Deadfest 2005, Linköping, Rootsi. Skandinaavia suurim hardcore’i festival, 3 päeva, üle 30 bändi ja jõhkrad mosh pit’id. Neli eesti noormeest otsustasid kohal ära käia ning ei pidanud kahetsema. Nägime live’is ära ning kohtusime isiklikult selliste bändidega, nagu As I Lay Dying, Heaven Shall Burn, Maroon, Neaera ning 50 Caliber.

Päev 1
Meie reis (rohelise Mercedes Sprinteriga) pidi äärepealt juba Paldiski sadamas lõppema, kui härra tolliinspektor meie peale pahaseks sai, et auto volitus ei kõlba kuskile ning kaks alaealist härrat ilma vanemate volituseta üle piiri lähevad. Õnneks näitas härra tolliinspektor siiski meile oma emo poolt ning lasi ilusti üle piiri – soovitas autovolituse minema visata ning Slipil ja Eyelessil laeval ise mingid volitused valmis kirjutada (mida muidugi pärast vaja ei läind).

Kui me poleks Stockholmis veits õige trajektoori pealt kõrvale kaldunud (ning kui Slip oma urineerimishäirega aega poleks kulutanud), oleksime jõudnud ära näha ka ürituse special guest bändi I Killed The Prom Queen, mis lõpetas just mõni minut enne meie saabumist. Kontserdikoht, Skylten, oli suhteliselt pisike koht, aga mitte liiga Rockstar’s ka. Lava ees mingeid turvaaedu polnud nii et stage dive‘e sai vabalt teha ning mosh pit oli õhtu viimaste bändide ajal alati vähemalt pool saali suur. Tagaruumis oli lai valik bändide särke ja muud kraami, lisaks veel suur plaadivalik. Nägime pühapäeval ära kaks bändi. Esimene, Awoken Inglismaalt, jättis ülihea mulje, väga brutaalne hardcore aeglaste breakdown’idega ning publikule väga meele järele. Heli oli muide enamiku bändide ajal väga hea ning Awokeni ajal lausa suurepärane. USA hardcore’i bänd Hoods oli õhtu peaesineja, mis jättis samuti päris hea mulje. Oma öö, nagu ka järgnevad kolm ööd, veetsime bussis, mille parkisime ühte parki, kus parkimine tegelikult legaalne polnud, ning mille pärast meil ühel õhtul ka Rootsi politseiga sõbralik vestlus oli. Siiski läks kõik õnneks.

Päev 2
Esimesed bändid alustasid juba kell 14.00. Kuigi enamik bände olid suhteliselt sarnased (nagu hardcore ikka), siis Breamgod (Soomest) ning kolmeliikmeline 37 Stabwoundz (Hollandist) jäid vast kõige rohkem meelde. Viimane oli selles mõttes omapärane, et tüüpidel oli ainult üks kitarrist ja bassisti polnudki. Bändid, mida me sellel päeval siiski kõige rohkem näha tahtsime, olid 50 Caliber ja Maroon, ning mõlemad olid lihtsalt ülikõvad. 50 Caliberi ajal sai mosh pit’is korralikult ennast ja teisi segaseks pekstud, sest see muusika lihtsalt on hardcore’i tantsimiseks tehtud, breakdown breakdown’i otsa – moshcore! Trigger ja Unknown läksid pärast 50 Caliberi lauljaga veel natuke juttu puhuma ning tüüp andis Triggerile isegi tasuta bändisärgi. Maroon oli vast terve ürituse kõige suurem üllataja, sest ei osanud oodata, et selline energiapomm selle bändi ajal lõhkeb. Kui pärast 50 Caliberi olime kõik roppväsinud ning ei uskund et Marooni ajal viitsib ennast liigutada, siis juba pärast teist laulu olime lava ees, stage dive’imas ja circle pit’is ringi möllamas. Üks kõvemaid sette terve ürituse peale, hands down. Pärast viimast laulu pani Marooni laulja hea killu maha, näidates esireas oleva emo-poisikese peale (kellel oli ametlikult kõige nõmedam emo haircut üldse), sõnades mikrisse: “Don’t wear your hair like that!” Kitsaste pükste ning emo haircut’iga poisse ja tüdrukuid oli üritusel liigagi palju, aga vähemalt üks hea asi nende juures on see, et higihaisu asemel on lava ees hoopis juuksegeeli aroom.

Pärast õhtut läksid Trigger ja Unknown veel tagasi Skylteni juurde, kus sai tehtud pilte 50 Caliberi ja Marooni tüüpidega. Üldiselt oli ürituse õhkkond lihtsalt suurepärane, kõik (just eriti bändi tüübid) olid ülimalt sõbralikud, terve ürituse ajal polnud ühtegi kaklust ning purjus inimesi ka peaaegu üldse ei kohanud, sest teatavasti on enamik hardcore’i inimesi Straight Edge. Sees alkoholi üldse ei müüdudki ning suitsetamine polnud ka lubatud. Korraldaja Chris Dead tundus samuti väga sõbralik tüüp, pani ise kõvasti “karated” mitme bändi ajal ning viimasel päeval esines ta enda bänd, mille kaver Hatebreedi loost “Burn The Lies” pani rahva metsikult mosh’ima.

Päev 3
Viimane päev tõi siis lavale sellised bändid, nagu Neaera, Evergreen Terrace, Heaven Shall Burn ning As I Lay Dying. Päev algas nagu ikka, võileibade söömise ja jões pesemisega. Kui Skylteni juurde jõudsime, oli ukse peale pandud silt, millel seisis, et End Of Days ei mängi, kuna laulja on haigeks jäänud.

Enne söögipausi mängis Saksa metalcore’i bänd Neaera. Täiesti korralik live nende poolt, kuid publik oli väga vaoshoitud – ei tehtud “karatetantsu” ega midagi. Eks väljas oli valge ka veel ja natukene vara, et end ära väsitada, sest ees seisis veel teistegi heade bändide etteasteid. Enim meeldis Neaera uus lugu. Arvatavasti mängivad nad seda ka detsembrikuus Rakveres. See lugu paneb rahva tantsima!

Vahepeal olid kohale jõudnud ka As I Lay Dyingu poisid, keda Slip ja Eyeless sebima läksid. Väga sõbralikud tüübid. Imestati, et me tulime kuskilt Eestist neid sinna vaatama. Mõned sõnad juttu räägitud sai ka Neaera bassistiga, kes oli ka äärmiselt lahe tüüp. “Shadows Are Security” brošüüri sodisid AILDi tüübid ka täis.

Kui kõik need tegemised tehtud said, siis oli aeg tagasi sisse minna, et näha Heaven Shall Burni. Enne nende etteastet saime kiiresti lauljaga paar pilti tehtud ja siis läksime mosh pit’i möllama. HSBi live oli ikka päris võimas! Rahvas tantsis ja tegi stage diving‘ut. Pärast sattus meie kätte ka paar settlisti. HSBi esimene lugu peale introt oli “The Weapon They Fear”, sellele järgnesid “The Only Truth, “Behind a Wall…”, “No One Will Shed a Tear”, “The Fire”, “Voice of the Voiceless”, “It Burns Within”, “Bleeding to Death”, “To Harvest the Storm” ja “Partisan”.

Järgnes Evergreen Terrace, mis oli eelviimane bänd. Oma jõulise, kuid samas ka meloodilise live’iga üllatasid nad kõiki. Võimsad breakdown’id tõmbasid palju rahvast pit’i kaasa, kuhu ka Slip paaril korral ära eksis ja kust natukene vigasena tagasi tuli. Aga üldiselt me puhkasime ETd kuulates, et täie hooga As I Lay Dyingule kaasa elada.

Ootamine oli pikk, sest kogu tehnika vahetati ära, aga lõpuks hakkaski mängima see bänd, mida me kõik oodanud olime. Alustati lühikese introga ja siis läks kontsert täie jõuga edasi. Esimene lugu oli “Shadows Are Security” avalugu “Meaning in Tragedy”, mis tõmbas kogu saali tantsima ja möllama. Publiku seas oli toimunud väike muutus – emokad ja hevikad vahetasid hardcore’i tüübid välja. Nüüd oli pit leebem ja talutavam. Mängiti kõiki kaasakiskuvaid lugusid nii uuelt kui ka eelmiselt albumilt. Väga energiline ja võimas show oli neil igatahes! Lõpetati teadatuntud looga “Forever”, pärast mida läksime AILDi poistega pilti tegema.

Dead Fest 2005 läks igati korda ja kõik läks nii nagu pidi minema. Kui järgmine aasta esinevad sama head bändid või isegi paremad, siis on raudselt jälle minek ning loodetavasti pole me jälle ainukesed eestlased, sest te ei tea millest ilma jääte!