Tarmo Annok
Depeche Mode on teema, millest enamikel on juba ammu küllalt, aga see ei heiduta neid, kes jaksasid mitu päeva bussiga sõita, et jõuda kontsertidele Vilniuses ja Minskis. EDMFK on väljasõite organiseerinud alates sellest, kui DM ilmutas singlite kogumiku plaadi ja 1998 aasta tuuri Tartust alustas – unustamatud ja ajalooõpikutesse kirjutatud aastad. Väljasõidud on alati lõbusad ja liiga hästi organiseeritud. Seekordse avanguga kuulutati sel aastal peale plaadi ilmumist välja ligi 30 kontserti Euroopas, sealhulgas meile lihtsaim Vilnius ja kohe peale seda Minsk. Riski ei saanud võtta, pidi minema. Ühesõnaga see elupikk sissejuhatus kokku võtta – 26. juulil alustas 1 suur buss ja 1 väike buss teed Vilniusse.

Peale hulkki jooke ja kolme suitsu pikkuseid bussipeatusi jõuame Vilniuse hostelisse, öö on soe ja joogid on külmad. Kohalik eestlastest ehitusspetsialist jutustab toredast elust Leedu pealinnas, kus tööst puudust ei ole. Järgmisel päeval ootab kontsert ja laseme end juba varakult kontserdipaiga lähedal olevasse baari viia. Takso on segadusttekitavalt odav. Jätkub tutvumine kohalike fännidega ja soojenduspidu. Baar meeldib väga, sest täpse raha puudumisel soovitatakse maksta järgmise õlle võtmise ajal. Olen segaduses jälle, aga lähen skeemiga kaasa, riskantne taktika neil, kuid töötab. Kontserdipaik on umbes nagu Tallinna lauluväljak, ainult et ümbritsetud metsaga ja laugem, ääri kaunistava ToiToi kabinetid. Hiljem selgub, et sellele platsile koguneb õhtuks ligi 25 000 hullu.

Ilm on ilus, aeg lendab ja kontserti ei peagi väga kaua ootama, alustatakse valges, uue plaadi looga Welcome To My World. Lavaline koosseis on sama, mis eelmistel tuuridel, Martini ja Dave’i vorm sarnane. Delta Machine võetakse hästi vastu ja selle lood kõlavad ka hästi. Mõningatele lugudele on tehtud eraldi visuaalid (vaata youtubest Precious koertega, Should Be Higher tulesädemetega või näiteks Goodbye mütsiproov), mis on ülimalt ägedad. Samas ei imesta, sest lava ja visuaalid on teinud jälle geniaalne Anton Corbijn, kes, nagu öeldakse, päästis selle bändi visuaalselt.

Mis siis veel… Higher Love’i ei ole esitatud aastat 94 (vist), Halo põhineb superheal Goldfrappi remixil ja A Pain That I’m Used To puhul kasutatakse Jacques Lu Cont’i remixi jõhkralt kummitama jäävat bassikäiku. Need nüansid mõjuvad vanale fännile sümpaatselt – ei ole Alan Wilderi vana rasva peal üle lastud nagu varem. Peale selle tuleb veel 6 uue plaadi lugu ja mõned igihaljad hitid. Ainuke, millest olen tüdinenud – Just Can’t Get Enough – 24 aasta tagune läbimurdehitt 3-aastastele, jeesus kristus.

Eeskujulikult pikk kontsert möödub isegi seistes kiiresti, tohutu rahvamass elab kaasa, kätevehkimisest ei väsita, kõik laulavad kaasa nii valjult ja valesti kui oskavad. Õnneks olen kõik sõbrad selleks hetkeks silmapiirilt kaotanud, maabun alles varahommikul hostelis, peale öö läbi linnas ekslemist.
Tarmo Annok
Hommikul sõidab väiksem reeturite buss tagasi Eestimaa poole. Ainukesena on kadunud suur arhitekt Gert, saame täpselt grupijuht Helenilt noomida, kuidas me oma toakaaslase ära kaotasime ja ise nii reipalt pakime. Gert ilmub välja sama kiirelt kui kadus, saab startida ja edasi Valgevene poole. Piiripeal inspekteeritakse kõiki lõbusaid nägusid tükk aega, aga saame hakkama. Minsk ise on suur ja mitte väga ilus, ehkki maitse asi vist. Sööme jube kallis restoranis nagu ühed rumalad turistid ikka ja peame õhtul veel pimedas pargis kõige täpsema laskuri Evelina sünnipäeva. Kõik möödub intsidentideta. Tänavaputkast pärit hotdogi meenutav asi on täiesti jube, aga vähemalt saab ka õlut, sest ikkagi on palav.

Järgmine päev ärkan väsinult, aga ainult 1 kontsert veel jäänud. Vaatan teist korda järjest telekast Hollow Mani ja kogun jõudu, tartlastest korterinaabrid aitavad mind igal momendil ihu ja hinge turgutamisel. Kontsert toimub mingis suures hallis. Õpin maja tundma. All müüakse ainult merchi ja jäätist, leian lifti ja sõidan kuhugi kõrgemale ja siin on mõned baarid ja hõre klientuur, Eestis oleks vastupidi. Üritan dešifreerida, kuidas lähevad kokku minu pileti peal märgitud istekoha numbrid ja saalis olevate istekohtade tähed. Ei saagi aru, kuni üks kena neiu lihtsalt näitab, kus mu koht on.

Positsiooniks kaugema istekoha valiku strateegia teenib eesmärki ja kontserti on väga hea jälgida madalalt tribüünilt otse lava vastas. Kava on sama kui üleeile ning rahvas teeb saalis kohutavat lärmi. Lugude vahepeal, kui Dave Gahan annab märku kaasalaulmiseks, ei ole midagi kuulda. Nojah, ise ka väga ei viitsi. Minu kõrval istub mingi kahtlane vanem paar, käed süles, kes tunduvad surnutena, aga silmades on elu sees – reptiloidid. Aga üldiselt saab kontserdiga rahule jääda, võib ööbimiskohta sõita, et hommikul Eestisse tagasi põrutada. Tagasisõit kujuneb suvel bussisõidu musternäidiseks, kõik higistavad, õlu on kohutavalt kuum, piiripeal käib jube munemine ja totter jalanõude desinfitseerimine. Seltskonna hoog raugeb alles kesköö paiku, kui bussi siseneb esimest korda mõningane vaikus ja Tallinna jõudmiseni on paar tundi aega. Reisimisest väsinud aga 2 väga head kontserti nähtud, jõuame Tallinna. Vahepeal on tulnud uudised Riia ja Helsingi kontserdist vastavalt 02.03.2014 ja 15.12.2013.

Kava:
1. Welcome to My World
2. Angel
3. Walking in My Shoes
4. Precious
5. Black Celebration
6. Policy of Truth
7. Should Be Higher
8. Barrel of a Gun
9. Higher Love (laulab Martin)
10. Shake the Disease (laulab Martin, akustiline)
11. Heaven
12. Soothe My Soul
13. A Pain That I’m Used To (‘Jacques Lu Cont’s Remix’)
14. A Question of Time
15. Secret to the End
16. Enjoy the Silence
17. Personal Jesus
18. Goodbye
Encore:
19. Home (Acoustic)
20. Halo (‘Goldfrapp Remix’ version)
21. Just Can’t Get Enough
22. I Feel You
23. Never Let Me Down Again