Ma üritan siin juba tunde, tegelikult juba mitmeid päevi, kirjutada järgnevale intervjuule eessõna. Täiesti lootusetu üritus. Tavaliselt ma suudan sellise viljatu seisu seljatada viimasel hetkel, umbes kahe paiku öösel, kui enam muud võimalust ei ole. Kui uni juba maha murdma hakkab, siis istun viimases meeleheites arvuti taha ja veerand tunni pärast on tekst valmis ja padi pehme ning uni hea. Seekord ei õnnestu ja kell on juba peaaegu kolm. Öösel. Kõik, mis kirja panen on kas lootusetult banaalne või on Madu selle juba oma ootamatult mõne päeva eest siinsamas avaldatud kirjatükis ära öelnud. Ühesõnaga, kerige nüüd rada7 esilehte natuke allapoole, lugege alustuseks läbi Madu tundeline ja kaunis sõnavõtt ja siis tulge siia tagasi ja tutvuge sellega, mida Andreas ja Rob bändist DND mu küsimuste peale ise rääkisid. Ning peale seda tuleb lihtsalt reedel õigeks ajaks Rabarockile jõuda ning see bänd ka laval ära näha. Lihtne, eks!

Kuidas teil hiljutine Brick Lane’i klubikontsert läks?
Rob: Kontsert oli noobel. Asi nimelt selles ka, et see oli meie esimene esinemine üle kuue kuu, viimati mängisime novembris Eestis meie viimase plaadi esitlusel. Pärast seda läks trummar Chris õlaoperatsioonile ja kui ta sellest paar kuud hiljem toibunud oli, siis läks kohe põlveoperatsioonile järgi. Seega oleme põhimõtteliselt bändiga tervikuna kõik see aeg rivist väljas olnud. Mis ei tähenda muidugi, et oleme täiesti tühjalt kodus passinud ja mitte midagi teinud. Hakkasime uue plaadi kallal nokitsema ja päris mitu lugu on juba stuudios valmis saanud. Paari uuemat saab kuulata ka kindlasti Rabarockil. Kui saime kutse seal mängida, siis võtsime selle loomulikult kohe vastu ja ütlesime Chrisile, et aitab küll logelemisest ja nüüd on vaja oma roostes ihuliikmed jälle käima tõmmata. Mõeldud, tehtud.

Miks te otsustasite mõned aastad tagasi bändinime vahetada? Tundub, et see samm on inimestes päris palju segadust tekitanud, teis endis selgust?
Rob: Kui nüüd ausalt öelda, siis ma polegi enam päris kindel, miks The Whiskyst Dead Next Door sai. Vist oli mingi osa sellest tingitud tollase plaadifirmaga, kellega meil oli leping ja see oli nende tahe, et me albumi uue nime all avaldaksime. Miks sai valitud Dead Next Door? Hmm, vist oli mingi pidu kellegi juures ja plaadihunnikus vedeles Billy Idoli plaat, kus peal ka samanimeline lugu. Pluss veel suurte zombiefilmi austajatena olime teadlikud, et ka sellise nimega film on olemas ja see andis nagu asjale veel jumet juurde.
Nüüd aga avastasime, et Dead Next Door bändinimena meile kellelegi lihtsalt ei meeldi. Algselt tahtsime täiesti uue nime võtta, aga siis oleks ilmselt asi veelgi segasemaks läinud ja oleks pidanud hakkama kodulehekülge ja maispeissi jne ümber tegema hakkama ja seniseid fänne teavitama hakkama asjast. Lihtsam lahendus oli nimi lihtsalt lühendada. Pealegi näeb DND Ardo tehtud logona päris vinge välja.

Teil on osa laulutekste vene keeles. Mingis vanuses eestlastel on vene keelega hüsteeriline suhe – koolis seda õppida ei tahetud, aga samas oli hulgim neid, kes kuulasid/kuulavad ohtralt vene muusikat (peamiselt Kino’d siiski vist). Kust pärineb Andrease vene keele oskus – ega ometi koolitunnist?
Andreas: Koolitunnis pääsesin mina venekeele kahest tänu õpetaja heldusele, kellega sai kaubale nõndaviisi, et nädalavahetusel tuli lapikuga külla minna ja samovari ning klaasikese juures purssida, kuidas aga jaksasid – oli niiöelda arvestuse eest. Huvi vene rockmuusika vastu tekkis hiljem ja ei piirdu Kino`ga – vene rockmuusikal on omapärane nostalgiline avar kõla, ehk suurest slaavi hingest tulenev, krt seda teab. Tuli ka endal tahtmine end selles keeles väljendada (üritada).
Rob: Asi sai alguse palju aega tagasi plaanitud Kino kaverist, mille me siis lõpuks ka stuudios sisse tegime. Kuna lõpptulemus sai oodatust parem, siis tuli Andreasel kole tahtmine ka mõnda meie enda uuemat lugu vene keeles proovida teha. Enne kui arugi saime, oli Andreas veel neli lugu linti laulnud. Oma vene keelega üllatas ta meidki väga. Inglismaal elades vene keelega just eriti kokku ei puutu. Tänavatel kuuled küll tihti, aga ise ei suhtle selle keeles peaaegu üldse.

Miks koosneb „A Birthday“ kahest eri plaadist? Arvestasite erineva sihtgrupiga või on teie endi jaoks materjalil mingi (emotsionaalne) eraldatus?
Andreas: Sihtgruppide peale küll ei mõelnud, kirjutasime tegelikult uut inglisekeelset plaati, aga meil oli virnade viisi eesti-, vene- ja inglisekeelseid juppe ja ideid, kuna olin läbisegi lindistanud, mis pähe tuli. Bändi üldine otsus oli, et teeme enamuse valmis ja kuna materjali oli palju, siis päris Paabeli torni vältimiseks tõstsime kogu selle kraami kaheks plaadiks – inglisekeelseks ja vene-eestikeelseks.
Rob: Kaks plaati sai tehtud põhjusel, et rahvas nõudis seda viieloolist EP-d, mis me aastal 2010 tegime ka plaadi kujul ja venekeelseid lugusid oli selleks ajaks veel lisaks juurde tulnud. Samas, kuna elame ise Inglismaal, siis milleks siin kohapeal venekeelne plaat ilmutada, kui kuulajaskond on enamuses ikkagi inglise keelega sina peal. Kuna plaadi avaldasime oma kuludega, siis oleks ka natuke üle jõu käinud kahe erineva plaadi avaldamine. Samuti tundus meile endile see kolmes erinevas keeles plaadi väljastamine lahe ja originaalne mõte olevat.
Topeltplaat, kaks esikaant. Kes tahab kuulab ühte, kes tahab teist, lihtne. Minule, Andreasele ja Eddiele on venekeelne album ilmselt südamelähedasem, kuna kuulame sama muusikat.
Chris on aga pärit Los Angelesest ja seega eelistab ikka seda teist plaati. Kuigi peab siinkohal ära märkima, et Chris pole venekeelse materjali üle mitte kordagi kurtnud ja Kino kaverist oli ta samuti kohe vaimustuses ja talle väga meeldib neid lugusid mängida.

„A Birthday“ on suurepärane plaat ja minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt täiesti uus kvaliteet DND loomingus. Tundub, et te nagu oleks lõpuks leidnu selle „päris“ oma asja üles, mida senise loominguga otsinud olete. Kas ma muutusin nüüd liialt suuresõnaliseks või nõustute minuga?
Andreas: Ka mulle tundub, et see plaat on jõudnud palju lähedamale sellele, millisena ma meie muusikat ideaalis ette kujutan, samas eks igal muusikul on uue materjali kirjutamisel alati loodetavasti tunne et „just nüüd on see õige“ ja „vatvat, rokib“. Bänd areneb ja sellega kaasnevalt ilmselt ka see „päris“ oma asi.
Rob: Oo, rõõm kuulda. Otse loomulikult on see ka meie endi jaoks hetkel kõige parem materjal, mille me salvestanud oleme ja me oleme selle üle väga uhked. Andreas viibis lugude kirjutamise ajal õiges kohas(vaimses) ja seega sündisid otse hingest tulnud lood.
Kogu protsess oli loomulik ja väga kiire. Näiteks eelmine plaat „Flow“ ei tekita tagantjärele enam erilist emotsiooni ja lugusid sellelt me samuti palju mängima ei kipu. Mitte et lood kuidagimoodi halvad oleksid, lihtsalt see aeg kui me seda salvestasime oli täis negatiivset energiat ja meil oli palju ebakõlasid tollase manageri, plaadifirma ja ka endise trummariga.
Kõik plaadiga seonduv oli kuidagi vaevarikas ja nagu kergelt ehk punnitatud. Ühesõnaga, ei tulnud loomulikult. Tegime liiga palju kompromisse, mis ei tee kunagi midagi head, praegu teeks paljud asjad hoopis teistmoodi.

DND laulutekstides on üheks läbivaks teemaks sünnipäevad, vanus – aja kulg ja vananemine ühesõnaga – üsna depressiivses, nostalgilises ja kurblikus toonis. Teema, mis ei jää tahes-tahtmata märkamata ja läheb korda. Kas tahaksite uuesti olla näiteks 21-aastased praeguses hetkes ja mis sel juhul võiks teisiti olla?
Andreas: Heh, ma ise näen meie tekste pigem pealtnäha nukratena, kuid positiivse alatooniga. Pigem on ehk tegemist kirjeldustega nii olnud, kui ka fiktiivsetest situatsioonidest ning nendega seostuvatest meeleoludest ja tunnetest.
Kui ma meenutan ennast 21-aastasena tuleb mulle millegipärast meelde Šveijki vastus (vist leitnant Dubi, kui ma ei eksi) küsimusele „Millest sa mõtled, lontrus?“ – „Teatan alandlikult, ma üldse ei mõtle“ – et eieih, 21 pole tungivat soovi uuesti olla.

Somewhere in Soho, London

Miks te Eestist lahkudes valisite sihtkohaks UK (kuna mulle endale väga meeldib London ja Inglismaa ja ma käin seal nii tihti kui saan, siis üldiselt ei näe mingit küsitavust, aga ikkagi) ja miks mitte näiteks USA, mis samuti on paljude noorte muusikute ihaldusväärseks sihtkohaks?
Andreas: Minu mäletamist mööda me teadlikku otsust justnimelt UK-sse elama tulla ei teinudki – kevad oli käes ja Robi arvas, et mees, aitab küll Tartus tinapanemisest, läheks teeks kusagil mujal bändi vahelduseks. USA viisaga ei oleks sendi eest tegelema jõudnud hakata, seega keelekeskkonnast tulenevalt oli ainuke reaalne variant UK. Leidsime enam-vähem kohe ka kohaliku trummari(eelmine pidurdas ja jäi koju) ning jäime pidama.
Rob: Kusjuures, selle minekuga oligi algselt selline asi, et me polnud ise ka kindlad, kas minna USA-sse või UK-sse. Otsustasime ilmselt UK kasuks, kuna siia oli lihtsam tulla, lähemal ja vähem kulukas. Reisi jaoks meil eelarvet ei olnud. Müüsime vahetult enne minekut kõik oma maise vara maha, et reisi jaoks raha tekitada, aga juhtus hoopis selline nii umbes nädal kestev hüvastijätupidu kõikide sõpradega, mille käigus kogu reisile mõeldud raha vedelaks muutus.
Läksime Inglismaale rongide ja häälega, terve nädala kestis see tripp läbi Euroopa, praktiliselt ilma rahata. Kohale jõudes lugesime taskust mündid kokku ja leidsime, et seis polegi väga halb, raha jätkub täpselt kaheks nädalaks, kui ainult purgiube süüa.

Lugesin, et teie eelmine trummar sõitis Austraaliasse, kuna tal sai Inglismaast siiber ja tahtis mujal uut elu alustada? On ta siiani Austraalias? Te ise olete Inglismaalt leidnud seda, mida sealt leida lootsite? Ei ole tulnud tahtmist asju kokku pakkida ja edasi rännata?
Andreas: Trummar otseselt uut elu alustama ei läinud, tahtis lihtsalt aja maha võtta ja reisida, tal minu teada oligi lihtsalt plaan aastake ringi rännata ja siis tagasi. Endal otsest plaani kohemaid asju kokku pakkida ja edasi (tagasi) sõita pole, samas pole ka kindlat otsust, et justnimelt UK-s peab edasised päevad õhtule saatma.
Rob: Gavin lahkus jah bändist, kuna tal sai lihtsalt Inglismaast villand ja ta tahtis mõneks ajaks teise kohta elama minna. Poolteist aastat elas Austraalias ja Uus-Meremaal ja nüüdseks on ta tagasi. Koduigatsus sai võitu ja mujal ei tundunudki elu enam nii lilleline. Sama võib ka ilmselt meie kohta öelda, kuigi ma siin räägin ikkagi ainult enda eest. Kui keegi oleks minult veel nii umbes aastakese tagasi küsinud, et kas kavatsed kunagi ka tagasi Eestisse elama minna, siis vastus oleks olnud raudne ei. Nüüd aga mõtlen juba hoopis teisiti ja vaatan asju teise pilguga. Võimalik, et varsti panen asjad kokku ja sõidan tagasi koju.
Siin on lihtsalt järjest rohkem tekkima hakanud tunne, et oleks vaja mingit vaheldust. Inglismaal on nüüdseks elatud täpselt üksteist aastat. Piisavalt kaua, et midagi muud ette võtta ja kuhugi edasi (või tagasi) minna ehk. Mulle isiklikult meeldis bändi teha Eestis palju rohkem. Oli selline gäng, kes kogu aeg said kokku, oli siis proovi vaja teha või mitte. Suhtlesime bändikaaslastega igapäevaselt. Head ajad olid. Suures linnas, nagu London, elades on asi palju keerulisem, pikad vahemaad ja vähem aega kõige jaoks. Mina ja Andreas elame ühes linna otsas ja Chris ja Eddie hoopis teises. Kokku saame neljakesi ainult siis, kui proovi vaja teha ja kui on mõni kontsert vaja anda. Peale proovi on kõigil kiire tagasi minekuga oma tegemiste juurde ja üliharva jääme kuhugi pubisse koos õlut võtma. Üksteisega saame muidu hästi läbi, aga jah, kokku saame harva ja sellest tunnen ma väga puudust. Tutvusringkond kellega siin läbi käime on oluliselt väiksem kui Eestis, kus on senini väga palju häid sõpru, keda tahaks näha palju sagedamini, kui kord aastas ja siis lisaks veel muidugi vanemad ja vennad-õed. Mulle üldiselt meeldib elu Londonis ja tunnen ennast siin igati koduselt, aga jah, on siin juba oldud küll.
Samas on Eestis selle 11 aastaga ikka väga palju muutunud ka muusikaelus. Tundub, et kõik nagu toimib. Lahedad klubid on tekkinud ja kogu aeg toimuvad head üritused ja korraldajad muudkui sebivad jne. Paljud Eesti bändid on endale välismaal plaadilepingud saanud ja vahemaad ei oleks nagu üldse olulised enam. Ühesõnaga selleks, et kusagil läbi lüüa, ei pea kindlasti kohe mitte Eestist lahkuma.
Eks elu näitab, mis saama hakkab. Muusikat saab igal pool teha.

Esinete harva, kas bändiväline elu teeb oma korrektuurid või olete eriti valivad? Kas selline olukord sobib teile või on unistuseks siiski ainult muusikaga tegeleda?
Andreas: Ega vist sellist muusikut polegi, kes ei unistaks, et vähemalt ideaalis ainult muusikaga tegeleda :)…meie väheaktiivne kontserttegevus on peamiselt küll sõltunud sellest, et pärast viimast Eesti tuuri(üle poole aasta tagasi) lõigati trummari õlg ja põlv juppeks ja alles nüüd on taastumisprotsess võimaldanud tal uuesti proove tegema hakata.
Rob: Loomulikult tahaks ainult muusikaga tegeleda, kui vaid saaks, aga kahjuks tegeleme sellega ikkagi niiöelda hobi korras. Mängime harvemini kui varem, kuna enamus Londoni klubidest on nii läbi kammitud ja lihtsalt ei jõua enam sama ringi läbi tallata. Pigem harvem ja suuremale publikule.

Millest järelduvalt loomulikult kohe järjekordne uudishimulik ja ninatoppiv küsimus – millega te lisaks muusikale tegelete?
Rob: Tegeleme kõik täiesti erinevate asjadega. Paraku on Londonis üsna võimatu inimlikult elada, kui sa tööd ei tee, väljaminekuid on liiga palju lihtsalt. Kes töötab kontoris, kes yahoo portaalis, kes maalrina ehitusel ja kes on üldse töötu enamuse ajast. Nimesid ei hakka nimetama :). Mina isiklikult üritan nii vähe tööd teha kui võimalik, lisaraha saab ka kodus teenida, näiteks eBays hangeldada asjadega jne.

Selleaastase TMW ühes paneelis oli pikalt arutluse all tuuride korraldamine – Eestis ei ole väga palju näiteid bändidest, kes aktiivselt tuuridel käivad. Edukaim ses vallas on muidugi Metsatöll, kes on hüpanud juba toimivale ja end ära tasuvale reele, kuid aktiivne on ka näiteks Talbot, kes alustas, nende ninamehe Jarmo Nuutre väljendit kasutades, toilet-tuuridega. Teil endil ei ole kunagi olnud tahtmist ükskõik mis hinna eest bändile suuremat hulka gig’e organiseerida ja kontserte andes mööda maailma ringi sõita?
Rob: Muidugi tahaks, aga sellega on see väikene probleem, et meil puudub bändis asjaajaja, hetkel pole manageri ja keegi meist ei viitsi kogu sellega kaasneva jamaga tegeleda. Muusika kirjutamise poole tarbeks jätkub auru kõvasti, aga sealt edasi kipub lihtsalt otsa saama. Austus ja kummardus Talbotile muidugi, et nad nii vägevalt ise sebida jaksavad. Ootame, et meile kuldmuna ise suhu veereks :).

Aegajalt rada7 „Millise plaadi sain viimati“-teemat kiigates, võib omada udust aimdust, et Rainer võiks endale soetatud vinüülikuhjadest vähemalt maja ehitada. Milline bänd/muusikavool vms on teie muusikalist maitset enim mõjutanud/läbi aegade konkurentsituks lemmikuks jäänud?
Rob: Haha, võtan süü omaks, olen vinüülplaatidest täielikus sõltuvuses. Kogu olematu raha läheb nende alla hetkel. Parem variant muidugi, kui mingis jubedas ainesõltuvuses olla, ma usun. Häid asju on palju, aga midagi rabavat uut nagu pole enam ammu lagedale tulnud. Kõik need bändid mida fännan jäävad ikka minevikku. Ühised lemmikud bändil on kindlasti Joy Division, Sisters Of Mercy, Interpol, Kino ja Metro Luminal, isegi Chrisile meeldivad, kuigi ta viimase kahe sõnadest aru ei saa.

Kuna Stass ei ole ammu intekaid teinud, siis panen ise vahelduseks ta firmaküsimuse pihta – mis on teie lemmik rada 7?
Rob: Hmm… vaatasin just oma mp3 mängijasse ja tundub, et Metro Luminali Coca Cola plaadilt lugu number seitse on „Hingel hakkab hea“. Ideaalne!
Andreas: Uhohhh…“В наших глазах“ Группа крови-lt ehk?

Teie järgmine lavaline ülesastumine toimub Rabarockil, kus on ootamas loodetavasti üsna suurearvuline publik. Tekitab see põnevust? Mida publikul on oodata?
Rob: Oo jaa, ootame seda esinemist väga. Kindlasti meie suurim ülesasumine. Eestis on üldse alati väga mõnus mängida olnud ja väga emotsionaalne. Parimad lived kõik seal antud. Mängime üsna varakult reedesel päeval, seega saab peale seda rahulikult kaks päeva festivali nautida ja sõpradega napsu võtta ja niisama olla.

Soovite midagi veel lõpetuseks lisada?
Rob: Aitähh ja Rabarockil näeme! Võta ühendust, kui jälle Londonisse satud, teeme klaasikese või äärmisel juhul kaks..:).
Samuti võiks siinkohal ära mainida, et meie viimane plaat „A Birthday“, hakkab poelettidelt tasapisi otsa saama ja tiraaž on peaaegu läinud, seega kiirustage, seltsimehed, kiirustage!!!