Umbes kuus aastat tagasi kirjeldasin Klaxonsi esimest plaati kui suvearmastust, mis kestab palavalt ning vägagi intensiivselt 2-3 kuud, et siis kas kustuda ja ajaloo liiva alla mattuda või siis kasvada milleski enamaks. Kui Klaxons oli ajutine suvearmastus, siis DND on pigem lahe lapsepõlvemälestus või pigem nähtud lemmikbändi festivalikontsert, mis pidevalt meeles on ja mille silme ette manamiseks ei pea eriti vaeva nägema.

Mulle suvefestivalid meeldivad ning minu jaoks on meie kodumaa ülilühike festarihooaeg aasta parim aeg. Värske õhk, head sõbrad ja mõnus muusika. Viimast muidugi juhul, kui festivalikorraldaja pole esinejate nimekirja koostamisega totaalselt metsa pannud või lähtunud mõttest, et ega festivali tehta rahvale ning tänu millele isegi morbiidne huvi ei suuda kuidagi lava ette muusikat nautima vedada. Muidugi ei naudi ma kõiki festivaliga seonduvaid asju. Esimesena tulevad meelde päikeselõõsas üles köetud, neile ainuomase aroomiga välipeldikud, just festivali ajal aeg-ajalt välja ilmuvad troopilised paduvihmad ja telgis magamine. Küll aga naudin ma festivale eeskätt just muusika pärast. Tänu suurele PAle ja tohutule valguspargile võib nii mõnigi lugu saavutada täiesti teise hingamise ja kõla kui see, mis tal on plaadil või isegi klubikontserdil. Nii vanad klassikud kui viimased lood, mida bändid on kirjeldanud kõikide fännide südamesse hirmu toovate sõnadega „kunstiliselt ambitsioonikas“ ja „eksperimenteeriv“, kõlavad kui täiesti uued hitid, mitte aga pettumused, mida on valmistanud sajad kui mitte tuhanded bändid peale narkovõõrutuse või sisepingete langetamiseks läbitud grupiteraapia järel avaldatud albumite näol. Festivalilt koju jõudes ning kuuldud lugusid uuesti festivalipohmelusest toibumiseks üle kuulates tunnistad aga endale salamisi, et tegelikult pole see ikka päris see. Kahjuks ei suuda keegi tegelikult plaadil tabada festivalil muusikast saadavat doosi.

Viimasele lausele võib alates tänasest aga lisada ääremärkuse "kuni praeguse hetkeni". DND esimene täiesti eestikeelne stuudioalbum „Tulede säras“ teeb just seda. See on kui hea 13-looline festivaliset, mis tõstab esile kõik, mis ühes bändis ja korralikus festivaliesinemises head võib olla. „Viimaks Nad Kustuvad“ algustakte kuulates on endale vägagi võimalik ette kujutada, kuidas bänd pimedale lavale astub, trummar üks-kaks lööb ning valgus- ja helipark esimeste nootide mürinaga tööle läheb. „Viimaks Nad Kustuvad“ ja „Punane on Päike“ on kui kontserdi kaks esimest lugu, mis täie hooga üksteise järele ära mängitakse, et siis peale „Punane on Päike“ intensiivset lõppu lavalt rahvale lõpuks tervitussõnad hüüda. „Rubiin“ ehk kõige parem lugu, mida Editors kunagi ei kirjutanud, on viimaste aegade Eesti ühe kõige geniaalsema kitarririffiga pala, mida bänd mängib, kui väljas hakkab taevas vaikselt punakaks tõmbuma ja hämarduma. Kuulates „Sein oli Vahel“ taustalaulu meloodiaid ning süntesaatorikäike võib ainult spekuleerida, kui eepiliselt võib lugu kasvada veel päris live-tingimustes. Kontserdi nn vaikne vahepala, ambientlike mõjutustega, akustilisest kitarrist ja sämplitest kantud „Lennutee“, toob kuulajale meelde, miks olid DND poolt tehtud NBSi ja Pedigree akustilised remiksid viimaste remixplaatide ühed huvitavamad palad. Plaadi nimilugu „Tulede Säras“ võib julgelt pidada aeg-ajalt bändide festivali setlistidesse vanakooli fännide rõõmuks sattuvat algusaegade singli B-pooleks, kus siis kõige tugevamalt näha bändi peamised muusikalised inspiratsiooniallikad. Johnny Cashi mõjutustega „Minule Mälestus“ on kontserdi põhiosa viimane lugu, mille saatel publik käed taevapoole tõstes vaikselt kaasa elab, et siis loo lõppedes kuulda tänusõnu lavalt ning bänd aplausiga tagasi kutsuda. 80ndate aastate post-punki fiilinguga „Kui Jõuan Kord Koju“ on encore’is mängitava kontserdi viimane lugu, mis küll plaadil lõppeb vaikse hääbumisega, kuid suudab ometi silme ette manada olukorra, kus kontsert tipneb vastu võimendit jäetud kitarrist immitseva feedbackiga. Plaati lõpetav „Kas Küsida Tohin“ on juba teekond festivalilt koju, kus enamasti ollakse vaiksed ja endassevaatavad, nautides üle 3-4 päeva natukene vaikust ja rahu.
Triin Magnuson

Intervjuu DND-ga: http://www.rada7.ee/artikkel/70210/Uks-mikker-ja-viis-konjakit
Avalehe pildi autor Alan Proosa