Sel teisipäeval, 26. märtsil toimub viiendat korda Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad gala. Tegemist on Eesti Fonogrammitootjate Ühingu poolt korraldatud üritusega, mille eesmärk on tunnustada muusikavaldkonnas tegutsevaid isikuid, kes enamasti jäävad avalikkuse ees varjatuks, kuid kelle tööl on oluline tähtsus Eesti muusikavaldkonna edendamisel.

Võrdlusena võib tuua teise EFÜ poolt korraldatud galakontserdi, Eesti Muusikaauhinnad, mis täidab küll samuti Eesti muusika populariseerimise eesmärki, kuid tõstab esile muusikud ja muusikalise loomingu. Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad, EMEA, kiikab aga lavast kaugemale ning tõstab esile neid, kes laval oleva muusiku ja muusika jaoks on tööd teinud. Muusika produtseerimisest, salvestamisest, miksimisest selle väljaandmise ja levitamise ning kajastamiseni. Muusiku karjääri arendamisest kuni laval olemiseks vajalike tegelasteni välja – korraldajatest festivalideni ning muidugi heli- ja valguskunstnikeni.

Viies toimumisaasta on paras verstapost, et läbi auhindade vaatenurga ning paari kategooria abil kohaliku muusikaettevõtluse teemadel põgusalt arutleda, eriti kuna Eesti Muusikaettevõtluse Auhinnad ei ole muidugi saanud läbi ilma kriitikata. Esmalt ja peamiselt on vihjatud, et mis erilise muusikaettevõtlusega siin väikeses Eestis ikka tegemist on ning teisalt, et tegemist on väikese ringkonna üksteisele õlalepatsutamisega.

Konjuktuuriinstituut (2018 uuring, 2015 andmestik): Muusika tuumiktegevusaladel oli tulu saanud ja Äriregistrile aruande esitanud ühinguid ning ettevõtjaid kokku 1907, sidusaladel oli tulu saanud ühinguid ja ettevõtjaid 262.Sel kriitikal aga kipub olema lahja kandepind, alustuseks ainuüksi numbriliselt. Eelmisel aastal ilmunud Konjuktuuriinstituudi loomemajanduse uuringust ja kaardistusest leiab, et muusika ja selle sidusaladel tegutsevate ettevõtete ja asutuste arv oli üle kahe tuhande ning töötajaid pea viis tuhat. Jah, tõsi, tihtipeale mees ja koer tüüpi ettevõtmised, mida keskmine töötajate arv 2,3 ka suhteliselt selgelt ütleb. Samas annab see mingi numbrilise aimduse, kui palju inimesi on kuidagi muusikaga seotud, kasvõi otsapidi majanduslikult.

Siin on tähelepanuväärne veel uuringu kokkuvõttes olnud punkt, mis mainib, et MTÜ-de ja FIE-de kohta käiv statistika on küll paranenud, kuid ometigi paistab statistikast, et kultuurivaldkonna ettevõtetes laiemalt tekkis 73 miljonit eurot ilma ühegi töötajata ettevõtetes ja 11 miljonit eurot MTÜ-des. Muusikavaldkonnas on ilmselt heaks näiteks “aasta meediakanali” kategoorias nomineeritud Rada7.ee isegi – tähistame peatselt 20. sünnipäeva, aga selle aja jooksul pole meil olnud ühtegi töötajat palga mõttes ega makstud MTÜ juhtkonnale mingit tasu. Meil muidugi pole mingit erakordset käivet ka, kaugel sellest, aga mingi pisipanuse statistikasse ometigi anname.

Eelnevat edasi arendades võib öelda, et ettevõtluse seisukohalt on Rada7.ee üldse üks hea näide tobedatest ideedest, kui pidada silmas kitsalt vaid meie MTÜ tegevust ennast. Ometigi leian, et oleme põhjendatult taaskord EMEA-l nomineeritud. EMEA tutvustus ütleb, et ürituse eesmärk on tunnustada valdkonnas tegutsevaid isikuid, kes enamasti jäävad avalikkuse ees varjatuks, kuid kelle tööl on oluline tähtsus Eesti muusikavaldkonna edendamisel. Siin ongi see võti – Rada7.ee panus kohaliku muusikaelu elavdamisel ja vundamendi ladumisel on oluline ning me pole aastate jooksul olnud ainsad nominendid, kelle tegevust ei saa mõõta vaid otsese majandustegevuse läbi.

Aasta meediakanali kategoorias koos meiega kandideeriv ETV on selles võtmes sama kaugel ettevõtlusest – riigi rahastusega rahvusringhääling ei sõltu äritegevusest ning on lausa seaduse järgi reklaamivaba. Ettevõtluse vaatenurgast on päriselt ise ettevõtja vaid Sky Media raadiogruppi ühendav eelmisel aastal tegutsemist alustanud portaal Sky.ee. Kuid mõte jääb samaks – meediakanalina on kõigil oma roll teistele hoo andmisel.

Kas muusikavaldkonnas saaks professionaalne tase üldse tekkida, kui poleks entusiasmile laotud vundamenti?Veelgi enam, alles hiljuti arutasime Music Estonia koosviibimisel, et muusika ehk ongi üks selliseid valdkondi, kus piiri tõmbamine hobi ja ettevõtluse vahele on äärmiselt keerukas ning võibolla lausa sisutu tegevus. Raske on rääkida isegi vastastikusest mõjust olukorras, kus kõik on niivõrd läbi põimunud ning veelgi enam, kas professionaalne tase üldse saaks tekkida, kui poleks vundamendiks entusiasmi? Üks bänd ikkagi saab üpris tõenäoliselt stardi proovikas jaurates, produtsent lihtsalt ajaviiteks katsetades, teisteski tegemistes ei teki tase üleöö ning aluseks paistab olevat siiski olevat huvitegevus.

Eelnev muidugi ei tähenda, et Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel napiks nominente, kes ei võiks end ausa näoga ettevõtjaks või ettevõtteks nimetada. Küll annab see konteksti, kus tõlgendada näiteks "aasta muusikatootjana" nomineeritud Made In Baltics / Sony Music eelmisel aastal loodud kahte uut töökohta täiesti arvestatavaks saavutuseks. Isegi kui võibolla esimese hooga ei tundu see erakordselt suur number, siis on see ikkagi tervelt kaks täiskohaga hõivatud inimest lisaks, mis võimaldab veelgi enam pühenduda kodumaise muusikavaldkonna edendamisele.

Nimetatud kategoorias on ka teised kaks olulised tegijad – Universal Music Baltics ning Full House Agency. Kõik kolm on lisaks muusika tootmisele või lihtsalt plaadi väljaandmisele oluliselt rohkem nii oma artistidega kui laiemalt kohaliku muusikaelu elavdamisega seotud. Full House Agency tegemistest sai pikemalt värskes intervjuus Danel Pandrega räägitud, eelnevale lisaks tooks välja hästi nähtava näitena, et Ekspressis ilmuv Eesti muusika digiedetabeli ilmumises on Universalil oluline panus.

See viimane ei ole küll hobitegevus, kuid viib ringiga tagasi vundamendi ladumiseni ja panustamiseni muusikaelu elavdamisse terviklikult. “Meie ja ka teiste plaadifirmade huvi on see, et siinsel turul oleks reaalne mõõdupuu, millega ametlikult lugude edu hinnata. Pole ju Eestil kunagi ühtegi ametliku tabelit olnud, isegi kuldplaate jagatakse CD-de tiražeerimise pealt. Legitiimsete edetabelite olemasolu on eluterve muusikaturu tunnus. Näiteks, kui tahad mõnda Eesti pop-artisti mujal turgudel müüma hakata, siis esimesteks küsimusteks on kohe ”mitu hitti teil koduturul on?”, ”palju teil koduturul striime on?” või ”kui edukad te Eesti raadiotes olete” jne,” kommenteerib Universalist Margus Varusk ning lisab, et tabelil on veel muidugi kõvasti arenguruumi: “Kindlasti võiks olla raadio mängimiste tabel ja näiteks kulla ning plaatinum normid.”

Kasutasin näideteks küll vaid kahte kategooriat – “aasta meediakanal” ja “aasta muusikatootja” – ning muidugi on ka nimelisi kategooriaid, kus ehk tegevus pole niivõrd laiahaardeline. Samas on fakt, et see ettevõtlus siiski on täitsa olemas ning on tegijaid, kelle panust kohaliku muusikaelu elavdamisse tervikuna võiks kasvõi korra aastas natuke pidulikumalt hinnata.

Üks “aitäh” on vahel äärmiselt oluline ja edasiviiv jõud.