Pühapäeval, 3. mail esineb klubis Rockstar’s üks vanemaid Prantsusmaa post-metal bände – Dirge, mis tegutseb juba rohkem kui 20 aastat. Samuti on laval kohalikud bändid – Ocean Districts, mida väga tihti Tallinnas ei näe, ning Jarmo Nuutre uus projekt Odota. Marc ja Stephane bändist Dirge olid nõus vastama Urban Culture Entertainment’i küsimustele ja jagama oma mõtteid tuleva tuuri kohta.

Kui te asutasite bändi aastaid tagasi, siis hakkasite te mängima industrial-metalit, kuid praegu olete üks vingemaid post-metal bände maailmas. Kas te ise muutsite oma stiili või lihtsalt maailm muutus?

Marc T.: Aastate jooksul oleme üritanud proovida kõiki võimalikke variante, et väljendada oma emotsioone ja mõtteid läbi muusika. Kui me lõime Dirge aastal 1994 tundsime väga suurt huvi sämplerite, trummi-masinate ja luuperite vastu, kuid aastate jooksul oleme tagasi tulnud klassikalise mängustiili juurde. Rohkem orgaaniliseid saunde ja vähem elektroonikat.

Stéphane L.: Kui te võrdlete meie esimest demo ja viimast albumit „Hyperion”, siis muidugi näete kohe väga suurt kontrasti. Aga kui hakkate kuulama meie albumeid kronoloogilises järjekorras algusest lõpuni, siis te saate aru, et meie saundi areng on väga loogiline ja rahulik. Seal pole kunagi olnud 180° pööret. Me pole kunagi muutnud oma mõtlemist ja muusikat väga kiiresti. Isegi viimasel albumil leiate mõned indrustrial-rifid, mis toovad teid tagasi meie esimesse demosse.

Dirge eksisteerib juba rohkem kui 20 aastat. Mis tunne teil oli, kui bänd sai 20 aastat vanaks?

SL: Aeg läks mööda väga kiiresti ja me isegi ei saanud eriti aru, kui kaugel me juba oleme. Ja ma ei ole kunagi liiga palju mõelnud selle peale, kuid me pidime mõnikord reaalselt suruma, et bänd jääks ellu. Muidugi on mõnikord väga meeldiv vaadata juba läbitud teele. See annab mulle tunde, et ma teen midagi tähtsat, midagi, mis mulle endale väga meeldib. Aga alati peab meeles pidama, et kõige parem on veel tulekul!

MT: Me üritame alati kirjutada muusikat võimalikult ausalt. Nii, et iga riff oleks väga personaalne. Meie muusika peegeldab siiamaani seda, mis me oleme praegu ja mis me olime aastaid tagasi, sõltumata perioodidest ja sellest, mis aasta on praegu. Ma olen väga uhke, et mängin selles bändis juba rohkem kui 20 aastat!

2011. aastal esinesite Axel Kriloffi näitusel. Axel tegi kujundust ka Dirge’i albumitele. Mis tunne oli teil mängida näitusel muuseumis, võrreldes tavalise klubikontserdiga?

MT: See oli väga lahe kogemus, väga massiivne kontsert oli. Me tegime erilise live-improvisatsiooni ja kasutades väga suuri kõlareid saime väga massiivse saundi. Meie ümber olid Axeli väga atmosfäärsed pildid. See oli minu elu parim kontsert!

SL: Tegelikult, Axel kujundab iga meie albumit. Mulle väga meeldib see, kuidas ta mõtleb ja väljendab oma mõtteid paberi peal. Mõnikord me isegi ütleme, et ta on meie bändi viies liige… visuaalne osa.

Mis on bändi kõige edukam album?

MT: Võib olla “Elysian Magnetic Fields”, meie viies album (2011). See on meie kõige massiivsem album.

SL: Ma täiega armastan albumid „Hyperion” ja “Elysian Magnetic Fields”, selle pärast, et need on meie viimased väljaanded ja nad näitavad seda, kes ja mis me oleme tänapäeval. Ma olen väga uhke nende albumite üle. Samuti mulle meeldib “Wings Of Lead Over Dormant Seas”, aga selle albumi arusaamisega tuleb paljudel inimestel tõenäoliselt probleeme.

Teie muusika on väga emotsionaalne, pime ja sügav. Kas sellel on ka mingi sõnum või see lihtsalt näitab teie emotsioone?

MT: Ei ole eriliselt sügavat sõnumit, peamiselt siiski peegeldab meie tuju ja tundeid. Kuid me ei ole kurjad ja negatiivsed, meile lihtsalt meeldib pime atmosfäär ja tunded kunstis…

Kas te saate kokku ainult bändi tegemiseks või olete ka igapäevases elus head sõbrad?

MT: Muidugi me oleme kõik väga head sõbrad, aga igaüks meist on väga hõivatud ja erineva elustiiliga, ehk siis me saame kokku ainult selleks, et Dirge liiguks edasi.

Kuidas te tavaliselt tuuritate? Kus on kõige parem publik?

MT: Ma armastan minna tuuridele, kuid see ei ole üldse kerge: me oleme peaaegu alati väga persses rahaga… Ida-Euroopa publik on väga väga hull! Loodan teid kõiki varsti jälle näha!

SL: Saksamaa ja Ida-Euroopa riigid on minu lemmikud mängimiseks. Mulle tundub, et nende riikide inimesed saavad meie muusikast väga hästi aru. Kuid on väga palju riike, kus me pole veel käinud.

Mida mõtlete tänapäeva muusikatööstusest? Kas on võimalik elada ja teenida raha ainult muusikaga? Ma räägin ikkagi underground projektidest. Kas teie bändiliikmed käivad ikka tööl?

MT: See ei oleks meie jaoks võimalik. Kõik meist käivad tööl ja meid toetavad meie sõbrad ning tuttavad… Ainult mõned inimesed Prantsusmaal suudavad elada teenides raha muusikaga. Ma ei tea miks, aga see muusika, mis müüb väga hästi on alati väga sitt muusika 

SL: Ma ei tahakski oma bändiga raha teenida. Kui Dirge oleks minu töö, siis see oleks juba ammu surnud. Mulle meeldib tegeleda tavaliste asjadega, käia oma tööl… ja siis minna stuudiosse ja väljastada kõik oma emotsioonid.

Mis on teie arvamus tänapäeva muusikaformaatidest? Mis formaadis tahaksite näha oma järgmist albumit: CD, kassett, vinüül või üldse ainult digitaalsel kujul?

MT: Minu jaoks on ainult vinüül lahe! Ma üldse ei kannata digitaalseid asju. Mulle tundub, et saund on seal väga vigane. Jah, ma olen helifanaatik.

SL: Mulle samuti väga meeldib vinüül, aga rohkem selle pärast, et see on suur ja ilus. Vinüülis on midagi väga orgaanilist ja inimlikku. Kuid samuti mul on tuhandeid CD-sid kodus ja mu meelest on need absoluutselt OK.

Rääkige meile rohkem Prantsusmaa underground elust. Kas teie riigis on palju uusi bände? Kas ma saan tööpäeva õhtul leida mõne underground kontserdi Pariisis?

MT: Prantsusmaa on väga vale koht sellise muusika tegemiseks. Siin on väga vähe bände, mis meile meeldivad, kuid meie lemmikuteks on näiteks üks väga vana bänd Kill the Thrill või 2kilos ja mitmed teised.

SL: Tegelikult meil on päris palju erinevaid bände, mis on meiega sarnases stiilis. Võin näiteks tuua Year Of No Light, Membrane, Aluk Todolo, Monarch! Need on bändid, mis mulle meeldivad. Muidugi on väga palju bände, keda ma üldse ei tea. Aga tegelikult tulid mulle meelde veel mõned lahedad Prantsusmaa bändid : Kill The Thrill (nagu ütles Marc), Blut Aus Nord, Deathspell Omega, Supuration, Von Magnet, Flint Glass, P.H.O.B.O.S., Rosa Crux.

On teil midagi öelda Tallinna fännidele?

MT: Ma loodan, et tuleb lahe õhtu ja massiivne kontsert…
SL: Me oleme väga õnnelikud, et saame lõpuks mängida Eesti publikule.

Kontserdi lisainfo: 03-05-2015 Dirge (FRA), Odota, Ocean Districts