinkohal täpsustada ning vastu vaielda), siis Current 93 muusikaline nägu näib leiutavat end iga paari albumi tagant uuesti ümber. Väga palju selles mängib rolli Current 93 voolav koosseis – traditsioonilise bändi asemel meenutab see rohkem läbikäiguhoovi Davidi aias, kuhu osalised tulevad-lähevad nagu olukord tingib. Tibeti enda suhe Currentiga on seeläbi vastuoluline, sest muusika konkreetne kuju sõltub temast üsna vähe, samas kui Current 93 nägu, sõna ja hing on kahtlemata Tibeti oma, kelle olemasoluta Current 93 (kui taoline asi üldse eksisteerida võiks) poleks enamat reast omavahel sidumata muusikalistest väljendustest – avant-garde eksperiment või improvisatsiooniline album 80ndate keskpaigast. Sellepärast ei räägi ma ka siin artiklis žanrinimedest ja vormist, vaid olemusest.

Ei ole teist nii kurba inimest kui Current 93 plaadil karjuv, soiguv, retsiteeriv või mõnikord suisa laulev David Tibet ja see on samahästi kui fakt. Unustage nukrutsev-nostalgitsev post-rock, pessimismis vinnutatud stoner-vibe, Byronit imiteeriv death-doom või ennast laval lõikuv Niklas Kvarforth. Kõik see on kärbsesitt Tibeti tühjas kodus, kuigi tema kodu ilmselt pole kunagi tühi, vaid täis apokalüptilist visiooni – inspireeritud mitte viimasest Fallout-mängust, vaid Vanast Testamendist ja keskaegsetest müstikutest. Selles peitub ka kõige fundamentaalsem erinevus Current 93 ja ajastu vaimust lummatult kaebleva intellektuaalmuusika vahel, sest Tibeti mõjustused lõppevad suuresti enne 20. sajandit või selle künnisel. Välja arvates Aleister Crowley, kellele on pühendatud terved laulud, heksagramm bändi sümboolikas ning number 93 tema nimes, püsib Current 93 uuemate filosoofiliste suundade asemel üsna kindlalt Dante või varasemas ajas, kuis Pantokraator polnud mitte surelik Shakespeari-tsiteeriv rokkbänd vaid karmil käel Viimse Kohtupäeva õiglust jagav Jeesus Kristus. David Tibeti enesele viirastuvalt, on aga Jumal küll kõikvõimas ja julm, kuid õiglane mitte.

„Why should we have compassion for others, when God Himself has had no pity… on others?“

„Take back the bloodspeech,“ she said to me.

Ometigi esineb sügav inimlik dimensioon selles lootuseta Armageddoni eel seisvas maailmas, kus Tibet näib elavat. Jumalik plaan ei toimu astraalsel tasandil kõrgemal maailmast, vaid otse taevalaotuse all, iga inimese südames eraldi. Ja mitte üheski teises südames pole Jumala tahe olnud haaravam kui Tibetis eneses. Jah, võiksime kuulata loomislugu David Michael Buntingi visioonis ja me saaks teada, et kui Jumal esmalt lõi maailma, oli see vormita tühjus, kui välja arvata Tema enese suures silmas, mis oli näinud juba kõike mis oli, on ja tuleb; et esimese asja, mis ta lõi (kuigi Piibel meile nõnda ei räägi), oli laste nutt, sest see peegeldub nüüdki, kui lapsed sünnivad (kuigi kahtlemata kõik loomad sündides nutavad oma iselaadi moel, vajades ainult kedagi inimlikku seda täheldada, et see oleks tähendatud). Kuid enamus tema sõnadest on temast enesest ning temas eneses, teiselpool piibellikke motiive, nägemusi algusest ja otsast, või isikliku kaotuse valu on ainult armastus. Ja ma ei ole kunagi kuulnud kedagi muusikas paljastamas kõigile niipalju iseenese armastust. Vale oleks aga arvata, et Current 93 on ühe iseenese maailma kapseldunud 50-aastase mehe vahend pritsida ülejäänud ilmale sappi ja meelekibedust, sest isegi nii kurb inimene nagu Current 93 plaadil luuletusi lugev David Tibet annab välja valgust, mille teatavat sorti kuma võib ehmatada üht, näida imbetsiilsena teisele ja ajada vihaselt ristisõjale kolmanda.

We have danced through the shallow pools
And shall rejoice once again
To those who say there is no hope
I say liars
Liars
Liars you are

Sellepärast on ka üüratu erinevus, kui mitte otsene vastandumine, vennasbändide Death in June või Sol Invictus õhukeselt kaetud mänglemisega paremäärmuslikkuse ja kiriku silmakirjalikkuse teemadel. New age post-grunge on tulnud 30 aastat liiga hilja, sest taolises vastaspoolte sümbioosis, nagu seda on iga Douglas Pearce’i kollaboratsioon Tibeti albumil ja vastupidi, on kõik tavapärased kristlased juba ammu ära koolitatud, kirvega või ilma.

Liigume tänapäeva. 2006. aastal ilmunud Black Ships Ate the Sky järel möödus kolm aastat järgmise nimeka väljalaskeni – Aleph at Hallucinatory Mountain (vahepealsesse aega jääb vinüülsplit Om-iga, alternatiivmiks Black Ships Eat the Sky, remiks Black Ships Heat the Dancefloor, boxed-set vanadest albumitest The Inmost Light, live-CD Birdsong in the Empire ja stuudioalbum Birth Canal Blues… kokku 6 erinevat väljalaset). Nüüd mais järgnenud Baalstorm, Sing Omega‘ga moodustab see küll tervikliku narratiivi, kuid kaks albumit vastanduvad üksteisele paljus. Esimene steriilse ja staatilisena, teine kiire ja voolavana, tähistavad nad üheskoos siiski kaugenemist kõigest varasemast ja jõudmist järjekordse uue näoni. Current 93 pole kunagi olnud nagu ta on praegu, aga ma tajun teatud väsimust kuulates neid kahte albumit – kompositsiooniliselt kohmakad ja atonaalsed, Tibeti mantra juhuslik ja tema sõnad korraga tähendusetud. William Blake olnud mingi hetk laskunud nii sügavale oma mütoloogiasse, et ainult William Blake ise võis seda mõista. Sestap, kui Tibet korraga kesk koptikeelseid fraase karjatab: „I am ZION… or Æon. I forget,“ kehitan ma ainult õlgu, sest ka mina olen unustanud või siis mitte kunagi teadnudki üldse. Siinkohal jõuame jälle tagasi Tibeti lauluraamatu juurde, mis tuleb mitmes erinevas limiteeritud ja vähem limiteeritud versioonis, ja nagu Blake’i laulud, illustreeritud Tibeti enese joonistustega – kas see sarnasus on pelk isiklik ambitsioon imiteerida või või jumalik asjade korraldus ning Geeniuse kordumine, jäägu otsustada igaühele enesele ning tuleviku kultuurikriitikutele. Kuid rääkides vanadest sõnadest 80ndate keskelt, ta nendib, tema suhe nendega ei ole sama, et see oli ajast „when I had a voice that was legion, rather than mine“ ja mulle ometigi tundub, et leegion Tibeti taga on ka praegu – see on saksa keeles Nietzschet lugev, Sasha Grey väärtuse üle pead murdev ja internetiportaalides usufanaatikutega mõõku ristav leegion kuulajaskonda – suurem, kui autor ja ta loome.

—

Kui Current 93 oleks fanaatikute kultus või ketserite kogukond (ja kumbki pole tõest üleliia kaugel), siis see tekst ühe patukahetseja ülestunnistus. Võib-olla siis oleks, et kui küsitaks talt, „Kuidas kadus saatanlik kuma sinu kohalt?“ (How the Great Satanic Glory Faded?) – ta vastaks, inkvisiitorite raud veel teravalt ta kohal, „Kui ma olin veel laps, ma mäletan, ma nägin iseenese vaimusilmas, kuidas rusikat tõstis Eugene de Rastignac, sest niimoodi nõudis õiglust surnud Goriot. Ja ma ei lugenud edasi neid raamatuid ja edaspidi elus see mees jäi meelde mulle kangelasena. Aga nüüd ma tean ja kuna ma tean, sellest pesen puhtaks oma käed.“

Ehk rahuldaks taoline vastus nii ennast kui teisi, ainult et hiljem, teades hinnata Nick Drake’i, isamaauhket pärimusmuusikat või vanade meeste sentimentaalset luulerokki, valutaks tal natuke kõige kaotatu eest ja kõige, mis ei kuulunudki kunagi talle. Ja kui juhtuks siis ime, et sel samal hetkel Miikael ehk ise ilmuks taevasel kujul, see kahetseja talle ütleks tema enese sõnad, et „kuulasin Current 93 ja sa jätsid miskit iseendast minus.“