Nu-metal on nii mitmel tasandil valesti mõistetud ja naeruvääristatud (teatud juhtudel ka teenimatult) muusika¸anr. Nüüd hiilgeaegadele tagasi vaadates on hämmastav, kuidas tol hetkel suutsime olla naermata 40ndale eluaastale läheneva tagurpidi punast nokatsit kandva Floridast pärit härrasmehe üle, kes laulis või õigemini räppis, et ta teeb seda kõike Nookie nimel.
Olgu olevikuga kuidas on, igaljuhul sel hetkel me ei naernud. Hiljem oleme seda muidugi nii mitmelgi korral teinud. Enamikel juhtudel kui eelnimetatud härrasmehe bändil uus album ilmub või ta ise mõne avaldusega pressis lagedale tuleb. Paljud peavad nu-metal’it eri stiilide sohilapseks, kes kunagi ilmavalgust ei oleks tohtinud näha. Siiski tuleks meeles pidada, et paljudele oli nu-metal esimene ¸anr, mida tõsiselt fännati enne kui helilemmikute otsingul kuhugi edasi siirduti. Kui paljude tänaste metalcore’i ja industriaalifännide kapis ei peidaks ennast luukere ning peas mälestus ajast kui KoЯni “Life is Peachy” oli piibel ja Jonathan Davis messias.
Mõelgem end nüüd tagasi nu-metal’i hiilgeaegadesse, näiteks aastasse 1998. Aega kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, kanep kangem ja rahakotiketid pikemad. Ning iPodi nimeline asjandus pelgalt idee Apple Computersis praktikal olles miinimumpalka teeniva viimase kursuse tehnoloogiatudengi peas, kelle kohtumised naisterahvastega piirdusid öiste märgade unenägudega. Üle maailma pöörlesid rulaga sõitavatel pükse põlveõndlas kandvatel teismelistel Discman CD-mängijates Korni, Limp Bizkiti, (hed)pe, Cellophane’i ja lugematute teiste plaadid. Just sellesse aega viib meid vähemalt osaliselt tagasi Dayton, Ohiost pärit bänd nimega Dead Poetic oma viimase plaadiga “Vices”..
Seda kooslust võib muusika põhjal liigatada sinna hämarasse nu-metal/alternative rock kategooriasse, kus kitarrid on tuunitud madalaks ja refräänid on võimsad, Coldi ja hilisema perioodi Life Of Agony kõrvale. Just Life Of Agony “Broken Valley” ja “Soul Searching Suniga” on “Vicesit” kõige parem võrrelda. “In Coma” tunduski pärast esimest kuulamist “Soul Searching Sunilt” välja jäänud loona, mis siis aastaid kuskil stuudionurgas vedeles, enne kui Dead Poetic ta avastas ja plaadile pani. “Vices” suudab ühel hetkel “Copy Of a Copy” näol olla õrn elektrooniline armastaja ja järgmisel hetkel powerchord‘e kitarrist välja võluv ja efektipedaale tallav koletis. Ja seejärel mõlemad eelpool nimetatud korraga ja koos. Kindlasti ei ole “Vicesi” näol tegemist millegi erakordse ja revolutsioonilisega. Sarnaseid plaate ja bände siin maailmas lugematul arvul ennegi nähtud, kuid ometi peidab “Vices” endas teatud nostalgilisi elemente, mis ta ka meeldivaks helikogemuseks muudavad, seda eeskätt tekkiva äratundmisrõõmu tõttu. “Pretty, Pretty” toob meelde sajad kerge distorsion’iga algavad post grunge lood, “Animal” oma kerge minimalismiga jällegi Eighteen Visionsi “When It’s All Said And Done’i”.
Kui plaat saab läbi, siis ei pungitse hinges viha süsteemi vastu ja tahe minna lammutama müüre ning kõigutama ühiskonna alustalasid. Selliste emotsioonide esilekutsumiseks on Dead Poetic liiga viisakas ja tagasihoidlik. Samas puudub ka täielik ükskõiksus plaadi ning kõige ümbritseva suhtes. Selle asemel tõstab hingesopis pead rahulolu ja rõõmsameelus. See tunne kestab ehk ainult paar tundi, enne kui reaalne maailm uuesti brutaalselt sisse murrab. Aga eks seegi lühike aeg ole parem kui mitte midagi ning alati on olemas Play-nupp, et plaat uuesti käima lükata.
NB! Nu-metal’i sidemetest väärib veel ehk märkimist Deftonesi Chino Moreno külalisesinemine plaadi kuuendas loos “Paralytic”.