NB! Vaata ka:
http://gallery.alkohol.ee/v/2006dnd2009/

/…/
It’s a landslide
Different tastes and different minds
Over is over and under is under
Someone always comes up with a plan
Someone blames his fate for starters
Different pace and different style
Someone loudly speaks his mind
Someone sinks without a whisper
(Terms of Agreement)

On ettepanekuid, millest ei saa keelduda. Isegi siis mitte, kui oled eelmisel päeval käinud Tartus kontserdil pildistamas, pool ööd olnud sealt tagasi sõites roolis, ülejäänud poole lobisenud sõbraga, kell on kuus hommikul ja hiljemalt pärastlõunal pead end toimetusse tööle vedama. Sellises olukorras oleks mõistlik palehigis magada.

Õnneks ei ole ma lülitan-oma-mobla-ööseks-välja-tüüpi. Nii olingi 2006. aasta 14. mail saanud pelgalt kolmveerand tundi tukastada, kui ärkasin nõudliku telefonihelina peale. See oli Taat, kellel polnud õrna aimugi, et hommik käes, sest temal oli veel täies hoos toonase "Paljassaare RockFesti" järelpidu. Õlu piisavalt suurtes kogustes võib teatavasti tekitada mitmesuguseid huvitavaid mõtteid ning nii oligi Paljassaare reoveepuhastusjaamas kanalisatsioonimuuseumi vahetus naabruses pidutseval seltskonnal ühtäkki karjuv vajadus kaine autojuhi järele, kes uduselt Inglismaalt vähemalt tol päeval vägagi päikesepaistelisele Maarjamaale külla tulnud Dead Next Doori tüüpidele väikese väljasõidu võimaldaks.

Ausalt öeldes oli see minu esimene kokkupuude DND-ga, kui paar juhuslikult kuuldud lugu ja bändist vaimustuses oleva sõbranna südantlõhestavad õhkamised välja arvata. Ja võib-olla on nii isegi hea, sest kogu see kevadhommikune reis oli mõneti hägune, ebaterav ja unenäoline – peaaegu kogu seltskond oli ju juba päevi korralikult magamata –, kuhu mahtus rohke õlle kõrval nii nostalgilisi minevikumeenutusi kui ka rõkkavat rõõmu. Viimane lõi eriti välja, kui suurem jagu bussisviibijatest lõugas täiest kõrist kaasa laulda automakis kordi ja kordi tagasikeritavat lugu "Where Is My Mind?" (mis – muuseas – on just nimelt rada 7 bändi The Pixies 1988. aasta albumil "Surfer Rosa"). No et vahel on põnev ka niipidi, et kõigepealt näed inimesi ja siis alles hakkad nende muusikasse süüvima. Seda enam, kui esmakohtumine leiab aset niivõrd erandlikus olukorras – juba mõnda aega võõrsil elavad muusikud pärast kodupublikule antud õnnestunud kontserte, ohjeldamatuid järelpidusid ja kohtumisi vanade sõpradega ärkamas paaritunnisest põgusast unest, ehedad, maskideta ning mõneti ehk haavatavamad kui muidu, sest kui rahul ka võõrsil ei oldaks, teeb koduigatsus sellistel hetkedel tahes-tahtmata oma töö.

Paar päeva tagasi võtsin kaamera kaasa, panin DND verivärske albumi "Flow" plaadimängijasse ja sõitsin need paigad veel kord läbi, sest vaevalt bändil seekordse Eestis käimise ajal mahti sinna põigata on. Minul aga tulevad tüübid meelde iga kord, kui ma juhtun läbima ringi Tallinn – Suurupi – Paldiski – Keila – Tallinn.

Seda teerada Pakri neeme paekalda serval, kus tüübid tookord kõndisid, ei ole enam. Loomulikult pole enam ka seda mere kohale ulatuvat paenukki, kus mitte just kõige kainemad Taat ja Rajakas avarust nautisid (ei saa öelda, et seda ülevalt vahitornist läbi kaamera vaadates poleks põlved üksjagu võdisenud…). See uks, kust pääses vahitorni turnima, on väga põhjalikult kinni naelutatud. Seda hoonet Paldiskis, kus olid need müstilised trepid, mis omavahel kokku ei saanud, ei ole enam. Ning ka Suurupi piiblikooli taha hullama ei pääse nüüd enam niisama lihtsalt – tõkkepuu on ees. Vaid Treppoja kauplus tundub välisel vaatlusel üsna samasugune nagu toona.

Küllap on kolme aasta jooksul päris palju muutunud ka mujal Eestis. Näiteks Tartus, kus kunagi, Robi ja Andrease nii-öelda eelmises elus tegutses Big Whisky ning kus nad kolme aasta eest koos Eddie ja Gaviniga siis juba Dead Next Doorina puupüsti täis ja peaaegu et viimse hapnikumolekulini ära tarvitatud õhuga klubis Rock & Roll ühe oma toonastest Eesti kontsertidest andsid – tänavusel kontserdil saab hapnikku loodetavasti olema pisut rohkem, sest Roll on oma ruume kasvatanud. Samas – mine tea, küllap on üksjagu kasvanud ka bändi fännide kogukond…

Kindlasti on üht-teist muutunud ka Londonis, kus DND täna jätkuvalt resideerib. Ning muidugi on pisut muutunud ka DND. (Siinkohal tänu Taadile, kes Andrease asjakohastele küsimustele vastama meelitas).

Andreas: "Suurim muutus on bändis kindlasti see, et aastaid trummitoolil istunud Gavini koha on üle võtnud Chris," pajatab Andreas. "Gavin otsustas, et kuna süda ei pea vastu, tuleb teha rokenrolliga pausi ja lennata hoopis naisega reisima.

Nägime uue trummari otsingutega pool aastat kurja vaeva, no ei leidnud seda õiget. Mõnel mehel ei püsinud üldse pulgad peos, paarile sõbrale-tuttavale tuli samuti raske südamega ära öelda, et vaat jah, vana see ei lähe kohe mitte. Kuid lõpuks tuli Chris ning tema tulek on uued tuuled puhuma pannud – meid on tabanud motivatsioonibuust. Kirjutame hulgi uut materjali, nii et järgmise plaadini ei tahaks pikka pausi vahele jätta."

Bändi austajate jaoks ongi olulisim muutus see, et nende plaadiriiuli vaba pind jääb nüüdsest terve sentimeetri jagu lühemaks – just nii palju ruumi võtab ära DND värske album "Flow", mis Andrease sõnul on retrospektiiv nende viimaste aastate tegevusele. "Valisime paarikümne lindistatud loo hulgast välja 14. Vanimad neist on kirjutatud 5-6 aastat tagasi, viimase aga tõstsime stuudios linti võetud sämplites/ideedest hiljem kokku."

Taat nõudis Andreaselt ka „Flow“ stuudioraportit.

"Esimene raund – trummid. Aasta palavaim päev, meie ilma konditsioneerita Bethnall Greenis stuudios, kus indussid samal ajal millegipärast ka kärakat panid. Meil suur ja raske trummar, võttis ilmselt päris palju kaalust maha, aga valmis sai. Vist tegime mingid bassid kah, päeva lõppu hästi ei mäleta.

Teine raund – Shepherds Bushi proovikas tegime kidrad-bassid paari päevaga valmis, kohapeal tundus, et imetabane ja viimasepeal sai, hiljem kuulates oli aga tunne et läbi kilukarbi oleme teinud – DELETE.

Kolmas raund – lindistasime Eddie’ga Rosa Alchemicale (DND kidramehe Eddie teine bänd) miskeid kidrasid tema sõprade squatis, kuhu muuseas ka uhke pult ja kola oli tassitud. Monitorist kuulates oli kohe selge, et siin tuleb meiegi kidrad teha. Kahe päevaga ilma viperusteta olemas.

Miksisin ise kodus, aga kuna kidrad olid juba eelnevalt nõnda meeldiva saundiga, siis ega ma suurt muud ei teinudki, kui et levelid peale."

Nii et pärast (Kodutööstuslikult pikka) sissejuhatust ja põgusat teemaarendust olen jõudnud põhiliseni – mida kujutab endast „Flow“?

Mis puudutab muusikalist poolt, siis seda arvustama, kuhugi pingeritta paigutama ja mingite adekvaatsete punktidega hindama ei pea ma end pädevaks – mul on muusikaga nii, et kas meeldib või ei. „Flow“ meeldib. Muusika imeb kuulaja endasse juba albumit avava Alexandros Miarise klaverisoologa loos „15 Minutes Late“ ning hoiab teda endas viimase noodi vaibumiseni. Ma ei rääkinud mitte ilmaasjata sellest 2006. aasta tripist – see müstiline, sujuvalt voolav unenäolisus ei olnud tingitud ilmselt mitte ainult osavõtjate magamatusest, vaid on osa DND olemusest. Küllap osalt ka sellepärast on albumi nimilooks „Flow“, kus muuhulgas read:

Go with the flow in the middle of the road
And get on with it

DND sõnumisse süüvides tundub aga, et nende voolamine ehk vooluga liitumine ei ole päris see, mida selle all tavaliselt mõeldakse. Mulle näib, et silmas peetakse hoopis oma sisemist voolu, sunde ja soove, mis saavad alguse inimese siseilmas. Ka äsjatsiteeritud sõnadele eelneb rida:

No need to wait for a miracle

Kuidas ma ka ei otsiks, ma ei suuda leida plaadilt ka ühtki teist lugu peale juba tsiteeritute, mis kas otsesõnu või ridade vahel ei räägiks valikute ja otsuste tegemisest. Näiteks:

Taken years just to differ what’s right from wrong
/…/
Learn to separate dust from gold
(15 Minutes Late)