Viimasel ajal arvustustest ja intervjuudest läbikäinud kahtlevas toonis tekst metalcore-skene hääbumise kohta ilmselt paika ei pea. Uut kraami paistab tulevat nii auväärsematelt tegelastelt kui noorematelt. Ja ehkki paljud bändid on enda määratlemisel metalcore kleepekast loobunud ning kasutavad rohkem metal’imaid või pigem popimaid silte, siis võib üsna julgelt pakkuda, et pikemas plaanis jäävad alles suuremad nimed ja need, kes oskavad mängu tuua uusi elemente. Suuresti võib seda kõike võrrelda nu-metal’is toimunuga ning seda ilmselt rohkem kui esialgu tundub.
Tekkisid bändid, kes tegid midagi uut ja põnevat ning see vallandas terve aastatepikkuse laine. Sellise eufooriaga kaasneb alati meeletul hulgal rämpsu, kuid stiili üleilmse vaimustuse tõttu on valik suur ja lai. Hea ja parema väljasõelumiseks tuli küll vaeva näha, aga tulemust oli täiesti piisavalt. Suur tähelepanu aga on alati heaks vabanduseks ja põhjuseks vastandumise tarvis ning paralleelselt suurema haibi lõpusirgele jõudmisega hakkas lõppema ka enamike bändide enda identifitseerimine nu-metal’ina. Lisaks varasemalt „true“ vs. nu lõputule jagelemisele oli nu-metal’it teha järsku äärmiselt mitte-cool ka nu-metal bändide seas ja kõik higistasid kõvasti, et neid nu-metal’iga mingil juhul ei seostataks. Kes sogas midagi hardcore-juurtest, kes USA hevi armastusest, kes Rootsi metal’i mõjust — ideedest puudust ei tulnud. Uusi core-lõpulisi stiilinimesid tekkis iga ööga terve hunnik juurde ning isegi „sell-out“ bändide jaoks oli varrukast võtta termin mallcore. Olla miski muu oli nii tähtis, et mõned bändid ei pidanud üleliigseks ka mõned oma varasemad albumid ametlikus biograafias maha salata. Plaadifirmade avalike suhete rahade ja fännide toel vahetati bändidel stiilinimetus ära ja paljudel juhtudel võis rahuliku südamega oma lemmikbändi austaja edasi olla. Pärast väikest hingeldamist algas järgmine hooaeg.
Ega tegelikult neil stiilinimedel vahet kokkuvõttes ei ole, neist hea idee ja teostus ei sõltu. Ilmselt enamikel isegi oli ja on mingi arvestatav seos tõega oma juurte ja mõjude jutus ning tegelikult isegi see reklaamjutt ei tee iseenesest veel mingit bändi heaks või halvaks. Asja juures häirib aga irvitus turundusjumala näol ning see, et iga uue asja juurde kleepuvad kiiresti mingid ebamäärased kirjutamata reeglid. Järjekordne ainuõige asi koos selle juurde kuuluva käitumis- ja väljanägemiseeskirjadega, seejuures justkui unustades kõik varem toimunu ja tehtu.
Nendesse ebamäärastesse ämbritesse on astunud, arvatavasti väga hoolikalt planeeritud sammudega, debüütreliisidega ka väga metalcore orkester These Broken Remains esimese EP-mõõdus kettaga „No Forever After“ ja Remember Me Not kolmeloolise pigem-demo-plaadiga „Fictional Beauty”.
Siinkohal võib näiteks kõvasti kiita TBR-i laulja hardcore skriime ja puhast häält ning debüüdi kohta lausa imestamisväärselt hästi kokkujooksvat kiiret mängu või RMN-i kitarre ja trumme. Seejärel soovitada edaspidi metal’imad vokaaliosad TBR-il vahele jätta ning RMN-i lauljal kohe eriti tõsiselt endaga midagi peale hakata. Kokkuvõttes võib öelda, et “No Forever Afteri” peale ma lausa aplodeerin ja “Fictional Beauty” puhul soovin sõbralikult edu, kuid põhjus, miks otsustasin need kaks pikalt mu laual oodanud EP-d ühte artiklisse kirjutada ning eelnenud tekstiga siduda, on nende ühine miinus. Ehk on võimalik siiski eelnenud tekstile mõeldes teha asjad rohkem enda moodi ja nägu? Loobuda olemast nii paaniliselt stereotüüpide küljes kinni kartuses, et vihje innovatsioonile on samaväärne maffia vaikimisekoodi murdmisega ning hukatusega. Ei, võitjad astuvad oma rada.