Hea sõber!
Et aadress läks kaotsi (või pole seda kunagi olnudki), postitan selle kirja radaseitsmesse. Eks sa siit loed… 
Tegelikult ei olegi mul sulle eriti midagi öelda. Mitte et ma ei suudaks oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna. Ma lihtsalt ei taha neid jagada. Puhas egoism. Terve viimase poolaasta olen mingil erilisel, ehk isegi pisut perverssel moel nautinud nostalgilis-melanhoolset meeleolu. Alguses arvasin, et see on lihtsalt hilissügisene kaamos, aga kui see läbi terve talve ja kevade jätkus, siis taipasin ühel hetkel, et ma ei tahagi sellest seisundist loobuda. Jah, just seisund see ongi. Tunnetus, et ei ole vaja kuhugi tormata ega midagi arvata, võib lihtsalt olla ja maailma endasse ahmida võtmes, mille filmis „Down by Law“ (rež Jim Jarmush) pani sõnadesse Roberto Beningi: „It’s a sad and beautiful world.“*
Imelikul kombel on selle aja soundtrackil üks kindel algus- ja pidepunkt – DND mullu sügisel ilmunud topeltplaat „A Birthday“. See on minuga kogu selle aja kaasas käinud, lastes vahel siiski ka mõned teised muusikud plaadimasinasse. Kuid kõik nad on olnud mingis mõttes sarnased – hingekriipivad, maailmavalused ja endasse vaatama sundivad. Joy Division, The Cure, Nick Cave, Tom Waits, Viikate, Metro Luminal, Nautilus Pompilius ja muidugi mõista Kino…
DND sobib selles reas võrdsena mängima autosse siis, kui pärast liiga pikka tööpäeva peaaegu et järgmisel hommikul, kui taevas hahetab, kajakad karjuvad ja tuul veeretab mööda inimtühja tänavat üht hüljatud jõupaberist kotiräbalat või eilset ajalehte, koju sõidad. Või kõrvaklappidesse, kui silmad linnalähirongis akna all istudes möödalibisevat tööstusmaastikku endasse neelavad. Või lihtsalt pähe, kui vihmasel ja tuulisel õhtuhakul piki põlispuudest palistet rada vastutuult rühid, pisut küürus, käed sügaval mantlitaskus ja pea õlgade vahele tõmmatud. Või siis, kui sõbra suvekodus grillipeol terrassikäsipuule nõjatud, sigaret ühes ja nukker-nostalgiline muie teises suunurgas, jälgides nende sagimist, kellega kord siin, kord mujal juba kümme, viisteist, kakskümmend aastat ikka aeg-ajalt kokku oled saanud. Nad on ehk pisut peetud ja räsitud – nagu sa isegi –, aga nad on sul alles…
Mis ma tegelikult tahtsin öelda, on hoopis, et paki nüüd oma kodinad kokku, otsi see Rabarocki pilet välja ja kui on karta, et ülemus sind tuleval reedel vähemalt pool päeva enne tööpäeva lõppu ära lubada ei taha, siis mõtle heaga mingi usutav vabandus välja, sest DND tuleb lavale juba kell 16.45. Seal lava ees ehk siis näemegi. Sest kirjeldada nende muusikat pole mõtet. Seda peab ise aduma.
Vaata ka:
http://www.rada7.ee/artist/deadnextdoor
* See repliik filmis on arusaamatuse tulemus. Käsikirjas oli tegelikult: „That’s sad and beautiful music“, Benigni ütles kogemata: „It’s a sad and beautiful word“, kuid Tom Waits ja Jim Jarmush omakorda kuulsid valesti ning mõtlesid, et ta ütles „world“ ning nii jäi.