Jagaspace, TMW2013Foto: Helen Västrik
Tallinn Music Weeki teise päeva hommikul toimus üks pisike seminar mõne jaoks võib-olla igaval teemal – nimelt statistika. Teisalt ei ole tänasel päeval mitte kellelgi aimu, kui suur on tegelikult Eesti muusikavaldkonna turuväärtus. Täpseid plaadimüüginumbreid ei tea keegi, kontsertide üle keegi arvet ei pea, andmete kogumine ühtse andmekogu nimel puudub.

Milleks seda kõike üldse vaja on räägivad Soome-Rootsi spetsialistid ise, aga enne veel tahaksin meelde tuletada ühte lõiku eelmisel aastal tehtud intervjuust Islandi muusikaekspordi spetsialisti Anna Hilduriga. Muusikaekspordiga tegeledes võttis Hildur korraldada ka ühe Islandi suurima muusikafestivali Iceland Airwaves.

“Mõõtsime mitu aastast järjest, et kui palju tuleb riiki raha turistidelt, kes festivalile tulevad. Tegime seda selleks, et näidata valitsusele, et käive, mida selline festival majanduses tekitab, kuulub muusikavaldkonda, mitte turismivaldkonda. Mõõtmiste tulemustena leidsime, et välisriikidest tulevad festivalikülalised toovad ühe nädalavahetusega riiki umbes 3 miljonit eurot, mis on üüratu rahasumma. Hiljuti selgus Rootsis tehtud statistikast, et muusikavaldkonda investeeritud raha toodab mitmekordselt tagasi. Muusikatööstus peab ise olema aktiivne ja ühendama jõud ja välja töötama strateegia, mis oleks riigijuhtidele usutav. Lihtsalt tore olemise eest raha ei anta, sest ka riik peab maksumaksjale ära põhjendama, miks raha jagatakse.”

Aga kerime nüüd kella jälle aastasse 2013. Paneeli juhatas Juko-Mart Kõlar Eesti Muusika Arenduskeskusest ning oma kogemust jagasid Paulina Ahokas ja Tommi Kyyrä Soomest ning Jonas Sjöström Rootsist.

Paulina Ahokas on väga suure rahvusvahelise töökogemusega daam ning olnud üks olulisi asjapulki Soomes muusikavaldkonna mõõtmise süsteemide väljatöötamisel. Igapäevaselt juhatab vägesid Tampere kontserdimajas. Tommi Kyyrä on IFPI Soome asedirektor, kes samuti tegeleb igapäevaselt statistika kogumisega. Jonas Sjöström on IMPALA (Independent Music Companies Association) juht.

Of Roofs, Genes And Stolen Meanings, TMW2013Foto: Britten Sillaots
Milleks on muusikatööstuses üldse statistikat vaja?

Tommi: Oma turu tundmine on elementaarne. Statistika on oluline erinevatele turul opereerivatele osapooltele. Lisaks on statistika midagi, mida näidata poliitikutele.

Paulina: See on intelligentse majandamise küsimus, nagu igas teiseski majandusharus. Entusiasm on hea ja vajalik asi, aga see viib sind ainult teatud piirini, kuid kui sul on analüütilised tööriistad ning sa tead, kus sa oled ja kuhu sa lähed, siis see annab kogu asjale väga palju juurde. Oluline on ka osata seda kommunikeerida, ükskõik kas oma firma juhatuse liikmetele või kolleegidele. Ja ka selleks, et poliitikud saaksid teha otsuseid mõõdetud tulemuste pealt. Bürokraatidel on suur vastutus teha otsuseid ja kui nad näevad, et on olemas hea ülevaade oma seisust ja tulevikuplaanidest, siis see räägib ainult sulle kasuks. Tänu olemasolevale statistikale saavad poliitikud näiteks põhjendada raha kulutamist ühele või teisele asjale. Ma ei ole kunagi kuulnud juhtumist, kus põhjalik plaani läbitöötamine ei oleks aidanud edasi.

Nii Soomes kui Rootsis on muusikatööstuse statistikat kogutud juba kümmekond aastat. Kuidas mõõtmisega alustati ja kuidas andmeid koguti?

Paulina: Esimese uuringu tegime Soome muusikaekspordi turuväärtusest. Toona mõõtis IFPI Soomes lindistatud muusika turuväärtust, aga see oli ka ainus number, mis meil oli. Soome muusikaekspordi ja kogu muusikasektori ning paljude muude asjade turuväärtusest ei teadnud me mitte midagi. Seega esimene eesmärk oli teada saada, kui palju eksporditakse.

Siis öeldi, et seda ei saa mitte kuidagi teha. Samas näiteks Rootsis oli seda juba 10 aastat tehtud, järelikult pidi see olema kuidagi võimalik. Päris Rootsi moodi me muidugi seda teha ei saanud, sest mõned süsteemid on Soomes teistsugused. Püüdsime siis uurimisfirmade ja Soome statistikaametiga koostöös leida viisi, kuidas seda kõike uurida. Loomulikult me kartsime, et saame numbri, mis on tegelikkusest palju väiksem, aga eesmärk oli ikkagi saada mingisugunegi number. Statistika saamise metoodika oli väga selgelt kirjeldatud, selleks, et järgmisel korral saaks uuringut teha samamoodi. Statistika tegemise puhul tuleb teha seda mingi kindla ajaperioodi jooksul samal metoodikal, et oleks mida omavahel võrrelda.

Jonas: Kõige suurem probleem on tegelikult kontserdituru mõõtmisel. Ainus viis sellega tegeleda on kõikide osapooltega maha istuda ja leida piisavalt lihtne meetod, kuidas nad saaksid vajalikke andmeid teatada, sest kui see liiga keeruliseks ajada, siis keegi ei viitsi sellega tegeleda. Andmed peavad olema lihtsalt ja kiirelt kättesaadavad ega pea olema liiga täpsed. Seejuures tuleb säilitada täielik konfidentsiaalsus.

Kust neid numbreid siis saab?

Tommi: No kuskilt peab alustama. Lindistatud muusika turuosa mõõtmine on ilmselt üks kõige lihtsamaid. Meil käib asi nii, et kõik firmad peavad teatama igakuiselt oma numbrid. Lisaks sellele on olemas ka kollektiivsed esindajad, neilt peaks kätte saama vähemalt aastat kokkuvõtvad numbrid. Kontsertmuusika sektor on muidugi probleemne, siin peab paika panema selged piirid – näiteks, kas arvestada ka riigitoetusel sümfooniaorkestreid. Aga põhiline on siiski see, et kuskilt peab alustama.

Paulina: 2009. aastal kaardistasime spetsialistide abiga Soome muusikatööstuse. Seejärel võeti ette Soome äriregister ja statistikaamet ja pandi see pilt kuidagi kokku. Pärast seda uuringut on tehtud ka teisi uuringuid, mis on tehtud teistmoodi metoodikaga, aga mille tulemused olid enam-vähem samas suurusjärgus. Kõike saab mõõta, sest seda tehakse ka kõikides teistes ärisektorites. Selge on see, et senditäpsusega ei saa kõike mõõta, aga see polegi oluline, umbkaudsetest, aga tõeses suurusjärgus numbritest piisab.

Kuidas defineerida muusikatööstust?

Jonas: Meie defineerime seda kui otsese töö tulemust. Ehk näiteks instrumendid või kõrvaklapid sinna alla ei kuulu. Eestis olekski praegu õige aeg sellega pihta hakata, sest eksport ja kõik muu on alles lapsekingades. Praegu oleks parameetreid palju lihtsam paika panna, kui siis, kui on olemas tuhandete inimeste ja firmadega tööstus. Ma soovitaksin vaadata teiste tehtud statistikat ning küsida riigilt selle mõõtmiseks ka toetust. Statistika tegemine maksab palju raha, meil töötab selle kallal kaks inimest pool aastat järjest ja riik maksis selle kinni, sest ka nemad tahavad infot.

Tommi: Kui ma ei eksi, siis Suurbritannia tegi 10 aastat tagasi uuringu, mille tulemus oli see, et muusikatööstus oli rohkem väärt kui Briti riigitööstused. Nad vist lisasid sinna ka igasuguste vahendite tootmise, aga see on jällegi defineerimise küsimus. Kui sa otsustad ka statistikasse lisada kõlarite tootmisest ja müümisest tuleneva raha, siis olgu nii, see on teie otsustada.

TMW2013Foto: Mart Sepp
Aga mis sellest kontserdituru mõõtmisest ikkagi saab?

Jonas: On olemas erinevad organisatsioonid, näiteks lindistatud muusikale, loojatele, muusikutele, sama võiks olla ka kontsertmuusika sektorile. Kui ei ole, siis tasuks mõelda selle loomisele, kas või mingi väikese eelarvega organisatsioon, mille kaudu oleks võimalik andmeid koguda.

Paulina: Soomes mõõdetakse seda äriregistrite kaudu. 2010. aastal otsiti välja kõik firmad, mis tegutsesid kontsertide korraldamisega. Seega tuli välja võtta nende firmade käive ja oligi olemas.

Jonas: Üks viis oleks seda mõõta ka läbi autorite ühingu, sest kõikide kontsertide eest tuleb maksta autoritasu. Ehk näiteks kui kontserdikorraldaja maksab kogutulust 4 protsenti autoritasudeks, siis paned sinna 96 protsenti juurde ja saad mingi umbkaudse numbri. Eks nagunii teatatakse veidi vähem, kui tegelikult raha saadakse, aga jällegi – sentide lugemine polegi oluline.

Riik ja tööstus on ilmselt huvitatud erinevatest numbritest. Kuidas neid kombineerida nii, et kõik oleks rahul?

Jonas: Enne kui üldse midagi mõõtma või lugema hakata, tuleks maha istuda ja asjad selgeks rääkida. Mõlemad pooled peavad seda vajalikuks pidama. Näiteks Euroopa Liidu fondidest on väga raske saada mingeid rahasid, kui ei ole mingeid numbreid ette näidata. 2014. aasta toetusteks saab juba praegu esitada avaldusi, aga kui pole statistikat, siis jääte sellest rahast lihtsalt ilma. Tark oleks selle probleemiga kohe tegelema hakata.

Paulina: Tööstus peab seda ise tahtma. Otsustavatel kohtadel töötavad inimesed teavad väga hästi, et neil on statistikat vaja. Ma olen jõudnud järeldusele, et bürokraadid ja poliitikud on enamasti väga targad, nad teavad, mida nad teevad, sest see on neil veres. Lihtsalt hea tunde pealt informeeritud otsust teha ei saa. Kui sa aga suudad oma strateegia ja statistika selgelt esitada, siis sind ka toetatakse. Seega eeskätt peab statistika kogumist juhtima tööstus ise, kes tahavad oma sektorit arendada ja edasi viia. Samas ma nõustun, et see peab olema koostöö, sest mõnikord on mingid mõõtmise süsteemid juba olemas.

Jonas: Nii Tallinn Music Weeki seminarides, kui ka igal pool mujal, on räägitud, et muusika- ja loovtööstusel on omapära tekitada linnale või riigile ka konnotatsioon. See paneb riigi kaardile. Näiteks ABBA pärast teavad kõik, kus Rootsi asub.

Kuidas saada statistikat plaadifirmadelt?

Tommi: Meil teatavad kõik plaadifirmad iga kuu oma käibe. Kõik, mis muusika müümisest sisse tuleb. Tähtis pole mitte see, mitu plaati müüakse, vaid kui palju raha liigub.

Jonas: Eesti probleem on see, et on palju väikeseid plaadifirmasid. Kõik peaksid näitama kas või aasta lõikes oma majanduslikku tegevust. Nad peaksid ära näitama mitu plaati nad aastas müüvad ja kui palju nad eksportisid ja kui palju müüsid Eestis. Te peaksite moodustama mingisugused organisatsioonid ja selgeks tegema, et need andmed on vajalikud. Võib-olla on vaja välja töötada mingisugune süsteem, et andmete teatamise eest saab ka plaadifirma mingit kasu, see ilmselt motiveeriks rohkem.

* Siinkohal tõusis püsti meile juba tuttav Peter Jenner ja ütles sekka mõned mõtted.

Peter: Probleem on ka selles, et paljut, mis tegelikult on väärtuslik, ei saagi või on väga keeruline mõõta. Alustada tuleks väiksest kindla valimi põhjal proovimõõtmisest, mis annab mingisugusegi idee. Kvantitatiivse uurimuse kõrval oleks vaja teha ka kvalitatiivset uuringut, sest mida on võimalik kokku liita, seda ka kokku liidetakse, aga see pole ainus asi, mis loeb.

* Sõna sai ka Jenneri kõrval istunud Tapio Korjus, Soome indibändide ühingu juht ja IMPALA juhatuse liige)

Tapio: Ütlesite, et Eestis on umbes 400 väikest plaadifirmat, mis tähendab, et on artiste, kes ei ole normaalsel viisil organiseeritud. Kui bänd annab oma leibeli alt plaadi välja, siis ei ole see registreeritud. See pole muidugi illegaalne, aga seda on väga raske statistikasse panna. Lõviosa plaadimüügist toimub nagunii kontsertidel ja keegi ei pane neid numbreid kirja. Müüginumbrite teatamises peab olema ka teatajale mingi kasu. Suurte plaadifirmade kasu seisneb selles, et läbi statistika saavad nad näidata oma turuosa suurust.

Ma oleme aastaid püüdnud sundida mõningaid levitajaid teatama oma müüginumbreid, aga see lihtsalt ei toimi, sest nende jaoks tähendab see lisatööd. Neil on igapäevaseid probleeme niigi küllalt. Sama teema kontserdikorraldajatega, neil lihtsalt pole aega sellega tegeleda. Riik või keegi peaks siinkohal oma õla alla panema, see on ainus viis, kuidas neid numbreid kätte saada.

Kas siis oleks hea mõte alustada näiteks 10 suurima firma mõõtmisega?

Tommi: Jah. Kui tahta asju professionaalselt ajada, siis on vaja mingisugust statistikat, millele põhinedes oma tegevust arendada.

Jonas: Meil läks aastaid aega, et lõpuks kätte saada head statistikat. Kasutasime selleks väga palju ressursse. Aga nagu ma enne juba ütlesin, siis stardipunkt on teil hea, sest turg on võrdlemisi uus ja välja arenemata.

TMW2013Foto: Kristel Aija
Seminarist on möödunud pea kuu ja selle aja jooksul on statistikarattad juba vaikselt käima lükatud. Juko-Mart Kõlar kommenteerib olukorda.

Millist statistikat Eestis juba kogutakse ja millist mitte? Kas juba kogutavast statistikast mingit kasu ka on?
Kõige paremini on kaetud kollektiivsete ühingute statistika (EAÜ, EFÜ, EEL), kasu on kindlasti, sest see on üks indikaator, kuidas edeneb muusikaeksport (välismaalt laekuvad autoritasud), samuti näitab see kätte peamised trendid, EAÜ-l on näiteks olemas ilma konkreetsete nimedeta autoritasu saajate tabel, mis võimaldab aastate lõikes trende jälgida.

Milliseid samme on juba tehtud, et hakata koguma terviklikumat statistikat ja mida on plaanis veel teha?
Oleme pärast TMWd kohtunud Statistikaameti ja Kultuuriministeeriumi esindajatega. Praegu on veel pisut vara kõigest rääkida, aga ilmselt hakkavad kontserdikorraldajad (EMTAKi koodi järgi) saama koos majandusaasta aruandega ankeete, milles tuleb peamised näitajad välja tuua. Näiteks teatrivaldkonnas on ulatuslik statistika olemas ja püüame midagi sarnast teha muusikavaldkonnas.

Kuivõrd koostööaltid on näiteks statistikaamet ja kultuuriministeerium ja teised, kellest võiks koostöö tegemisel olla kasu?
Tegelikult on enamik partnereid olnud väga koostööaltid, seni on lihtsalt puudunud konkreetne eestvedaja. Nüüd püüame EMAKiga sellesse rolli sobituda. Samal ajal on selge, et riiklikku statistikat peabki koguma riigisektor ja kui kellelegi mingi ülesanne või valdkond delegeerida, siis peavad sellega kaasnema ka vahendid. Igatahes on senised kohtumised Eesti Konjunktuuriinstituudi, Eesti Kultuuriministeeriumi ja Eesti Statistikaametiga näidanud, et omavaheline koostöö on konstruktiivne.

Statistikat peakski koguma ühest küljest makromajanduslikus plaanis (milline on sektor tervikuna väljastpoolt: kui palju meil organisatsioone-ettevõtteid tegutseb, kui suured on käibed-kasumid, kui palju on töötajaid jne), teiselt poolt valdkonnasisene statistika erinevate trendide kohta (näiteks füüsilise ja digimüügi muutumine, kontserdikorraldus jne).

Koostöös Kultuuriministeeriumi muusikanõunikuga koostame ankeeti, mida kontserdikorraldajate aruandluse juurde lisada, koostöö on hästi sujunud.

Millised on kõige suuremad probleemikohad?
Kuna kogu muusikatööstus läheb ajaga järjest vähem hoomatavaks (mitmed firmad tegelevad väga paljude erinevate tegevusaladega, digimüügi kohta puudub üldse statistika, füüsilise plaadi müüginumbreid ei ole juba teoreetiliselt võimalik koguda), siis on ka üldise pildi saamine väga keeruline. Muusikatööstus on olemuselt juba väga volatiilne, siin on kasutusel palju erinevaid ärimudeleid ja palju sõltub ka sellest, mida üldse pidada muusikatööstuseks (näiteks ööklubile mõeldud app? Muusikainstrumendid? Muusikatehnoloogia?) ja isegi umbkaudne tegijate arv võib varieeruda erinevatel hinnangutel mitme tuhande võrra, siis on see üks suur sasipundar. Aga piisavalt huvitav sasipundar, et sellega tegeleda.

Näiteks meil on ametlikult üle 400 plaadifirma, suurem osa neist väga väikesed ja on "kunagi ühe plaadi välja andnud" – kuidas nende kõigiga suhelda ja neilt adekvaatne statistika kätte saada? Või siis uued trendid, näiteks muusika tasuta laadimine internetti (sotsiaalvõrgustikesse), mida praktiseerivad ka paljud tuntud artistid – kuidas selle kohta statistikat koguda?

Osa teoseid ega fonogramme pole ametlikult kuskil registreeritud. Kokkuvõttes – see on üsna hoomamatu mikrokosmos, aga just see muudabki väljakutse põnevaks: kuidas selles pealtnäha mõõdetamatus kosmoseavaruses mingeid konstante avastada ja süsteeme luua.